Simone Boccanegra
 | See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2021) |
|
See artikkel räägib Genova doodžist; Giuseppe Verdi ooperi kohta vaata artiklit Simon Boccanegra |
| Simone Boccanegra | |
|---|---|
 | |
| Genova vabariigi 1. eluaegne doodž | |
|
Ametiaeg 24. september 1339 – 23. detsember 1344 | |
| Eelnev | Ametikoht rajati |
| Järgnev | Giovanni I di Murta |
| Genova vabariigi doodž | |
|
Ametiaeg 15. november 1356 – 3. märts 1363 | |
| Eelnev | Ametikoht ajutiselt täitmata |
| Järgnev | Gabriele Adorno |
| Isikuandmed | |
| Surnud |
1363 Genova, Liguuria, Itaalia |
| Erakond |
Popolani Ghibellini |
Simone Boccanegra (suri 1363) oli esimene Genova doodž. Lugu temast on populariseerinud Antonio García Gutiérrez oma 1843. aasta näidendis "Simón Bocanegra" ja Giuseppe Verdi oma 1857. aasta ooperis "Simon Boccanegra".
Ametisse saamine[muuda | muuda lähteteksti]
Boccanegra valiti eluaegseks doodžiks 1339. aasta 24. septembril ghibellini fraktsiooni kandidaadina. Tema vastu seisis vana kaubanduslikku patritsiaati esindanud aristokraatlik guelfi fraktsioon. Boccanegra esimesed teod doodžina tõrjusid guelfid ühiskondlikust elust eemale. Kui vana patritsiaat oli võimust kõrvale jäetud, kerkis esile uus kaubanduslike suguvõsade klass: Adorno, Guarco, Fregoso ja Montaldo perekonnad.
Esimene valitsemisaeg[muuda | muuda lähteteksti]
Boccanegra valitsemisaja jooksul laiendati Genova kontrolli Prantsuse Riviera ja Itaalia Riviera ulatuses (välja arvatud Grimaldide dünastia valdused Monacos ja Ventimiglias) ning Genova galeerid sõitsid appi Kastiilia kuningale Alfonso XI-le tema võitluses saratseenide vastu.
Alates ametisse nimetamisest oli Boccanegra vastu pidevalt suunatud vandenõusid ja püüti ka tema elu kallale kippuda. Esimese konspiraatori pea langes juba 1339. aasta 20. detsembril ja see viis 103 liikmega ratsaihukaitseväe loomiseni. Ihukaitseväelased pärinesid Boccanegra julgeoleku nimel Pisast. Kuigi tegemist oli Genova põlise vaenlasega, oli doodži vend Niccolò sealne "rahvajuht" ning nende ema oli olnud Pisa aristokraat.
Boccanegra oli sunnitud oma ametist lahkuma 1344. aasta 23. detsembril toimunud koosolekul, mille ta oli ise kokku kutsunud.
Teine valitsemisaeg[muuda | muuda lähteteksti]
Simone Boccanegra järglaseks sai doodž Giovanni I di Murta, kes suri 1350. aasta jaanuari alguses ja kellele järgnes omakorda Giovanni II Valente. Viimane ei saanud ametlikult doodžiks ja peale teda valiti 1356. aastal ametisse tagasi Simone Boccanegra.
Boccanegra mürgitati saatuslikult 1363. aastal.
Pärand[muuda | muuda lähteteksti]
Renessansiaegne humanistlik poeet Petrarca kirjutas kirju Genova rahvale ja Veneetsia doodžile, paludes neil lõpetada oma vennatapusõjad ja leida ühine eesmärk. Need kirjad olid üks asi, mis inspireerisid Verdit oma ooperit 1881. aastal ümber töötama.
Simone Boccanegra haud San Francesco kirikus Castellettos oli kaunistatud tähelepanuväärse skulptuuriga, mis kujutas teda pärast surma hüvastijätmiseks välja panduna ning seda erakordselt realistlikult. Skulptuur asub tänapäeval Sant'Agostino muuseumis.