Side (näidend)
"Side" on eesti kirjaniku Eduard Vilde 1917. aastal valminud näidend.[1]See on neljavaatuseline draama.[2] "Side" on märkimisväärne ka seetõttu, et kõigepealt ilmus käsikirja alusel lavastus (1917) ja alles hiljem avaldati tekst raamatuna. Eduard Vilde ise pidas näidendit "Side" enda kõige õnnestumaks näidendiks, kuid Eesti teatriajaloos on see näidend jäänud marginaalsele kohale.[3]
Näidendi ülesandeks on tollase Eesti ärimaailmas vohava sahkerdamise ja moraalituse vastandamine Vilde poolt välismaal nähtud eetilise äriajamise meetoditega.[1] Hans Ilvese ja Voldemar Ilvese tegelaskujude prototüüpideks on nimeliselt teada olevad Vilde-aegsed Eesti kirjastajad, kellega Vilde ise kokku puutus. Näidendi kõrvalliiniks on vanemate ja laste vahelised suhted ning mõnede naiste taotlus tõusta mehe kaudu seltskonnas väljapaistvale kohale.
Sisu kokkuvõte[2][muuda | muuda lähteteksti]
Näidendi tegevus toimub enne I maailmasõda ja sündmused toimuvad eri kohtades umbes kolme ja poole aasta vältel.
Elatanud raamatukaupmees Hans Ilves on endale lubatud ja lubamatute võtetega suure varanduse kokku kuhjanud. Varanduse pärija on tema ainus poeg Voldemar. Voldemar ei ole aga päri oma isa kaupmeheliku käitumisega: arvete maksmisel tõrkumisega, tähtaegade vajaduseta edasilükkamisega, võlausaldajate petmisega jne. Ühel päeval keeldub isa endisele kooliõpetajale Jaak Grünbergile raamatuhonorari välja maksmast, ehkki teab, et mehel pole raha isegi surevale lapsele rohu ostmiseks. Sellist käitumist nähes katkeb Voldemari kannatus ja ta maksab omavoliliselt honorari välja. Vanahärra Ilves satub raevu ning lööb äkkvihas poega käega näkku. Poeg lahkub hetk hiljem raamatukauplusest, et mitte kunagi enam isamajja naasta.
Voldemar Ilves avab iseseisvalt raamatukaupluse ja kirjastusäri. Surnud emalt saadud rahasummast ei piisa ja seega võtab ta laenu leseks jäänud täditütrelt Olga Kurvitsalt. Proua Kurvits on pärast oma lihunikust abikaasa surma muutunud vaesest neiust jõukaks naiseks. Täditütre laen on kasupüüdlik. Ta loodab Voldemari raha abil enda külge köita ja lõpuks endale meheks saada. See plaan aga ei õnnestus, sest Voldemar armastab Hans Ilvese endist müüjannat Agnes Schönfeldti, kes vallandati Hans Ilvese ärist samal päeval kui Voldemar. Agnes Schönfeldt töötab nüüd Voldemari kaupluses koos Jaak Grünbergiga.
Isa ja poja raamatukaupluste vahel algab võistlus, millele elab kaasa kogu linnarahvas. Voldemar lähtub äri juhtimise eetilistest põhimõtetest. Kuna Voldemari kauplus asub ka heas asukohas, tulevad paljud Vana Ilvese kliendid poja juurde üle.
Kõik muutub, kui proua Kurvits mõistab, et Voldemar ei abiellu temaga. Tüli käigus proua Kurvitsaga lubab Voldemar vabatahtlikult maksta kahe kuuga täditütrele tagasi raha, mille ametlikuks tagasimakse tähtajaks on kaheksa aastat. Veel samal päeval saavad Voldemari ärile osaks mitu muud majanduslikku hoopi, mille taga on isa salasepitsused. Lisaks ostab Hans Ilves maja, millest poeg üürib kaupluse ruume ja nii peab poeg kolima raamatukaupluse vähem käidavasse kohta. Pärast proua Kurvitsale laenu tagasimaksmist võttis Voldemar laenu ühelt maamõõtjalt, kes jääb pimedaks ja kelle perekond nüüd vajab hädasti tagasi oma raha.
Kõige selle tõttu satub Voldemari äri rahalisse kitsikusse. Sooviga säästa nõnda paljugi raha, et pimedaks jäänud maamõõtjale tema raha tagasi andmist võimaldada, tungib Voldemar ühel õhtul isa tuppa. Revolvri ähvardusel nõuab Voldemar isalt oma võlaveksleid ja kui ta need saab, siis põletab sealsamas ahjus. Ühtlasi annab poeg teada, et pärast isa juurest lahkumist kavatseb ta end tappa. Selle teate peale isa murdub.
Isa ja poeg lepivad kokku, et isa annab Voldemarile oma äri üle. Sellega on isa ja poeg omavahel rahu teinud.
Näidendi keel[muuda | muuda lähteteksti]
Näidendi dialoog kajastab rääkijate haridustaset ja maailmavaadet. Nii on vana Ilvese keel mahlakas ja kohati labane, mis annab tunnistust mehe harimatusest. Ta annab solvavaid nimesid näiteks nii oma pojale kui preili Schönfeldtile. Trükikojaomanik Vehik kasutab samuti lopsakat ja rahvalikku keelt. Tema kõnesse on sisse pikitud mitmeid satiirilisi ütlusi ja samuti ei häbene ta enda kohta nalja teha.
Proua Kurvits on loomult väikekodanlik ja armastab kelkida oma teadmistega saksakeelsete vahelausete abil. Samuti kajastab poekülastajate keel ilmekalt nende tausta.
Retseptsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Lavastus esietendus 1917. aasta 5. septembril Estonia teatris. Kirjaniku pettumuseks osutus publiku vastuvõtt jahedaks. Siiski, arvustajate üldhinnang "Sidele" oli märksa lahkem ja kriitika õiglasem kui Vilde eelmiste näidendite puhul.[4][5][6][7]
Lavastused[muuda | muuda lähteteksti]
Näidendi "Side" põhjal loodud lavastusi: [8]
- 1917 Estonia, lavastaja Karl Jungholz
- 1938 Ugala, lavastaja Eduard Tinn
- 1940 Estonia, lavastaja Andres Särev
- 1942 Rakvere Teater, lavastaja Karl Merits
- 1946 Narva Teater Paides, lavastaja Karl Merits
- 1951 Endla, lavastaja Hannes Kelder
- 1965 Eesti NSV Riiklik Vene Draamateater, lavastaja Jevgeni Vlassov
- jne.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Karl Mihkla. Eduard Vilde elu ja looming, Tallinn: Eesti Raamat, 1972
- ↑ 2,0 2,1 Eduard Vilde / Eduard Wilde. Side: nelja vaatusega draama, Tallinna: Rahvaülikool, 1922 (Tallinn: Vaba Maa)
- ↑ Vaateid Vilde elusse: lühiuurimusi Eduard Vilde 100 aasta sünnipäeva puhul, koostanud J. Toomla, Tallinn: Eesti Raamat, 1965
- ↑ Wabadus nr 72, 1917, lk 2, v 1-5
- ↑ Postimees nr 207, 1917, 12/iX, lk 1, v 1-4
- ↑ Päevaleht nr 201, 1917, 7/IX, lk 2, v 1-5
- ↑ Tallinna Teataja nr 200, 1917, 6/IX, lk 2, v 1-3 ja nr 201, 1917 7/IX, lk 2, v 1-4
- ↑ Eduard Vilde ja teater, koostaja H. Pullerits, Tallinn: Eesti NSV Kultuuriministeerium,1965