Siire (lausekujund)
Siire ehk anžambmaan (prantsuse sõnast enjambment 'üleaste') on sageli tarvitatav lausekujund luules, misjuhul lahutatakse süntaktiline ühik värsirea piiril või kahe värsi vahel. Ütlus jätkub järgmisel värsireal või salmis.
Kasutus[muuda | muuda lähteteksti]
Siiret kasutatakse puändi edasilükkamiseks, et viivitada kavatsetud emotsiooni tekitamisega. Siire võib panna värsitähenduse vastanduma lausetähendusele, luues niiviisi sõnamängu, milles värsi algne mõte tuleb ümber hinnata tervikmõtte valguses.[1]
Siiret võib kasutada ka värsirea katkestamiseks, et luua heakõla värsiridade lõpus või alguses. Nii on näiteks kirjutanud Willard Espy:
The four eng-
ineers
wore orange
brassieres[2]
Näiteid[muuda | muuda lähteteksti]
Catullus[muuda | muuda lähteteksti]
Ladinakeelses luules 1. sajandil eKr kasutas Catullus siiret oma tekstis "Ad Fabullum":
Cenabis bene, mi Fabulle, apud me
paucis, si tibi di favent, diebus,
si tecum attuleris bonam atque magnam
cenam non sine candida puella
et vino et sale et omnibus cachinnis.
Säilitades sõnade järjekorda, võiks tõlkida nii:
Sa lõunatad hästi, mu Fabullus, minu juures
mõne, kui jumalad soosivad sind, päeva pärast,
ja kui tood endaga hea ja suurepärase
lõuna mitte ilma ilusa neiuta,
ega veinita, tarkuseta ja naerulaginateta.
Fraas si tecum attuleris bonam atque magnam / cenam on siirdeks kolmanda ja neljanda rea vahel.
Shakespeare[muuda | muuda lähteteksti]
Inglise luuletaja ja näitekirjanik William Shakespeare kasutas siiret üha ulatuslikumalt, kui tema stiil ajaga arenes. Uurijad Goswin Köning ja Andrew Cecil Bradley on Shakespeare'i dateerimata loomingu puhul määranud eeldatavad loomisajad, lähtudes siirde kasutamise sagedusest.
Seesama aeg, mis kunstpeenelt voolib
kõik, mis on armas silmale ning hea,
/---/
Ja poleks suve sulnist õiehingust
meil klaasis piiskadena vangis siis,
kas miski meenutaks kesk tuulte vingust
veel ilu, mille talv meilt ära viis?
/---/[3]
(katked W. Shakespeare'i sonetist nr 5, inglise keelest tõlkinud Harald Rajamets)
Näiteid eesti luulest[muuda | muuda lähteteksti]
Käriseb vaikuselina.
Rebendist pahiseb tuuli.
Kohutav rebijanina
nuusutab, kus oled sina.
Maigutab siniseid huuli.
Kärin on pruun nagu rooste.
Valge kui lubi on vaikus.
Kohkudes roostesest loost te
kuulsite: toonelahooste
hirneid alt rebendist kaikus.[4]
Andres Ehin Kuratlik kopla
Me teeme, teeme ümber oma elu
üht hiigelmüüri inimtihedat.
Ka pikemad ei küüni üle ääre
/---/[5]
Jüri Üdi Me teeme, teeme ümber oma elu
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Annus, Merilai, Saro. Poeetika. Tartu Ülikooli Kirjastus. Tartu 2011. ISBN 978-9949-11-549-5
- ↑ Lederer, Richard (2003). A Man of my Words: Reflections on the English Language. New York: Macmillan. ISBN 0-312-31785-9
- ↑ Maailma luule kuldne klassika. koost. kirjastus SE&JS. Tallinn 2006. ISBN 978-9985-854-74-8
- ↑ Ehin, Andres. Alateadvus on alatasa purjus. Varrak. Tallinn 2000. ISBN 9985-3-0275-3
- ↑ Üdi, Jüri. Selges eesti keeles. Eesti Raamat. 1974.