Sinised koridorid
Sinised koridorid on meres esinevad ühenduskanalid või -teed, mis on olulised populatsioonidevahelisel liikumisel ning liikide ja koosluste levikumustri säilimise ja toimimise seisukohalt. Sinised koridorid võivad olla kujundatud kas:
a) bioloogiliste mehhanismide abil ning seega kirjeldavad võimalikku või valitud liikumisvõimeliste organismide teekonda või
b) füüsikaliste teguritega, kus osa elustikust kantakse ühest kohast teise passiivselt, seda võivad teha näiteks hoovused või voolud.
Planktilise leviku seisukohalt viitavad sinised koridorid (ja nendega seonduv passiivne transport hoovuste kaudu) põhjaelustiku mittejuhuslikele biogeograafilistele levikumustritele [1].
Siniste koridoride ühendatus elupaikade vahel[muuda | muuda lähteteksti]
Siniste koridoride ühendatus elupaikade vahel näitab, kui efektiivselt toimub populatsioonidevaheline liikumine nende koridoride abil. Ühendatus jagatakse vastavalt sellele efektiivsusele nelja kategooriasse:
1. Tugev, kui populatsioonidevaheline liikumine suudab tõhusalt ära hoida kohaliku populatsiooni häirituse või alampopulatsiooni väljasuremise.
2. Keskmine, kui populatsioonid taastuvad piisava aja jooksul pärast alampopulatsioonide väljasuremist.
3. Nõrk, kui kohaliku alampopulatsiooni arengudünaamika ei seostu ega ole mõjutatud regionaalse populatsiooni dünaamikaga ja taastumine võtab pärast väljasuremisi kaua aega.
4. Ei eksisteeri, kui kujuneb endemism ehk piiratud levik.
Ühendatust saab sarnaselt rakendada ka ökosüsteemi puhul, olenevalt sellest, kas ökosüsteemide rikkumatust reguleerivad kohalikud või regionaalsed protsessid [1].
Merekoosluste ühendatus elupaikade vahel ja maastiku skaalal[muuda | muuda lähteteksti]
Elupaikade struktuur mõjutab liikide püsimajäämist suurel maastikul ning see nõuab üha suuremat tähelepanu, kuna järjest kasvavate antropogeensete mõjutuste tagajärjel muutuvad looduslikud elupaigad pidevalt. Suuremate elupaikade, kas siis meres või maismaal, pidev muutumine inimeste tegevuse tagajärjel väikesteks osadeks (elupaiga fragmenteerumine) kahandab paljude liikide reproduktsioonivõimekust, liikuvust, ellujäämise võimalust ja populatsioonide suurust kogu maakeral. Elupaikade kohta on välja uuritud, et fragmenteerudes on populatsiooni eluala suurus otseselt seotud liigi püsimajäämisega. Väiksematel fragmentidel on liikide kadumine/väljasuremine palju tõenäolisem kui suurematel aladel. Sinised koridorid suudavad vähendada liikide kadumise määra, kuid seda ainult keskmise suurusega fragmentidel, sest eri liikide puhul on liikumine liigispetsiifiline ja pinna järjepidev muutumine mõjutab oluliselt liigirikkust.
Bentos ehk põhjaelustik on veekogude põhjasetteis ja põhjas elavate organismide kogum [2]. Bentose elukeskkonda nimetatakse bentaaliks. Veekogude põhjaelupaikadele on iseloomulik väga suur struktuurne suure- ja väikseskaalaline varieeruvus ja see varieeruvus on tihedalt seotud füüsikalise settimisega. Nende varieeruvate skaalade identifitseerimine ajas ja ruumis on oluline eeldus selleks, et mõista protsesse, mis on ökosüsteemides tekitatud nii biootiliste kui abiootiliste tegurite mõjul. Nagu ka erinevad maastikud mere põhjas, mõjutab bentos tugevasti siniste koridoride vahendusel toimuvaid liikumisi.
Siniste koridoride modelleerimine Läänemeres[muuda | muuda lähteteksti]
Läänemeres tehti simulatsioon, mille eesmärk oli uurida hõljumite kontsentratsiooni ja mitmekesisust eri veekihtides. Simulatsiooni tulemusi analüüsides saab võrrelda siniste koridoride efektiivsust eri paikades. Väga suure või vastupidi väga väikese kontsentratsiooni puhul tõenäoliselt väiksem efektiivsus kui keskmise kontsentratsiooni puhul. Simulatsiooni käigus kasutati kahte strateegiat.
1. Konservatiivne jälgimine
Loomade vastsete, taimede vegetatiivsete organite (näiteks spooride) ja teiste hõljumite liikumist modelleeriti, rakendades mitmeid jälgimisseadmeid 5. võrgukapslis Läänemere mudelil. Valitud võrgukapslid, mis esindavad viit pärinemiskohta, jaotati kõik Läänemere eri piirkondadesse. Kõiki neid piirkondi kaitseb Natura 2000. Jälgimisseadmed jaotati ühtlaselt ja vertikaalselt vette võrgukapslitesse ning jälgiti seadme liikumist mudelis vabalt – voolude ja segatud turbulentsi abil. Esialgu pandi jälgimisseadme kontsentratsiooniks algsest pärinemiskohast kõrgemal asuvas veekihis täiesti juhuslikuks numbriks 1. Terve selle aja, mil seadet jälgiti, pandi selle kontsentratsiooniks üks üle pärinemiskoha kontsentratsiooni. Selle abil näitab seadme kontsentratsioon levikut ja kontsentratsiooni lahjenemist mittedimensioonilises komponendis. Pärast kuue kuu pikkust simulatsiooniperioodi arvutati välja seadme jaotusvõime põhja ning pinnase kihis.
2. Uuenduslik jälgimine
Loomade vastsete, taimede vegetatiivsete organite ja teiste hõljumite liikumise mustreid Taani väinades uuriti ja analüüsiti kõrgtehnoloogilise mudeliga, mis kasutab üheksat võrgukapslit pärinemiskohtadena. Kõik need kapslid asuvad samuti Natura 2000 aladel. Mudelis kasutatud kapslid on nimetatud samamoodi nagu Natura 2000 aladel paiknevad rifid. Jagunemise määraks pandi 20 000 „jaguühikut“ (loomade vastsed, taimede vegetatiivsed paljunemisorganid ja hõljumid) ruutmeetri kohta päevas. Eeldati, et ainult 10% võrgukapsli ulatuses (3,7 * 3,7 ruutkilomeetrit) olevast põhjapindalast on võimeline jaguühikutelt mingisugust panust saama. Selline eeldus tehti selleks, et saaks arvestada substraatide, sügavuste ja ruumiliste seaduspärasustega, mis paratamatult esinevad bioloogilises mitmekesisuses. Sellest piisas täiesti, et varustada võrgukapslit „jaguühikutega“ pidevalt kogu simulatsiooni vältel [3].
Merekaitsealade loomine siniste koridoride printsiibil[muuda | muuda lähteteksti]
Merekaitseala on kaitseala, mis on loodud mõne mereosa ning selle elustiku ja elupaikade kaitseks [4]. Isoleeritud kaitsealad ei suuda tihtipeale pikaajaliselt säilitada bioloogilist mitmekesisust ning seepärast on vajalik luua kaitsealade võrgustik, mis ühendab nii olemasolevad kui loodavad kaitsealad.
Spetsiifilise elupaiga kaitsmine võib osutuda ebaefektiivseks, kui vastava paigaga seotud alad on jäetud kaitseta. Kaitsealade strateegiline ülesehitus liikuvate bentiliste organismide seisukohalt peab hõlmama rohkem nende alade kaitset, mis on heterogeensed ning olulisemad keeruliste elutsüklite tekkel. Kaitsealade loomisel peab arvestama liigispetsiifiliste mõjudega elupaikade hülgamisel ja fragmenteerumisel, koos elupaikade liigilise koosseisuga. Tuginedes nendele suhetele on oluline üles märkida kohalike liikide esinemise tõenäosus. Kaitsevõrgustikud on selle tulemusena võimelised esindama kõiki liike.
Merekaitsealad ei tohiks olla lihtsalt nimekiri kaitsealadest, vaid see peaks olema reaalselt toimiv võrgustik. Lisaks, et see on väga suur ettevõtmine, kaasnevad sellega paljud poliitilised ja sotsiaalsed vastutused, ühendatud üldise vajadusega kaitsta mere bioloogilist mitmekesisust. Vastavalt Maa Säästva Arengu Tippkohtumisele peaks 2012. aastaks valmis olema ülemaailmne merekaitsealade võrgustik.
On palju ülemaailmseid näiteid, kus merekaitsealade planeerimisel sekkutakse ühendatuse olemusse ehk kui efektiivselt toimub populatsioonidevaheline liikumine siniste koridoride abil, kuid Läänemere piirkonnas on see veel väga nõrgalt või ei ole üldse kasutust leidnud. Edaspidise töö eesmärk peaks olema kindlate ettepanekute esitamine, mis hõlmavad nii ühendatuse probleeme kui ka "siniste koridoride" printsiipi Läänemere merekaitsealade planeerimisel. Praegust olukorda elustiku ja nende elupaikade kaitsmisel saab parandada kas merekaitsealade võrgustiku laiendamisega või tervet merd hõlmava siniste koridoride süsteemi arendamisega.
Geneetilised aspektid merekaitsealade loomisel[muuda | muuda lähteteksti]
Rahvusvahelised uuringud ja kogemused näitavad, et geneetilise muutlikkuse säilitamine võib olla kaitse või ressursi õigesti kasutamise eesmärk ning peituda geneetilises muutlikkuses endas. Geneetiline informatsioon koos ökoloogilise ja minevikuliste elu andmetega võib olla kasulik abivahend merekaitsealade loomisel. Geneetilised kaalutlused võivad olla olulised kaitstavate piirkondade valimisel ja majandamisel vähemalt kolmest aspektist:
1) Geneetiline informatsioon ehk DNA võib anda teadmisi, millised bioloogilised väärtused (mitmekesisuse säilitamine, elupaikade kaitse vms) on praegu rohkem väärtustatud. Läänemere näitel võib öelda, et seal elavad geneetiliselt eristunud populatsioonid. Kuna Läänemeri on riimveeline veekogu, siis seal ei kohane paljud liigid ning liikide varieeruvus ei ole väga suur (samas on olemasolevad liigid suhteliselt arvukalt esindatud).
2) DNA võib anda andmeid MCPA (dimetüülamiinsool) esinemisest. Näiteks migreeruvate isendite identifitseerimisel, kes liiguvad kaitsealasse sisse ja sealt välja.
3) Geneetiline informatsioon võib abistada dimetüülamiinsoola või selle võrgustiku valmistamisel ja majandamisel (näiteks koos okeanograafia modelleerimisega võib seda kasutada seotuse hindamisel sees- ja väljaspool merekaitsealasid). [1]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Literature review of the "Blue Corridors" concept and it's applicability to the Baltic Sea
- ↑ Ökoloogialeksikon. (1992). Koost. Masing, V. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
- ↑ Model simulations of blue corridors in the Baltic Sea
- ↑ Primack, R. P., Kuresoo, R. & M. Sammul, 2008. Sissejuhatus looduskaitsebioloogiasse