Skageni maalijad

Allikas: Vikipeedia
Peder Severin Krøyeri maalil “Hip-hip-hurraa! (1888) on kujutatud mitmeid Skageni kunstnikke.
Grenen – Skageni poolsaare tipp.

Skageni maalijateks nimetati Skandinaavia kunstnike rühmitust, kes alates 1870. aastatest kuni sajandivahetuseni käis suviti koos Skagenis, mis paikneb Taanis Jüüti poolsaare põhjatipus. Skagen oli rühmituse liikmete suvituskoht, mille maastik ja eriline valgus meelitas Põhjamaade kunstnikke prantsuse impressionistide eeskujul maalima vabas õhus. Siiski mõjutas Skageni kunstnike loomingut rohkem Barbizoni koolkonnale omane realistlik kujutamislaad. Skageni kunstnikud eemaldusid Taani Kuningliku Kunstiakadeemia ja Rootsi Kuningliku Kunstiakadeemia üsnagi jäikadest traditsioonidest, minnes kaasa uuemate kunstisuundadega, millega nad olid Pariisis viibides tutvust teinud.[1]

Skageni linnakeses Jüütimaa põhjaservas elas Taani suurim kalastamisega tegelev kogukond, mille elanikest rohkem kui pooled olid kalurid. Kohalike elanike seas olid just kalurid need, kes andsid kunstnikele kõige enam maalimisainest.[2] Ka Skageni pikki randu kujutati paljudel maastikumaalidel. Näiteks Peder Severin Krøyerit, kes oli Skageni maalijate seas üks tuntumaid, inspireeris maali “Sinine tund” looma suvine õhtuvalgus, mil vee- ja taevasina näisid otsekui kokku sulavat. Eri värvide kokkusulandumine tuleb esile tema kõige kuulsamal maalil “Suveõhtu Skageni rannas. P.S. Krøyer ja Marie Krøyer”.

Skageni kunstnike rühmituse liikmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Skageni kunstnike rühmitusse kuulusid Rootsi maalikunstnikud Oscar Björck ja Johan Krouthén, Norra kunstnikud Christian Krohg ja Eilif Peterssen, Taani kunstnikud Laurits Tuxen, Karl Madsen, Karl Locher, Viggo Johansen, Thorvald Niss, Holger Drachmann ning eriti silmapaistvad Anna Ancher ja Michael Ancher ning Peder Severin Krøyer. Skagenis ei suvitanud mitte üksnes maalikunstnikud. Rühmitusse kuulusid ka Taani kirjanikud Georg Brandes ja Henrik Pontoppidan ning Rootsi helilooja Hugo Alfvén. [3]

Mitmed teisedki kunstnikud ühinesid ajuti lühemaks ajaks Skageni kunstnikega. Taanist näiteks Vilhelm Kyhn, Einer Hein ja Frederik Lange, Norrast Fritz Thaulow, Charles Lundh ja Wilhelm Peters, Rootsist Wilhelm von Gegerfelt ja Anna Palm de Rosa, Saksamaalt Fritz Stoltenberg ja Julius Runge ning Inglismaalt Adrian Stokes ja tema Austria päritolu naine Marianne Stokes. Ka Taani helilooja Carl Nielsen ja tema skulptorist abikaasa Anne Marie veetsid oma suved Skagenis ning ostsid sinna lõpuks suvilagi.[1][4]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kunstnikud Brøndumi hotelli söögitoas, Skagen, ca 1891. Seinapaneelil on näha kunstnike portreesid.

Alates 1871. aastast õppis Michael Ancher Kopenhaagenis Taani Kuninglikus Kunstiakadeemias koos Karl Madseni ja Viggo Johanseniga. 1874. aastal läks ta Skagenisse kohalikke kalureid maalima, sõbrunedes seal poepidajatest Brøndomite perekonnaga, kes peagi oma poeruume laiendades ja muutes avas külalistemaja. Perekond kutsus kunstniku oma 15-aastase tütre Anna leeripeole, kes köitis vägagi kunstniku meeli. Järgmisel aastal tuli Ancher Skagenisse tagasi koos Madseni ja Johanseniga, kelle loometööd mõjutas tugevasti prantsuse impressionism. Eelkõige just Johansen hakkas vabas õhus maalima loodusmaastikke, sulatades oma piltidel kokku nii impressionistliku kui ka realistliku väljenduslaadi. [3]

1876. aastal, eriti aga 1877 tulid mitmed kunstnikud Skagenisse suvitama, kasutades Brøndømite maja nii elukohana kui ka omavahelise kooskäimiskohana. Michael Ancher rajas Skagenisse oma uue kodu, kihludes Anna Brøndomiga 1878 ning abielludes temaga 1880. aastal. Nende kodu muutus kunstnike tähtsaks kohtumispaigaks ning eriti pärast seda, kui kuningas Christian IX ostis ühe Ancheri maalidest (“Will he round the point?”).

Maalikunstnikuna tunnustust leidnud Anna Ancheri huvi maalikunsti vastu sai alguse ajal, mil kunstnikud hakkasid suviti peatuma nende perehotellis. Ta uuris hoolikalt hotelliruumidesse kuivama jäetud, äsja valminud maale. 1875. aastal astus ta Vilhelm Kyhni kunstikooli Kopenhaagenis. Anna Ancheri maalimislaadi mõjutas hiljem Christian Krohg, kes õpetas talle inimeste argielu jäädvustamist lõuendile ja värvide oskuslikku kasutamist.[5]

Christian Krohg tuli esmakordselt Skagenisse 1878. aasta suvel, julgustatuna Georg Brandesi soovitusest, keda ta kohtas Berliinis. Ta tõi endaga kaasa teadmisi uutest rahvusvahelistest kunstisuundadest, avaldades sel kombel mõju rühmituse liikmete loometööle. Samas avaldasid kokkupuuted kohalike elanikega tugevat mõju Krohgi enda töödele.[6]

1882. aastal võttis Ancherite perekond ette välisreisi. Viinis olles kohtusid nad P. S. Krøyeriga, kes rääkis neile oma kavatsusest minna suvel Skagenisse. Ta ei hoolinud põrmugi sellest, et M. Ancher polnud tema sinnasõitmisest kuigi huvitatud. Krøyerist, kellel olid tihedad sidemed mitmete Pariisi impressionistidest kunstnikega, sai otsemaid Skageni kunstnike koloonia keskne figuur ja mitteametlik liider. 1883. aastal asutas ta “Õhtuakadeemia”. Need olid õhtud, mil kunstnikud kogunesid maalima ja arutlema üksteise tööde üle, sealjuures sageli veini ja šampanjat nautides.[7] 1884. aastal pildistas saksa kunstnik Fritz Stoltenberg Ancherite aias pidutsevaid kunstnikke, tähistamaks kunstnikepaari kolimist oma uude majja. Eriti üks neist fotodest inspireeris Krøyerit maalima pilti “Hip-hip-hurraa!”, ent ometi kulus tal selle lõpetamiseks neli aastat.[3]

1890. aastal Skagenisse rajatud raudtee mitte ainult ei laiendanud linnakest, vaid meelitas juurde ka arvukalt turiste. Kuid see omakorda viis kunstnike regulaarsete suviste kokkusaamiste katkemiseni, sest nad ei suutnud enam leida sobivat majutust ja ühist kokkusaamispaika. Siiski ostsid mõned neist kodud Skagenisse: P. S. Krøyer 1894. aastal, Laurits Tuxen 1901 ja Holger Drachmann 1903. aastal.[8] Anna ja Michael Ancher, Krøyer ja Tuxen maalisid Skagenis jätkuvalt kuni 20. sajandini, nendega ühinesid aeg-ajalt ka nende varasemad kunstnikest sõbrad.

Kunstnike perekondlikud suhted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Skageni maalikunstnikest kujunes tihedate sidemetega kogukond. Sellele aitas kaasa kunstnike ja selle maakandi noorte naiste järjest süvenev läbikäimine. 1880. aastal abiellus Michael Ancher külalistemaja peretütre Anna Brøndumiga, Viggo Johansen abiellus Martha Mølleriga (Anna Brøndumi nõbu) ning Karl Madsen abiellus kooliõpetaja Helene Christenseniga.

Ancherite kodumajast, kuhu pere oli sisse kolinud 1884. aastal, sai kunstnike koloonia tugipunkt, eriti veel seetõttu, et abielupaar elas seal aasta ringi. Kui nende tütar Helga (väike tüdruk maalil “Hip-hip-hurraa!”) 1964. aastal suri, siis pärandas ta kodumaja fondile, kes peagi kohandas selle Skageni muuseumiks - Skageni maalikunstnike tööde eksponeerimiskohaks.

Johansenide peres oli palju lapsi. Neid võib näha tantsimas ümber jõulupuu Viggo Johanseni maalil „Häid jõule!“.

Skageni kunstnike rühmituse üks liidreid P. S. Krøyer abiellus Marie Triepckega, kellesse ta oli armunud 1888. aastal Pariisis viibides. Toda jõukat saksa inseneri tütart peeti tollal Taani kõige ilusamaks naiseks. Aastate möödudes Krøyeri tervis halvenes järjest enam ja Marie tundis end abielus üha õnnetumana. Abielu lõppes lahutusega 1905. aastal, mil Marie jäi lapseootele pärast armuafääri Rootsi helilooja Hugo Alfvéniga, kellega Marie hiljem abiellus. Krøyer suri Skagenis neli aastat hiljem, tõenäoliselt vaimuhaigusesse. [1]

1901. aastal, pärast oma esimese naise surma, abiellus Laurits Tuxen norralanna Frederikke Treschowiga. Peagi ostis ta Skagenis maja, kus oma ajal olid peatunud Viggo ja Martha Johansen ning hiljem, 1880. aastatel, Marie ja P. S. Krøyer. Tuxen muutis ostetud maja oma alaliseks suvekoduks.[9]

Michael Ancher and Laurits Tuxen surid 1927, Anna Ancher ja Viggo Johansen 1935. aastal.

Skageni muuseumi asutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Skageni muuseum paikneb hotelli „Brøndum“ vanas aias.

Skageni muuseum asutati oktoobris 1908. Kohalik apteeker Victor Christian Klæbel, Brøndumi hotelli omanik ja Anna Ancheri vend Degn Brøndum ning kunstnikud Michael Ancher, P. S. Krøyer ja Laurits Tuxen volitati moodustama muuseumi esimest nõukogu. Pärast P. S Krøyeri surma 1909 kasutati tema Skageni istanduses asuvat maja muuseumina. 1919. a. kinkis Degn Brøndum hotelli ümbritseva vana aia Skageni muuseumile. 1926. aastal alustati seal ehitustöödega ning uus muuseum avati 1928. aastal.

1982. aastal laiendati muuseumi näitusepinda arhitekt Jacob Blegvadi kavandi kohaselt. Tema projekteeris ka hilisema juurdeehituse, mis avati 1989. aastal. Tänapäeval sisaldab Skageni muuseumi kollektsioon rohkem kui 1800 kunstiteost.[10]

Skageni kunstnike kujutamine filmis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Skageni kunstnike teemat käsitleb Rootsi režissöör Kjell Grede oma filmis“Hip-hip-hurraa!” (1987), mis on saanud oma pealkirja Krøyeri samanimelise maali järgi. Filmi keskne tegelane on Kroyer. Film on võitnud mitmeid auhindu, sealhulgas ka Veneetsia filmifestivalil 1987. aastal.

Skageni kunstnike maale[muuda | redigeeri lähteteksti]


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Lise Svanholm, "Malerne på Skagen", (Danish), Gyldendal 2001, pp 30–43, ISBN 87-00-75184-7.
  2. pp. 55–56 in Nina Lübbren (2001). Rural artists' colonies in Europe, 1870–1910. Barber Institute's critical perspectives in art history series. Manchester University Press. ISBN 0-7190-5867-8
  3. 3,0 3,1 3,2 Vibeke Sandby, Pernille and Jens Agerholm, "Skagens trofaste veninde", Agenholm, 2000. (Danish) ISBN 87-987939-1-8
  4. "Family life", Carl Nielsen Society. Retrieved 29 August 2010.
  5. Elisabeth Fabritius, "Anna Ancher", Dansk Kvindebiografisk Leksiko n. (Danish) Retrieved 25 July 2010.
  6. "Christian Krohg og Skagen", Skagens Museum. (Danish)Retrieved 25 July 2010.
  7. Alba Schwartz, "Skagen – Den nye Tid i Oplevelser og Indtryk", Skagens Museum, 1992, pp 117-120. ISBN 978-87-983631-1-8
  8. Mona Jensen (editor), "Danske kunstnerkolonier. Skagen. Fyn. Bornholm", Aarhus Kunstmuseums Forlag, 2000.
  9. "Madam Bendsens gård", Skagen i gamle dage. /Danish) Retrieved 27 August 2010.
  10. "Skagens Museum", Retrieved 19 August 2010.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Lise Svanholm, "Northern light: the Skagen painters", Copenhagen: Gyldendal, 2004, 274 pp, ISBN 87-02-02817-4

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]