Siegfried Aaslava
Siegfried Johannes Aaslava (1. märts 1899 Tartu – 22. aprill 1957 Tartu) oli eesti usuteadlane.
Haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Aaslava õppis Tartu ülikoolis aastatel 1918 ja 1920–1927 usuteadust. 1928. aastal sai ta teoloogiamagistriks. Aaslava oli üliõpilasseltsi Raimla vilistlane.
Teenistuskäik[muuda | muuda lähteteksti]
Osales Vabadussõjas. 1922–1928 oli usuteaduskonna, seminari raamatukogu ja kristliku arheoloogia kabineti asjaajaja, 1928–1929 Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlastegümnaasiumi ja Hugo Treffneri Gümnaasiumi klassikaliste keelte õpetaja. 1929–1931 teaduslik stipendiaat Greifswaldis, Heidelbergis ja Pariisis. 1931–1937 õppeülesande täitja, 1937 dotsent[1], 1938 adjunktprofessor. 22. jaanuaril 1940 valiti usuteaduskonna dekaaniks. Eesti Entsüklopeedia usuteaduse osakonna abitoimetaja.
NKVD arreteeris ta 1945. aastal, viibis vangilaagris Krasnojarski krais. Eestisse tagasi tuli pärast vabanemist 1955. aastal.
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- Rooma rahva raamatu õigeksmõistmise õpetuse võrdlus Pauluse teiste kuulutusollustega (auhinnatöö, Tartu Ülikooli usuteaduskond, 1925)
- Das Neue Testament und die Askese. Erster Teil, Voraussetzungen betreffend das Problem, den Gegenstand und die Aufgabe (magistritöö, Tartu Ülikooli Usuteaduskond, 1928)
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Album academicum universitatis Tartuensis. II köide, Tartu 1994, lk. 1027.
- Andreas Härm, Siegfried Aaslava elu ja töö (diplomitöö, EELK Usuteaduse Instituut, 2002)