Sinine villimardikas

Sinine villimardikas
	; Sinine villimardikas
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda;
Alamhõimkond	Kuuejalgsed Hexapoda;
Klass	Putukad Insecta;
Alamklass	Pterygota;
Infraklass	Neoptera;
Ülemselts	Endopterygota;
Selts	Mardikalised Coleoptera;
Infraselts	Cucujiformia;
Ülemsugukond	Tenebrionoidea;
Sugukond	Villimardiklased Meloidae;
Alamsugukond	Meloinae;
Perekond	Villimardikas Meloe;
Alamperekond	Meloe;
Liik	Sinine villimardikas;
Binaarne nimetus
	Meloe violaceus; Marsham, 1802
Sünonüümid
	Meloe aprilina Meyer, 1793; Meloe prolifericornis Motschulsky, 1873; Meloe rufipes Bremi-Wolf, 1855; Meloe similis Marsham, 1802; Meloe strigosus Motschulsky, 1873; Pediculus melittae Kirby, 1802; Proscarabaeus violaceus (Marsham) Stephens, 1829; Meloe proscarabaeus (Linnaeus) Sulzer, 1761;

Sinine villimardikas (Meloe violaceus) on villimardiklaste sugukonda villimardika perekonda kuuluv putuka liik.^[1]

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Nagu teisedki villimardiklased on sinised villimardikad enamasti suured, tiivutud, eredavärvilised, metallihelgiga, pehmekehalised putukad, kelle kattetiivad on lühenenud ja lennuvõime kadunud.

Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Emane villimardikas (tavaliselt paksem kui isane) muneb pinnasesse kuni mitu tuhat muna. Neist väljuvad vastsed, umbes 1 mm pikkused, ja neid nimetatakse triunguliinideks. Triunguliinid on parasiitse eluviisiga ja lasevad end harilikult erakmesilastel pessa kanda. Triunguliinid, kel õhulend koos mesilastega õnnestus, söövad esmalt ära mesilase munad. Pärast kestumist areneb tringuliinist vastne, kes toitub meest. Vastne kestub ka teist korda, muutudes ebanukuks. Ebanukust areneb pärast kestumist jalutu vastne.^[2]

Vastsed, kes ennast häirituna tunnevad, niristavad kollast toksiini (inglise cantharidin, C₁₀H₁₂O₄, CAS 56-25-7), mis toimib mürgina.