Siisike

Allikas: Vikipeedia
Siisike
Isaslind
Isaslind
Emaslind
Emaslind
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Värvulised Passeriformes
Sugukond: Vintlased Fringillidae
Perekond: Ohakalind Carduelis
Liik: Siisike
Ladinakeelne nimetus
Carduelis spinus
Linnaeus, 1758
Siisikese levila ██ Suvel██ Aasta ringi██ Talvel
Siisikese levila
██ Suvel██ Aasta ringi██ Talvel

Siisike (Carduelis spinus) on linnuliik vintlaste sugukonnast ohakalinnu perekonnast.

Rahvapäraseid nimesid: pajutihane, pajulind, kadakalind, pilvelind.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Siisikese levila koosneb kahest osast, mida eraldab suur vahe. Ühe osa moodustab Euroopa koos Väike- ja Ees-Aasia ning Lääne-Siberiga, teise Kaug-Ida Taga-Baikalimaast kuni Mandžuuria ja Põhja-Jaapanini.[2]

Siisike on levila idapooles ja läänepoole põhjaosas rändlind, levila läänepoole lõunaosas hulgulind. Talvitub levila lõunaosas ja isegi lõuna pool: Põhja-Aafrikas ja Iraagis. See, kuhu ja millal siisikesed rändavad, sõltub toitumisoludest ja võib aastati tublisti kõikuda. [2]

Eestis on siisike üldlevinud rohkearvuline haudelind, kelle pesitsusaegset arvukust hinnatakse 100 000 – 150 000 paarile, talvist arvukust 10 000 – 300 000 isendile [3].

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Siisikese üldpikkus 11–12,5 cm. Ta on ohakalinnust märksa pisem ja kaalub 11–14 g [2]. Keha külgedel on tumedad triibud, tiibadel kaks kollast vööti. Külgmistel tüürsulgedel on laialt kollast, muu osa sabast on must. Isaslinnu pealagi on must, rind kollane ja päranipuala rohekaskollane [2]. Emaslinnu pealagi on rohekas, muu sulestik on tähniline hallikaspruun [2], kollased sulepartiid päranipualal, tiibadel ja sabal on kahvatumad. Nokk on lühike ja kooniline nagu teratoidulistel lindudel ikka [2].

Väljaspool pesitsusaega on siisike väga seltsiv ja moodustab suuri parvi, sageli koos urvalindudega, kellega kuulub samasse sugukonda, kuid eri perekondadesse.

Kutsehüüd on kareda sädistamisega vahelduv selge tülii või tlüii.Laul on kiiretempoline sädin, millesse on põimitud kutsehüüde ja mitmesuguseid kiiksuvaid, vuristavaid jms häälitsusi. Laul lõpeb peaaegu alati laialt venitatud kääksuva tooniga.

Mõni siisike jäljendab oma laulus ka muude lindude, eriti tihaste laulukatkeid. Siisike laulab puuvõras ja lennul. Mõnikord võib tema laulu kuulda juba jaanuaris, pidevalt aga märtsist alates.

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pesitsusajal elab siisike okas- ja segametsades, eriti mägimetsades [2], mõnikord väikestes metsatukkades ja okaspuudega parkides ning kalmistutel. Hulguliikumiste ja rände ajal on ta tavaline igasugustes puistutes. Suve lõpul meelitavad neid lehtmetsadesse kase- ja lepaseemned [2].

Siisikese kevadränne algab vara, veebruaris, ja kestab aprillini, kestes põhja pool isegi maini. Siisikesesalgad on väikesed, kuid väga liikuvad ja häälekad, mistõttu hakkavad kergesti silma. [2]

Juuni lõpul ja juulis hakkavad noorlinnud kuusikutes ringi uitama. Augustis ühinevad perekonnad salkadeks, mille suurus võib ulatuda mitmesaja isendini. Rännet täheldatakse alates septembri lõpust kuni novembrini. [2]

Pesitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Emane siisike
Carduelis spinus

Siisikesepaarid moodustuvad juba talvel. Pesitsema hakkab paar varsti pärast saabumist. Pesa ehitab emaslind üksi, aga isaslind toob tihti ehitusmaterjali kohale. [2]

Pesa asub enamasti kõrgel okaspuu külgoksal ja on väga raskesti leitav, sest sulandub ümbritsevate okstega hästi ühte [2]. Pesa on paksude seintega ja koosneb väljastpoolt samblikust, seestpoolt on vooderdatud taimevillaga.

Siisike pesitseb suve jooksul kaks korda. Täiskurna nelja või viie munaga on leitud aprilli lõpust juuni keskpaigani, vahel ka hiljem. Munad on valkjad, pruunika kirjaga. Poegi toidavad mõlemad vanemad.[4]

Pojad haub välja emaslind üksi 12–14 päevaga. Sama kauaks jäävad pojad pessa. Mõlemad vanemad toidavad neid väikeste putukatega: pisiliblikate röövikute ja lehetäidega. Lisaks loomsele toidule annavad vanemad poegadele vees leotatud taimetoitu: võrseid, idandeid ja pungi. Pojad lendavad pesast välja mai lõpul või juunis. Esialgu viibivad vanalinnud nende juures, kuid varsti jätavad nad omapead, sest hakkavad looma teist kurna. [2]

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Siisike sööb peamiselt puude seemneid – pesitsusajal eeskätt okaspuude, muul ajal lepa ja kase seemneid. Võilille ja teiste korvõieliste seemnete valmimise ajal tuleb ta paaridena ja pesakonniti avamaastikule neid nokkima. Ta sööb ka putukaid, eriti lehetäisid [2].

Toitumisel ripub ta, selg allapoole, tihti kase- või lepaurbade ja peente oksakeste küljes.

Puurisiisike

Siisike puurilinnuna[muuda | redigeeri lähteteksti]

Siisike on üks tavalisimaid puurilinde[2]. Teda peetakse meeldiva laulu pärast. Siisike koduneb kergesti, harjub nii inimese kui vangistusega ja vahel annab puuris isegi järglasi. Siisikest on suhteliselt kerge dresseerida.

Siisikesed on uudishimulikud ja seetõttu on neid üsna lihtne püüda mitmesuguste lõksudega.

Vangistuses toidetakse siisikesi seemneseguga, samuti salatkressiga.

Siisike kultuuris[muuda | redigeeri lähteteksti]

1836 asutati Peterburis imperaatorlik õigusteaduse õppeasutus, mille tudengid pidid kandma rohelise-kollasekirjut mundrit. Seetõttu hakati neid tudengeid õige pea siisikesteks kutsuma.

1994 rajati õppeasutuse lähedale Fontanka kaldakindlustuse külge siisikese skulptuur, mis on 11 cm kõrge ja kaalub 5 kg. See on üks Peterburi väiksemaid skulptuure. Ehkki skulptuurile on raske ligi pääseda, on see Peterburi üks sagedamini varastatud skulptuure. Siiani on skulptuur alati kätte saadud ja oma kohale tagasi pandud.

Lev Tolstoil on lastejutt "Varja ja siisike", kus siisike elab puuris ega laula. Ta ütleb, et kui Varja ta puurist välja laseks, laulaks ta heameelest kogu aeg.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. BirdLife International (2004). Carduelis spinus. 2006 IUCNi punane nimistu. IUCN 2006. Välja otsitud 12. mail 2006. Andmebaasi kirje sisaldab põhjendust, miks see liik on soodsas seisus
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 "Loomade elu", 6. kd., lk. 408–409
  3. "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008". Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. (PDF) Kasutatud 21.06.2011.
  4. Rootsmäe, L., Veroman, H. "Eesti laululinnud". Tallinn, Valgus 1974

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]