Silver Meikar

Allikas: Vikipeedia
Silver Meikar

Silver Meikar (sündinud 12. veebruaril 1978 Tartus) on Eesti poliitik. Ta kuulus 1997–2012 Reformierakonda.

Meikar tegeleb inimõiguste kaitse teemadega ja on Inimõiguste Instituudi nõunik. Aastatel 2003–2004 ja 2006–2011 oli ta Riigikogu liige. Ta kuulus Reformierakonna fraktsiooni.

2012. aastal sai Meikar laialdaselt tuntuks seoses Reformierakonna rahastamisskandaaliga. 24. oktoobril 2012 visati ta Reformierakonnast välja.[1]

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Silver Meikar Rahvakogu arutelupäeval 2013. aastal.

Meikar kasvas üles Tartus ja lõpetas 1997 Tartu Miina Härma Gümnaasiumi. 2005 lõpetas ta Tartu Ülikooli majandusteaduskonna.

Ta oli Tartu Linnavolikogu liige 19992002 ja 20052006. Aastal 2003 sai temast Riigikogu liige, kui Margus Hanson siirdus kaitseministriks. Meikar kandideeris 2004 Euroopa Parlamendi valimistel. Kui Hanson astus 2004. aasta novembris pärast riigisaladust sisaldavate dokumentide vargust tema kodust tagasi, loovutas Meikar oma koha Riigikogus. 23. novembril 2006 naasis ta Riigikokku, kui Riigikohus mõistis Hansoni süüdi riigisaladusele ettevaatamatusest ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamises [2].

4. märtsil 2007 valiti Silver Meikar XI Riigikogu koosseisu liikmeks [3], kus ta töötas väliskomisjonis.

Ta on silma paistnud poliitilise tegevusega, mis hõlmab inimõiguste kaitsmist Valgevenes, Birmas, Hiinas ja mujal, arengumaade keerulise olukorra teadvustamist ning Ukraina ja Gruusia reformide edendamist. Ta on võtnud korduvalt sõna kodanikuvabaduste kaitseks Eestis. Ta on olnud elektroonilise hääletamise ja e-demokraatia eestkõneleja. Ta on esimene Eesti poliitik, kes lõi isikliku ajaveebi.

2012. aastal andis president Toomas Hendrik Ilves Silver Meikarile Valgetähe IV klassi teenetemärgi järjekindla inimõiguste, kodanikuvabaduste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete kaitsmise eest.

Meikar andis 2006. aastal välja raamatu "Oranži revolutsiooni päevik", mis kirjeldab sündmusi Ukrainas 2004. aasta novembrist kuni 2005. aasta jaanuarini. Ta viibis seal esialgu Ukraina presidendivalimiste vaatlejana ja hiljem oranži revolutsiooni osalisena. Ta avaldas artikli Valgevene ja Venemaa suhete kohta Akadeemilise Balti-Vene Uuringute Keskuse kogumikus "Vene Föderatsioon 2011: lühiprognoos". Ta on avaldanud arvukalt artikleid Eesti ajakirjanduses ning teeb sageli kaastööd Eesti suurimale päevalehele Postimees.

Silver Meikar on AWEPA nõukogu liige [4]. Aastatel 2009–2012 oli ta OÜ Massi Miliano, mis on virtaalsete proovikabiinide teerajaja [5], nõukogu esimees. Aastatel 2008–2011 oli ta Liberaalse Internatsionaali juhatuse liige.

Vaieldavad annetused Reformierakonnale[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Reformierakonna rahastamisskandaal

2012. aasta mais teatas Silver Meikar Postimehes ilmunud arvamusloos, et annetas 2009.–2010. aastal Reformierakonnale raha, mille päritolu ta enda väitel ei tea. 2009. aasta novembris (20 000 krooni) ja detsembris (20 000 krooni) ning 2010. aasta veebruaris (20 000 krooni), märtsis (20 000 krooni), aprillis (25 000 krooni) ja juunis (10 000 krooni).[6] Meikari sõnul annetas ta Kalev Lillo poolt ümbrikus antud raha Kristen Michali ettepanekul.[6] Kalev Lillo ja Kristen Michal lükkasid Silver Meikari väited tagasi, öeldes, et erakonna arvates oli tegu Meikari enda rahaga, ning lubasid õiguskaitseorganitele asja uurimiseks avalduse teha.[7] Riigiprokuratuur alustas 22. mail 2012 kriminaalmenetlust karistusseadustiku paragrahvi 402-1 tunnustel, mis näeb ette vastutuse erakonna majandustegevusele ja varale kehtestatud piirangute rikkumise eest.[8] Delfi toimetus esitas Meikari 5. septembril tema ülestunnistuse eest justiitsministeeriumi välja antava kodanikujulguse aumärgi kandidaadiks[9].

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Silver Meikar on abielus ja tütre ning poja isa. Ta kuulub Kaitseliitu.

Silver Meikaril on kaksikvend Oliver.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]