Harilik silenastik

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Silenastik)
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Silenastik (perekond)

Harilik silenastik
Emane silenastik
Emane silenastik
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Roomajad Reptilia
Selts: Soomuselised Squamata
Alamselts: Maolised Ophidia
Infraselts: Alethinophidia
Ülemsugukond: Colubroidea
Sugukond: Colubridae
Perekond: Silenastik Coronella
Liik: Harilik silenastik
Ladinakeelne nimetus
Coronella austriaca
Laurenti, 1768
Sünonüümid
  • Coluber levis Lacépède, 1789
  • Coluber versicolor Razoumovsky, 1789
  • Coluber coronella Bonnaterre, 1790
  • Coluber ferrugineus Sparrman, 1790
  • Coluber oculus cati Suckow, 1798
  • Coluber tetragonus Latreille, 1800
  • Coluber thuringicus Bechstein, 1801
  • Coluber alpinus Güldenstedt, 1801
  • Coluber cupreus Güldenstedt, 1801
  • Coluber ponticus Güldenstedt, 1801
  • Coluber dumfrisiensis Sowerby, 1804
  • Coluber gallicus Hermann, 1804
  • Coluber caucasius Pallas, 1814
  • Natrix dumfrisiensis (Sowerby) Fleming, 1828
  • Coluber nebulosus Ménétriés, 1832
  • Coluber paedera Dvigubskij, 1832
  • Simotes semicinctus Peters, 1862

Harilik silenastik ehk silenastik (Coronella austriaca) on maoliste alamseltsi kuuluv maoliik. Silenastik ei ole inimesele ohtlik, kuid tema sülg avaldab sisalikulistele mürgist toimet.

Klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik silenastik klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmisteks alamliikideks[1]:

Michigani Ülikooli võrguentsüklopeedia klassifitseerib hariliku silenastiku alamliigiks ka[2]

Coronella austriaca fitzingeri on levinud Apenniini poolsaare lõunaosas ja Itaalias. Iseloomulikud on väike kehasuurus ja ühtlane muster.[3]

Coronella austriaca acutirostris on levinud Hispaania loodeosas ja Portugali põhjaosas. Iseloomulikud tunnused on väike kehasuurus, terav ninamik ning suurem soomuste arv peal ja kaelal.[4]

Kehamõõtmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Silenastik on nastikust väiksem ja jässakam ehk siis lühema sabaga, pikkus kuni 65 cm, pea lamenenud ja kaelast nõrgemalt piiritletud.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piki selga kulgeb 2–4 rida üksteisega peaaegu liituvaid tumedaid tähne, mis teevad ta väliselt sarnaseks rästikuga. Kaelal paikneb kaks mustpruuni vööti, mis kuklal liituvad. Selja värvus varieerub hallist ja kollakaspruunist kuni vaskpunaseni, mis on eriti iseloomulik isastele. Ka keha alapoolel lisandub sinakashallikale roosasid ja punakaid toone ning iseloomulikud on tumedamad laialivalguvad laigud ja täpid.

Levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esineb Väike-Aasia põhjaosas ja Põhja-Kaukaasias ning Lõuna-Kaukaasias kuni Iraanini, Inglismaa äärmises lõunaosas, Prantsusmaal (välja arvatud edelaosa), Pürenee poolsaare põhjaosas (isoleeritud populatsioone ka lõuna pool poolsaare keskosas), Hollandis, Belgias, kõikjal Kesk-Euroopas, põhjas kuni Norra, Rootsi ja Soome lõunaosani (põhjapiir Soomes 67° N juures), Euroopa idaosas kuni Venemaani, ka Venemaa Aasia-osas. lõunas kuni Apenniini poolsaareni, Sitsiiliani ja Kreekani.[5]

Armeenias leidub selle liigi alamliik Coronella austriaca austriaca Širaki, Aragatsotni, Jerevani, Kotajkhi, Ararati, Gegharkhunikhi, Vajotsh Dzori ja Sjunikhi maakonnas, Lori ja Tavuši maakonnas.[6]

Eestist on tulnud silenastiku kohta teateid Kagu-Eestist ja Lääne-Eestist, sealhulgas Abruka saarelt. Usaldatavaid andmeid silenastiku esinemisest Eestis seni pole.[7]

Arvukus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elupaik ja -viis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nastikuga võrreldes asustab silenastik kuivemaid künklikke maastikke, eelistades põõsastikke ja metsaservi, kuid elab ka aasadel ja isegi stepis. Mägedes tõuseb kuni 3000 m kõrguseni, eelistades päikesepoolseid nõlvu. Erinevalt nastikust läheb väga vastumeelselt vette ja väldib niiskeid alasid.

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Silenastik sööb peamiselt sisalikke, vähemal määral pisiimetajaid ja nende poegi, konni, teisi madusid, linnupoegi, mune ja putukaid. Täiskasvanud saakloomad surmab kägistades, väiksemad aga neelab elusalt, haarates alati peast.

Sigimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhja-Ameerikas elavad maod kuuluvad munaspoegivate (ovipaaria), kusjuures järglased kooruvad munemise momendil, kuid Euroopas elavad emased silenastikud eluspoegivate (vivipaaria) madude hulka.[8] Korraga sünnib 2–15 maopoega pikkusega kuni 15 sm, tavaliselt ilmuvad noored looduses suve lõpul.

Areng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaenlased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paljudes paikkondades peetakse neid süütuid madusid ekslikult mürgisteks ning hävitatakse õigustamatult. Selle asemel, et põgeneda, rullib silenastik end rünnaku korral tihedaks keraks, milles pea jääb peitu. Puudutusele reageerib nagu siil veelgi rohkem kokkutõmbumisega, kuid võib kallaletungijat ka raevukalt hammustada. Inimesele ohtlik see siiski pole.

Koht ökosüsteemis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ohustatus ja kaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Coronella austriaca Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 19.10.2013) (inglise keeles)
  2. Coronella austriaca, Michigani Ülikooli võrguentsüklopeedia (ADW) veebiversioon (vaadatud 19.10.2013) (inglise keeles)
  3. Arnold.
  4. Arnold.
  5. Arnold; Kiili.
  6. TADEVOSYAN'S HERPETOLOGICAL RESOURCES (THR), Veebiversioon (vaadatud 18.12.2013) (inglise keeles)
  7. Kiili.
  8. G.A.BOULENGER,THE SNAKES OF EUROPE, LIBRARY OF THE AMERICAN MUSEUM OF NATURAL HISTORY, 1913, OpenLibrary raamat veebiversioon (vaadatud 26.10.2013) (inglise keeles)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Jaanus Kiili. Kahepaiksed ja romajad, Tallinn 1996, lk 134–138.
  • E. Nicholas Arnold. Euroopa kahepaiksed ja roomajad, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004, lk 221–222, 282 (kaart 181), tahvel 47.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]