Skertso

Allikas: Vikipeedia

Skertso (itaalia sõnast scherzo 'nali') on muusikapala, tihti üks osa suuremast teosest, nagu sümfoonia või sonaat. Skertso täpne määratlus on aegade jooksul muutunud, kuid enamjaolt viitab see osale, mis asendab menuetti kolmanda osana neljaosalises sonaaditsüklis. Sellise vormiga on näiteks sümfoonia, sonaat ja keelpillikvartett.[1] Skertso on sageli ka kiire ja naljatlev teos, mis ei ole osa suuremast teosest.[2] Mõnikord kasutatakse nooditekstis sõna scherzando ('naljatlevalt'), kui teost või selle lõiku tuleb mängida mänguliselt või lustakalt.

Mõiste päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Barokkmuusikas kasutati Skertso mõistet aeg-ajalt vokaal- ja instrumentaalteostes, näiteks Claudio Monteverdi "Scherzi musicali" (1607), Antonio Brunelli "Scherzi, Arie, Canzonette e Madrigale" (häältele ja pillidele; 1616), Johann Schenki "Scherzi musicali" (14 süiti viola da gambale ja basso continuole) ning Johann Sebastian Bachi Partita nr 3 klavessiinile, BWV 827, mille kuues osa on skertso.[3]

Skertso arenes välja menuetist ning hakkas seda järk-järgult asendama kolmanda, harvem ka teise osana sümfooniates, keelpillikvartettides, sonaatides ja teistes sama vormiga teostes. Skertsod on traditsiooniliselt, nagu menuetid, kolmeosalises vormis ja muretu karakteriga. Samas on skertsod menuettidest palju kiiremad.

Vorm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Skertso on tavaliselt kolmeosalises lihtvormis, kuid sarnaselt menuetiga on ta tihti seotud trio-osaga. Sellisel juhul esitatakse kõigepealt skertso, siis trio ning korratakse taas skertsot. Nii tekib kolmeosaline liitvorm. Mõnikord mängitakse vormiosi läbi mitu korda, levinuima näite korral tekib vorm skeemiga "ABABA", kus "A" tähistab skertso-osa ja "B" trio-osa. Trio on kontrastselt kammerlik lõik, kuid erinevalt barokiajastu menuettidest, näiteks Bachi Esimeses Brandenburgi kontserdis, oli see nüüd kirjutatud rohkem kui kolmele mängijale.

Tava transponeerida korduvaid lõike[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paljudes, kuigi mitte kõigis skertsodes on tavaks saanud korduvate fraaside transponeerimine. Näiteks Beethoveni 14. klaverisonaadi ehk "Kuupaistesonaadi" neli esimest takti on dominant-helistikus. Järgmised neli takti kordavad esimest nelja, kuid on nüüd põhihelistikus ehk transponeeritud puhta kvardi jagu üles. Nii tekib efekt, justkui oleks osa alanud vales helistikus, mille järel "viga" parandatakse.

Erandlikud skertsod[muuda | redigeeri lähteteksti]

Skertsod võivad erineda mitmeti oma algupärasest struktuurist. Näiteks on skertsosid, mis ei ole tavapärases kolmeosalises vormis, nagu Beethoveni 18. klaverisonaadi II osa. See teos on kirjutatud klassikalises sonaat-allegros. Samuti puudub skertsos trio-osa. Beethoveni 18. klaverisonaadis järgneb skertsole menuett ning seejärel trio, kuigi tavaliselt on klassikalises sonaadis skertso või menuett, mitte mõlemad. On arvatud, et Beethoven tahtis teost kirjutada traditsioonilises sonaaditsüklis ja planeeris skertsot sonaaditsükli aeglase osana. See juhtus olema aga liiga kiire.[viide?]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Britannica Online – scherzo
  2. Russell, Tilden A., Macdonald, Hugh. "Scherzo" (artikkel raamatus "The New Grove Dictionary of Music and Musicians"
  3. Sir Jack Westrup & F. Ll. Harrison, "Collins Encyclopedia of Music" (1976. aasta parandatud väljaanne, Chancellor Press, London, ISBN 0-907486-49-5), lk 483