Sildlülitus

Allikas: Vikipeedia
Sildlülituse skeem pingeallikaga U0 ja voltmeetriga U, mis mõõdab pinget rööpharusid sildaval takistil R5
Wheatstone’i silla põhiskeem
Takistuse Rm mõõtesild takistussalvega (skeemil näidatud lülituses on salve takistus 235,8 Ω)

Sildlülitus on elektrilülitus, mille moodustavad H-kujuliselt ühendatud kaksklemmid (kahe väljekontaktiga ahelalülid). Kaksklemmideks on kõige sagedamini takistid (takistussillas) või dioodid (sildalaldis).

Takistussild koosneb kahest rööpharust, kusjuures kummaski harus on kaks takistit: ühes harus R1, R2 ja teises R3, R4. Nende vahele on sillana ühendatud takisti R5. Rööpharude takistid (R1, R2, R3 ja R4) on silla õlad. Sageli kujutatakse sildskeemi kaldruudu kujuliselt.

Tuntuim sildlülitus on Wheatstone’i sild, mille leiutas 1833. aastal inglise füüsik Samuel Hunter Christie, kuid mille tegi tuntuks inglise teadlane Charles Wheatstone (1802‒1875), kui kasutas niisugust lülitust elektritakistuse täppismõõtmiseks. Siin on sillana ühendatud galvanomeeter (või kahepoolse skaalaga voltmeeter) ja silla teise diagonaali (punktidesse A ja B) vooluallikas. Neljast takistusest on teada kahe väärtused R1 ja R3, mõõdetav takistus on Rx ja muudetav takistus R2.

Mõõtetoiming seisneb sildlülituse tasakaalustamises: takistus R2 valitakse takistussalve takisteid ühendades niisugune, et voltmeeter näitaks nulli (punktides C ja D on siis ühesuurune pinge). Sel juhul on takistuste suhe Rx/R3 võrdne suhtega R1/R2 ja mõõdetava takistuse suurus

R_\text{x}=\frac{R_{1}}{R_{2}}\,R_{3}.

Takistussalv on täppistakistite komplekt, millest saab moodustada soovitud väärtusega takistuse (näiteks takistuspiirkonnas 0,01 Ω kuni 1000 MΩ).

Sildlülitusega saab peale takistuse mõõta ka mahtuvust ja induktiivsust ning nendega määratud muid elektrilisi parameetreid, näiteks kaonurka või hüvetegurit.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]