Sidrunmeliss

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib taimeliigist; perekonna kohta vaata artiklit Meliss

Sidrunmeliss
Sidrunmeliss
Sidrunmeliss
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Iminõgeselaadsed Lamiales
Sugukond Huulõielised Lamiaceae
Perekond Meliss Melissa
Liik Sidrunmeliss
Binaarne nimetus
Melissa officinalis
L.

Sidrunmeliss ehk aedmeliss (Melissa officinalis) on huulõieliste sugukonna melissi perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.

Morfoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

30–80 cm kõrgused püstised, neljakandilised, tugevasti harunenud ning tihedalt lehistunud varred. Lehed munajad, saagja servaga, pealt tume- ja alt hallikasrohelised. Õied väikesed, valged, harva roosakad.

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Sidrunmeliss kasvab looduslikult Lõuna-Euroopas ja Vahemere maades. Eestis kasvatatakse kultuurtaimena.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Meliss jõudis Idamaadest Vahemere maadesse juba sajandeid tagasi. Melissi tunti ravimtaimena Antiik-Kreekas juba 2000 aastat tagasi. Antiikajal seostati taime mesilastega, sellest ka taime ladinakeelne nimi Melissa[1]. Usuti, et kui tühja mesilastarusse panna melissioks, meelitab see sinna mesilaspere. Teise uskumuse kohaselt ei hülga mesilased iial pesa, mille lähedal kasvab meliss.

Mesilastega soetud uskumused olid jõus ka keskajal, mil suhkur oli kallis ja mesi luksuskaup. Saksa kloostrite kaudu levis melissi kasvatamine ka Põhjamaadesse. Algul joodi melissiteed kloostrites, siis sai sellest kuninglikes lossides valitsejate jook.

Keskajal kasutati melissi palju ravimtaimena. Sellega raviti haavu, hambavalu, marutõbise looma hammustusi ning rasedusaegset iiveldust. Usuti, et meliss aitab juuste väljalangemise vastu ning et melissilehtedega täidetud amulett toob õnne ja armastust.

Paracelsus nimetas melissi elueliksiiriks.

Biokeemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Melissi lehed ja õied sisaldavad eeterlikku õli, mis koosneb vähemalt 70 komponendist, seal hulgas tsitraal, tsitronellaal, linalool ja geraniool. Lisaks sisaldub ürdis parkaineid, mõruaineid, vaha ja C-vitamiini. [2]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Lehed eritavad intensiivset sidrunilõhna, eriti kui neid katki hõõruda. Meliss tuleb lisada värskena, kuumutades kaotab ta oma meeldiva aroomi. Õitsemise ajal toimeainete koostis taimes muutub, mille järel lõhn ja maitse muutuvad ebameeldivaks, seega tuleks ürt koristada kindlasti enne õitsemist.

Kulinaarias[muuda | muuda lähteteksti]

Meliss sobib tänu oma sidrunilõhnale kõikide toitudega, millega sobib sidrun: salatid, kala ja supid. Sobib ka külmadesse kastmetesse (eriti remulaadkaste), rohelise majoneesi ja või koostisse ning äädika, kala- ja lihamarinaadide, magushapude puuvilja- ja köögiviljakonservide maitsestamiseks.

Melissist saab suurepärast teed, eriti hästi sobib ta kombinatsioonis kibuvitsamarjade, hibiski- ja apelsiniõitega.

Melissi kasutatakse konservi- ja kalatööstuses ning alkoholitööstuses likööride (benediktiin ja sartröös), viina ja õlle maitsestamiseks.

Ravimtaimena[muuda | muuda lähteteksti]

Melissi eeterlik õli mõjub rahustavalt ja seda soovitatakse stressi ja unehäirete korral. Park- ja mõruained aitavad maovaevuste korral.

Karmeliitide ordu mungad valmistasid alates 1611. aastast melissist nn karmeliidivett ehk karmeliitvaimu Mellisengeist, mida peeti tõhusaks ravimiks [3]. Melissi segati sidrunikoore, koriandriseemnete, muskaatpähkli, nelgi ja kaneeliga ning leotati viinas. Usuti, et karmeliitvaim aitab oksendamise vastu ning paneb higistama. Tänapäevalgi müüakse apteekides sarnase koostisega toodet Carmolis.

Aroomteraapias kasutatakse melissiõli masendust, ärevust, unetust ja närvidest tingitud peavalu raviva vahendina.

Meetaimena[muuda | muuda lähteteksti]

Melissi suhteliselt väikesed ja tähelepandamatud õied meelitavad ligi mesilasi ja kimalasi. Mesitarude vahele ja puuviljaaedadesse istutatud melissitaimed meelitavad ligi hulgaliselt putukaid. Hea meetaimena annab meliss omapärase maitse ja aroomiga mett (kuni 160 kg/ha)[3].

Kasvatamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kasvatatakse maitse-, ravim- ja meetaimena. Paljundatakse vanade puhmikute jagamise teel või seemnetega. Õitseb juunist augustini. Eelistab päikesepaistelist kohta, kuid lepib ka poolvarjuga. Koht peaks olema tuulevaikne ning pinnas hea veeläbilaskvusega. Teisendirohke liik. Teisendid erinevad üksteisest taime kõrguse, karvkatte ja õite värvuse poolest. Näiteks sordid 'Citronella', 'Lemonella', 'Quedlinburger' ja 'Lime'. Väga dekoratiivsed on kuldkollaste lehtedega sordid 'Aurea' ja kollasekirjude lehtedega 'Variegata', mis sobivad kasvatamiseks püsilillepeenras.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. McVicar, J, Suuri yrttikirja, WSOY, Helsinki, 2004
  2. Issako, L., Maitsetaimed, Valgus, Tallinn, 1977
  3. 3,0 3,1 Raal, A., Tervist ja vürtsi maailma maitsetaimedest, Valgus, Tallinn, 2005

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]