Skandinaavia õigusrealism

Skandinaavia õigusrealism oli õigusteoreetiline liikumine, mis kaasnes ajaliselt ning sarnanes oma toonilt Ameerika õigusrealismiga. Selle tähtsamad esindajad olid Axel Hägerström (1868–1939), Alf Ross (1899–1979), Karl Olivecrona (1897–1980) ja A. V. Lundstedt (1882–1955). Hägerström on tunnistatud teiste filosoofiliseks juhiks ja innustajaks.

Peamine osa skandinaavia õigusrealistide tööst seisnes õigusmõistete teiste, verifitseeritavate sotsiaalteaduste esemeks muutmises. Nii tehti sellistest mõistetest nagu "subjektiivne õigus", "kehtivus" ja "kohustus" psühholoogilised käitumise kallutatused. Õigusmõisted ise heideti kõrvale kui "müütilised" või "fiktsionaalsed" või arutati nende üle antropoloogialähedaselt: nende võim inimeste üle olevat "maagiline".

Õigusrealistid polnud kõiges selles ühel nõul: näiteks Ross ei pidanud õigusmõistete sõnavarast elimineerimist vajalikuks, leides, et need on mugavad lühendid; Olivecrona samas arvas, et Rossi selline seisukoht ei ole piisavalt skeptiline.

Paralleeli Ameerika õigusrealismiga ei tohiks ületähtsustada, kuna skandinaavia realistid tuginesid oma anti-metafüüsilistel seisukohtadel loogilisele positivismile.