Siniõlg-kuukabarra

Allikas: Vikipeedia
Siniõlg-kuukabarra
Isane siniõlg-kuukabarra
Isane siniõlg-kuukabarra
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Siniraalised Coraciiformes
Sugukond: Jäälindlased Alcedinidae
Perekond: Kuukabarra Dacelo
Liik: Siniõlg-kuukabarra
Ladinakeelne nimetus
Dacelo leachii
Vigors ja Horsfield

Siniõlg-kuukabarra ehk siniõlg-safiirlind (Dacelo leachii) on jäälindlaste sugukonda kuukabarra perekonda kuuluv lind.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linnu pea on määrdunudvalge, selg pruun, alakülg valge ruugete täppidega, tiibade hoosuled türkiissinist värvi. Isaslinnu saba on tumesinine, emaslinnul ruuge, mustade ristitriipudega. Noorlindude sulestikul on rohkem pruune triipe ja märke, mis jätavad räpase mulje, ja nende silmad on kahel esimesel eluaastal pruunid.

Kehapikkus on kuni 40 cm, kaal kuni 310 g.

Ta on pisut väiksem kui mõnevõrra rohkem tuntud naeru-hiidkalur. Tal pole musta maski näol, tema tiibadel on rohkem sinist ja tema nokk on raskem kui ta suuremal sugulasel.

Kutsehüüuks on pöörane kaagutamine või haukumine.

Levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Siniõlg-kuukabarra on levinud Uus-Ginea saarel ning Austraalias Põhjaterritooriumi põhjaosas ja Queenslandis.

Ta kuulub soodsas seisundis liikide hulka.

Pesitsemine ja elupaigad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sigimine toimub hiliskevadel (septembrist detsembrini). Pesaks on õõnsus kõrgel, sageli 25 meetri kõrgusel puu otsas, mõnikord ka termiidipesas.

Kurnas on tavaliselt 3-4 valget kergelt läikivat muna, mida mõlemad vanemad hauvad 26 päeva. Munad on 44×35 mm suurused, vahel pisut suuremad.

Perekonna moodustavad harilikult kolm täiskasvanud lindu: isane, emane ja veel üks lind, kes aitab poegi kasvatada.

Tibud sünnivad roosade, pimedate ja paljastena. Nad murravad munast välja noka otsa kasvava munahamba abil. Suled ilmuvad 7. päeva paiku ja silmad avanevad 10. päeva paiku. Tibud on agressiivsed ja sageli tapavad kõige noorema endi hulgast ära. Pojad on pesas 36 päeva ja pärast seda õpetavad vanemad neid veel 8–10 nädalat toitu hankima, enne kui nad iseseisvuvad.

Emane siniõlg-kuukabarra

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lind toitub suurest hulgast loomadest, kes elavad maapinnal või selle lähedal. Märjal aastaajal, suvel söövad nad rohkem putukaid, kahepaikseid ja sisalikke, kui nad saavad kätte selliseid lülijalgseid nagu vähid, skorpionid ja ämblikud. Kuival aastaajal, talvel söövad nad rohkem kalu, madusid, usse ning väikeseid linde ja imetajaid.

Taksonoomia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene eurooplane, kes siniõlg-kuukabarrat nägi ja ühe isendi oma kollektsiooni võttis, oli Joseph Banks 1770. Esialgu ei osatud seda eraldi liigiks pidada, vaud ta aeti segi naru-hiidkaluriga. Alles 1824 kirjeldasid Nicholas Aylward Vigors ja Thomas Horsfield seda eraldi liigina. Ladinakeelse nime sai lind briti zooloogi William Elford Leachi järgi.

Siniõlg-kuukabarra on üks neljast kuukabarraliigist. Alamliikide arv ei ole selge. Enamik õpetlasi tunnistab nelja alamliiki, kuid üksikud leiavad, et kolm Austraalia alamliiki lähevad järk-järgult üksteiseks üle ning sellepärast tuleb neid ühe alamliigina käsitleda.