Soojusmüra

Allikas: Vikipeedia

Soojusmüra ehk termiline müra on ühtlane müra, mida põhjustab vabade laengukandjate korrapäratu liikumine elektrijuhtides ja elektriahela elementides (juhtmetes, takistites).

Soojusmüra avaldub elektriahelas aktiivtakistuse muutustena. Koormamata (vooluta) ahelas avaldub mürapinge efektiivväärtusvalemiga

 U_n = \sqrt{4k_BTRB},

kus

kB on Boltzmanni konstant,
T on temperatuur (kelvini kraadides),
R on müra põhjustava ahelaelemendi takistus (oomides),
B on ribalaius (hertsides), mille ulatuses müra mõõdetakse.

Aktiivtakistusega ahelaelementi läbiv vool põhjustab täiendavat soojusmüra.

Soojusmüra nimetatakse ka valgeks müraks, sest sellise müra võimsuse sagedusspekter on ühtlane laias sagedusvahemikus.

Soojusmüra sagedusspektrit uuris esmakordselt eksperimentaalselt ameerika füüsik John Bertrand Johnson [1] 1928. aastal ja samal ajal põhjendas teoreetiliselt Harry Theodor Nyquist [2].

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. J. B. Johnson: Thermal Agitation of Electricity in Conductors. In: Physical Review. Bd. 32, Nr. 1, 1928, S. 97–109.
  2. Nyquist H: Thermal Agitation of Electric Charge in Conductors. In: Physical Review. Bd. 32, Nr. 1, 1928, S. 110–113.