Signori-Lippsi efekt

Allikas: Vikipeedia

Signor-Lippsi efekt selgitab, miks äkilist väljasuremist võidakse kujutada pikaajalise protsessina.

Paleontoloogilised teadmised põhinevad peamiselt leitud kivististel. Nende kadumine stratigraafilistest kihtidest on enamasti seostatav kivistisi ehk fossiile tekitanud organismide väljasuremisega. Kui oletada, et palju organismirühmi suri välja geoloogilises mõttes väga lühikese ajaperioodi jooksul, peaksime me ka settekivimitest leidma väga järsu piiri, kust alates teatud rühmi ei esine. Praktikas see siiski nii ei pruugi olla, sest paljusid haruldasemaid rühmi ei pruugi me lihtsalt leida ja teeme sellest järelduse, et nad surid välja varem kui laiema levikuga rühmad, kuigi tegelik väljasuremine võis toimuda umbes samal ajal.

Ehkki Signor-Lippsi efekti olemasolus pole mõtet kahelda, ei tohiks seda siiski ületähtsustada. Näiteks Kriidi lõpu väljasuremist, mille kestel surid välja ka dinosaurused, on kaua aega seletatud suure meteoriidi langemisega 65 miljonit aastat tagasi. Tänapäeval on selles hüpoteesis ikka enam ja enam kahtlema hakatud. Sellel on mitmeid põhjuseid. Näiteks küsitakse irooniliselt, et kas osa sugukondi tundis ette, et suurem pauk on tulemas, ning pidas paremaks kollektiivselt välja surra. Sellele üritatakse vastata just Signor-Lippsi efektiga. Paljud teadlased usuvad siiski, et ainuüksi meteoriidi langemisest ei piisa, sest väljasuremisprotsess kestis vähemalt 3 miljonit aastat. Otsustav tähtsus on ilmselt paljude sündmuste kokkulangemisel, milles ka meteoriidil võis olla mingi roll.

Efekti kirjeldasid 1982. aastal kaks paleontoloogi Jere H. Lipps ja Philip W. Signor.