Siirdeühiskond

Siirdeühiskond ehk siirdeperiood on ühiskonna arengu etapp, mille käigus üks võim ja suhted asendatakse teisega, nt diktaatorlikud võimustruktuurid ja -suhted asendatakse demokraatlikega. Toimub üleminek diktatuurilt demokraatiale.

Siirdeühiskond on ühiskond, mis küllalt lühikese perioodi jooksul teeb läbi tugevad muutused nii majanduse, poliitilise kui teistes ühiskonnakorralduse valdkondades. Siinjuures muutused ühiskonna eri valdkondades ei toimu ühel ja samal ajal vaid nihkega. Ralf Dahrendorf (1990) on toonud välja muutusega kaasnevate kellade erinevuse fenomeni, mis tähendab, et kiiresti toimuvate poliitiliste muutustega (mis võib võtta aega minimaalselt 6 kuud) ei pruugi kaasneda sama kiireid muutusi majanduses (kus muutuseks kulub vähemalt 6 aastat). Kõige aeglasemalt aga muutub inimeste sotsiaalne käitumine ning toimuvad kultuurilised muutused ja arusaamade teisenemised, millest omakorda sõltub kodanikuühiskonna kujunemine.

Siirdeühiskonnaga seotud mõisted

Siire: siirde all peetakse silmas süsteemseid muutusi kogu ühiskonnas, mille tulemuseks on ühiskonnatüübi vahetumine. Siinjuures saab taolisi muutusi (siiret) mõista nii kitsamas ja laiemas tähenduses, sest ühiskondlike muutuste protsessid on aeganõudvad ja keerulised. Seetõttu on hakatud ühiskondlikes siirdeprotsessides eristama transitsiooni ja transformatsiooni mõistet:

• Transitsioon on siire kitsamas tähenduses. See tähendab kindlasuunalist poliitiliselt disainitud liikumist ühelt ühiskonnakorralduselt teisele (N: kommunistlikult ühiskonnakorralduselt demokraatlikku ja plaanimajanduslikust majanduskorraldusest turumajanduslikku). Transitsiooniprotsess loetakse lõpetatuks, kui uue ühiskonnatüübi põhialused on välja kujunenud – ehk pärast ühiskonna esialgset stabiliseerumist. Näiteks postkommunistlikes riikides (s.h Eestis) peetakse transitsiooniprotsessi lõpuks Euroopa Liiduga ühinemist.
• Transformatsioon on siire laiemas tähenduses. See tähendab ühiskonnas toimuvaid sügavaid sotsiaalseid ja kultuurilisi muutusi, mis toimuvad võrreldes transitsiooniga märksa pikemal ajaskaalal ja hõlmab ka transitsiooniprotsessi ning kestab aastakümneid. See on ühiskondlik identiteedinihe – uue ühiskondliku identiteedi kujunemne, mis hõlmab rahvuse ja riikluse aluseks olevaid väärtusi ning moraalseid ideid. Nende muutumine on aga keeruline sotsiaalne ja kultuuriline protsess, väärtuste muutumisest sõltub inimeste käitumine ja arusaamade teisenemine ning kodanikuühiskonna kujunemine.
• Siirdekultuur (Transition Culture) – selle mõiste võttis kasutusele Michael Kennedy (2002) mille all peetakse silmas inimeste kohanemist lühikese perioodi jooksul toimunud muutustega. See on segu inimeste varasematest kogemustest, ajaloo käsitlusest ning annab inimesele baasraamid oma vajaduste ja soovide rahuldamiseks uues (arenemisjärgus olevas) ühiskonnakorralduses. Näiteks 1990.aastatel tuli Eesti ja Ida-Euroopa elanikel loobuda senistest sotsialistliku ühiskonna reeglitest ning omandada kapitalistliku ja demokraatliku ühiskonna normid.
• Kultuuritrauma (Cultural Traumas) olemust käsitles põhjalikumalt Poola sotsioloog Piotr Sztompka (2004). See tähendab ühiskonnas toimunud suurte (traumaatiliste) muutuste järel tekkinud kultuurilist või sotsiaalset olukorda, mis hõlmab paljusid inimesi. See tähendab, et inimesed, kes on selle läbi elanud, on saanud mingi sündmuse tõttu sarnase sotsiaalse traumaatilise kogemuse.

Sztompka tõi välja, et kultuurilise trauma kogemine ja selle läbimine koosneb järgmistest etappidest:

• Traumaatiline muutus (Traumatogenic Change) – näiteks kommunismi kokkuvarisemine, millele eelneb küll ajalooline protsess, kuid mis sündmusena muudab poliitikat, majandussüsteemi, kultuuri ja igapäevast elukorraldust;
• Kultuurišokk (Cultural Disorganization and Disorientation) – olukord, kus endised reeglid ja normid andsid juhtnööre autokraatlikus, tsentraalselt juhitud ühiskonnas toimetulekuks läksid vastuollu uute mõttemallidega, mis andsid suuniseid edukaks hakkamasaamiseks kapitalistliku ja demokraatliku elukorraldusetingimustes kutsudes esile kultuurilise šoki.
• Traumeeriv situatsioon või sündmus (Traumatizing Conditions and Situations) – leiab aset traumaatilise muutuse tagajärjel ning on tingitud vanade struktuuride ja organisatsioonide ümber struktureerimisest või uute loomisest. See protsess võib kujuneda väga valulikuks ning nõuab teatavat sotsiaalset hinda. Näiteks vene turu asendamine Lääne turuga, kutsus esile inflatsiooni; endiste tootmiste sulgemine tõi kaasa koondamised ja töökoha kaotuse.
• Trauma sümptomid – pärast muutusega kaasnevat entusiasmi ja rõõmuperioodi tekib langusperiood – usaldamatus uue valitsuse suhtes – mis on suuresti tingitud muutusega kaasnenud sotsiaalsetest ja majanduslikest raskustest. Pessimism tuleviku suhtes, luuakse nostalgiline imidž mineviku suhtes ning leitakse, et minevikus elati paremini kui praegu. Tekib poliitiline apaatia, traumaatiline kollektiivne mälu, nn postkommunistlik pohmelus (Postcommunism Hangovers: Traumas of Collective Memory) mis tähendab, et (kommunistlik) minevik on ümber hinnatud ning see periood saab mingi grupi poolt toetust.
• Posttraumaatiline kohanemine (ping with Trauma), milles eristatakse kolme strateegiat: innovaatiline – kui inimesed püüavad uut süsteemi enda jaoks ära kasutada oma positsiooni tõstmiseks olla n.ö õigel ajal õiges kohas; sotsiaalse kapitali kogumine – kui püütakse võimalikult palju tagada endale häid tutvuseid ja sidemeid ning haridusliku kapitali suurendamine – endale paremad konkurentsitingimused püütakse saavutada läbi hariduse.
• Trauma ületamine (Overcoming Trauma) – kui on tekkinud uus poliitiline, majanduslik ja kultuuriline keskkond.
• Kolmetasandilise siirde mudel võimaldab eristada ja kirjeldada ühiskondlikus süsteemis samal ajal, kuid eri tasanditel ja eri kiirusega kulgevaid keerulisi protsesse. Muutuse kolm tasandit on Claus Offe käsitluses rahvuse ülesehitamine (national building) e riikliku enesemäärangu ja identiteedimuutusega seotud tasand, mis on keeruline sotsiaalne ja kultuuriline protsess, mida ei saa kutsuda esile kunstlikult nagu teist põhiseaduslikku e riigi ehituse ja õiguskorra muutumisega seotud tasandit, kus muudetakse seadusandlust ja luuakse uusi institutsioone. Kolmas tasand on sotsiaalmajanduslik e ressursside jaotuse ja ümberjaotuse tasand.

• Viietasemelise siirdeprotsessi mudeli pakkusid välja Poola sotsioloogid Andrzej Rychard ja Edmund Wnuk-Lipinski, kes esitasid postkommunistliku siirde üldiste perioodide analüüsi, kus nad lähtusid eeldusest, et iga eelnev etapp moodustab sisendi järgmisele etapile:
• Eelduste kujunemise periood e n-ö siirde inkubatsiooniaeg, kus kujunevad muutuste sihid, eeldused ja vajalikud ressursid;
• Uue ja vana süsteemi vaheline üleminekuaeg, mil juba kujunevad uue elukorralduse ja uute institutsioonide alused ja eristuvad uute poliitiliste jõudude piirjooned, kuid pole veel toimunud täielikku muutust.
• Uue süsteemi väljaarendamise periood, mil uued poliitilised jõud võtavad lõplikult võimust ja viivad ellu põhilised muutused, mis puudutavad võimatuks tagasipöördumise vana juurde.
• Postrevolutsiooniline faas, mida iseloomustavad saavutatud arengusuuna kinnistumine, uute majanduslike ja poliitiliste suhete stabiliseerumine, samas aga rahva osaluse ja aktiivsuse järsk langus, eliidi eemaldumine rahvast ning võimu võõrandumine.
• Konsolideerumise periood, kus ühiskond on arenguraskustest üle saanud. On saavutatud majanduslik jõukus ja demokraatlik poliitiline kultuur ning ühiskonna heaolu on jõudnud tasemeni, mis tagab rahva valdava enamiku rahulolu ja loob kindla aluse ühiskondlikule stabiilsusele.

Siirdekäsitlused Eestis

Eestis on siirdeühiskonna arengut kõige laiahaardelisemalt käsitletud väljaandes "Eesti ühiskond kiirenevas ajas", kus ühiskonnas toimunud nii sotsiaalseid kui ka majanduslikke muutusi on vaadeldud perioodil 2002–2014 uuringu "Mina. Maailm. Meedia" tulemuste abil. Siirdeaega on analüüsitud ka Eestis teostatud longituuduuringutes.

Artiklikogumikes "Nullindate kultuur I ja II" käsitletakse esimeses siirdeühiskonnas toimunud kultuurimuutusi ning teises räägitakse läbi erinevate põlvkondade kogemuse ühiskonna muutustega kohanemisest.

Ühiskonnamuutusest tulenevat kihistumist (stratifikatsioon) on käsitletud artiklikogumikus "Trepist alla ja üles: edukad ja ebaedukad postsotsialistlikus Eestis."

Väärtuste muutumist siirdeperioodil käsitleb Andu Rämmer oma doktoriväitekirjas "Sotsiaalse tunnetuse muutused siirdeühiskonna kontekstis".

Eesti siirdeprotsessi periodiseering

Lauristin, Vihalemm jt on Eesti viimase kolme aastakümne arengu jaganud seitsmeks perioodiks, millest esimestes on perioodide piirid selgemalt määratletavad ning viimase 10–15 aasta puhul on perioodide eristused tinglikud:

I periood: Poliitiline läbimurre ja taasiseseisvumine 1987–1991.

Seda perioodi iseloomustab väga kiire poliitilise keskkonna muutumine ning võib omakorda jagada kolmeks alaperioodideks:

Veebruar 1987 kuni 1988, kuhu jäävad rahvuslik ärkamine, fosforiidisõda, poliitilise avalikkuse taassünd.

Mai 1988 kuni detsember 1989, rahvuslike jõudude konsolideerumine ja massiliikumiste kõrgpunkt. Sellesse perioodi loetakse sini-must-valge lipu avalikult taas kasutuselevõttu, laulva revolutsiooni algust. Suveräänsuse deklaratsiooni vastu võtmine.

Jaanuar 1990 kuni august 1991, institutsionaliseeritud võitlus iseseisvuse taastamise eest. Sellesse perioodi mahub Eesti Kongressi loomine ja tegevus koostöös Ülemnõukoguga põhiseadusliku korra taastamisel ja Eesti tuleviku üle diskussiooni viimine parlamentaarsele tasemele. 20. august 1991 EV taasiseseisvumine.

II periood: Erakorralise poliitika ajajärk: EV riikliku korralduse ajajärk.

Seda perioodi iseloomustab rahva suur valmisolek reformideks, kannatlikkus nende reformidega kaasnevate raskuste talumiseks ning ootus olukorra paranemiseks.

Sotsiaalmajanduslikus arengus toimusid:

Rubla hüperinflatsioon, mille kompenseerimiseks ja kaubapuuduse leevendamiseks kehtestati talongisüsteem, mis tähendas, et 1992. aasta jaanuaris oli leib, piim, seep (s.h ka alkohol) Eestis kaartidel (müüdi poes talongide alusel, mida jagati pereliikmete arvu alusel v.a alkohol, mida jagati vastavalt täiskasvanute arvule).

Hindade vabaks laskmine ja erastamise algus.

Rahareformi ettevalmistamine ning Eesti krooni kehtestamine.

Elatustaseme järsk langus, sotsiaalse depressiooni esimene laine.

Solidaarse pensioni- ja ravikindlustussüsteemi rajamine.

Restitutsioon ehk sõjaeelse omandiõiguse taastamine.

Selle perioodi teist poolt 1992–1995, iseloomustab jätkuvad majanduslikud ja poliitilised reformid, mis tõid kaasa nii majanduslikus kui sotsiaalses sfääris suuri muutusi – näiteks sotsiaalne kihistumine ehk stratifikatsioon, vabakaubanduslike põhimõtete kehtestamine, rahvuslik pangasüsteem.

III periood: Majanduslik stabiliseerumine 1995–1999.

Sel perioodil oli Eesti arengu dominandiks peamiselt majanduslike eesmärkide saavutamine, mitte poliitilised reformid. Ühiskondlik süsteem oli mõnevõrra stabiliseerunud ning majandus hakkas liikuma tõusujoones. Kuigi poliitiliste skandaalide tõttu vahetus perioodil märts 1995 – aprill 1997 valitsus neli korda, ei muutnud ükski neist poliitilist pealiini – neoliberaalne majanduspoliitika ja kiire integratsioon Euroopa poliitilise ja majanduslike struktuuridega. Sellesse perioodi mahtusid veel, koostöö alustamine NATO-ga rahupartnerlusprogrammi alusel, "Tiigrihüppe" programmiga alustamine, Eesti sai kutse Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumiseks, kuid süvenes regionaalne ja sotsiaalne ebavõrdsus, jätkus demograafiline kriis, kultuur ja meedia kommertsialiseerusid.

1998–1999 algasid ettevalmistused Euroopa Liidu ja NATO-ga ühinemiseks, algas uue kommunikatsioonitehnoloogia kiire areng, hüppeliselt tõusis välisinvesteeringute kasv, kuid jätkus ettevõtete üleminek välismaalaste omandisse ning sotsiaalne ja kultuuriline kihistumine, süvenesid lõhed põlvkondade vahel. Toimus individualistlike väärtuste esiletõus.

IV periood: Eurointegratsioon ja arengukriis 1999–2004.

Seda perioodi iseloomustab ühest küljest eurointegratsioon ehk ühelt poolt Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumise intensiivne ettevalmistamine, jätkuv majanduskasv, uue kommunikatsioonitehnoloogia kiire areng, massilise internetiseerumise algus. Sotsiaalses plaanis toimus siin heaolu kasv, levis laenu võtmine eraisikute seas, toimus sotsiaalkindlustuse areng, kehtestati vanemahüvitis.

Negatiivsena iseloomustab seda perioodi arengukriis: poliitilistest sisepinged, võimu süvenev võõrandumine rahvast, sotsiaalse kihistumise süvenemine – mille kirjeldamiseks võtsid sotsiaalteadlased käibele mõiste "Kaks Eestit", tarbimisühiskonna väljakujunemine.

V periood: Uuel teelahkmel: EL-i liikmena 2004–2008.

Eesti siirdeaja lõpuks võib pidada Euroopa Liiduga liitumist, mis tähendas Eesti tunnustamist "normaalse kapitalistliku ühiskonnana". Seda perioodi iseloomustab tugev majanduskasv, Euroopa Liidu struktuurifondide toetus Eesti arengule, infotehnoloogiline edu, keskmise palga tõus 2006. aastal 16,5 ja 2007. aastal koguni 20,5%. Elanikkonna toetus Euroopa Liidule ja rahulolu eluga kasvasid, mis omakorda vähendas rahva ja valitsuse vahel varem tekkinud võõrandumist. Kõrget üldist usaldust valitsusinstitutsioonide suhtes aga vähendas oluliselt 2007. aasta pronksiööd, mille tagajärjel venekeelse elanikkonna usaldus valitsuse vastu langes oluliselt ning eestikeelse elanikkonna usaldus kasvas. 2008. aastal alanud majanduslangus (MASU) kasvas üle kriisiks ning üha enam räägiti tekkivast vajadusest majandus ümber struktureerida.

VI periood: Majanduskriis ja sellest väljumine 2008–2012.

Majanduskasvu kiire langus ja mõõdukas taastumine. Kokkuhoiupoliitika. Heaolu langus, üleminek eurole. Suuremas rahvusvahelises mastaabis näitas majanduskriis ja selle ületamine väikese riigi eeliseid erakorralises olukorras – Eesti ettevõtted ja ühiskond näitasid üles paindlikkust majanduskriisiga toimetulekul, võimet kiiresti reageerida, teha ja taluda valusaid otsuseid.

Pärast majanduskriisi taandumist tõusid taas esiplaanile sotsiaalse ja poliitilise arengu probleemid ja vastuolud.

VII periood: Majanduslik ja poliitiline paigalseis 2012–2016.

Kuigi 2012.aastaks oli majanduskriis põhijoontes ületatud ning majandus hakkas aeglaselt kasvama, jäi see allapoole ühiskondlikke ootusi. Eesti ühiskonnaelu probleeme mõjutab üha enam Eesti Euroopa Liidu liikmesriigi staatus ja seotus rahvusvaheliste organisatsioonidega ning senised otsused liikuda Lääne-Euroopa suunas: tööealise elanikkonna vananemine ja väljaränne, pagulaskriis, terroriaktid Euroopas. Ukraina sõda ning selle järel sõjalise koostöö tugevnemine NATO-ga. Seda perioodi iseloomustab sisepoliitikas uue põlvkonna liidrite esilekerkimine, kuid samas ka endise poliitilise kursi jätkamine pärast 2015. aastat, mis on mõjutatud poliitilise ebakindluse üldisest suurenemisest maailmas.

Vaata ka

• Siirdemajandus
• Üleminekuperiood