Servius Sulpicius Rufus

Allikas: Vikipeedia
Servius Sulpicius Rufus
Sündinud u 106 eKr
Surnud 43 eKr

Servius Sulpicius Rufus (umbes 106 eKr43 eKr) oli Vana-Rooma oraator ja jurist, kes rajas Rooma õigusteaduse klassikalis-institutsionaalse suuna.[1] Ta kirjutas pea 180 õigusteadusteemalist traktaati, millest ükski pole säilinud, kuid neile on teised autorid tihti "Digestas" viidanud.[2]

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Sulpicius alustas õpinguid Quintus Mucius Scaevola juures koos oma kaasaegse olulise Rooma riigimehe ja kohtuoraatori Marcus Tullius Ciceroga. Õigusalaste õpingute kõrvalt omandas Sulpicius hellenistlikus skeptikute akadeemias ka filosoofilis-retoorilise hariduse.

Mõju õigusteadusele[muuda | muuda lähteteksti]

Tuginedes oma õigusalastele ja filosoofilis-retoorilistele teadmistele, tõi Sulpicius õigusteadusesse süsteemiidee. Ta leidis, et õigus on inimeste loodud, läbimõeldud mõistesüsteemi abil kujundatud mõtteline instituut. Sulpicius leidis, et süsteemi moodustavad korduvad kujundid ja laused pidid täiendama inimeste bioloogilist loomust ning tagama tsiviliseeritud kooselu huve ja väärtusi. Sulpiciuse õpetus oli sel moel vastandiks varem domineerinud õpetusele loomuõigusest.[3] Oma hilisemas dialoogis "Brutus" tõstis Cicero esile Sulpiciuse õigusteadmisi ja kõneosavust.[4]

Poliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

63 eKr oli Sulpicius Rooma konsuli kandidaat, kuid kaotas Lucius Licinius Murenale. Hiljem süüdistas Sulpicius Murenat altkäemaksu võtmises. Murena kaitsja oli Cicero – oma edukas kaitsekõnes halvustas Cicero ka Sulpiciuse juriidilisi teadmisi. Sulpicius ja Cicero olid sõbrad olnud ning Sulpicius oli soovinud, et Cicero ei ilmuks esinema.[5]

Sellest hoolimata õnnestus Sulpiciusel saada 51 eKr konsuliks. 49–46 eKr vältas Roomas kodusõda ning Sulpicius kahtles, kas toetada Gnaeus Pompeius Magnust või Gaius Julius Caesarit. Algselt toetas ta Pompeiust, sellal kui tema poeg toetas Caesarit, kuid 46 eKr nimetas Caesar Sulpiciuse Ahhaia prokonsuliks.[2][6] Cicero kirjeldab Sulpiciust kui austusväärset isikut, kellel ei ole tugevaid poliitilisi vaateid ning kes seepärast on valmis täitma administratiivseid ülesandeid, ilma liigselt muretsemata selle pärast, millisel alusel on temast kõrgemal asuv isik oma võimu saanud.[7]

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

43 eKr sai Sulpicius senatilt ülesande minna Mutinasse Marcus Antoniuse juurde. Sel teekonnal ta suri. Sulpiciuse surma järel püstitati tema mälestuseks sammas rostrale.[8] Sulpiciuse õigusteaduslikku süsteemi asusid aga edasi arendama tema õpilased, kellest tuntuim oli Trebatius. Sulpiciuse ja tema otseste õpilaste eluaega on Okko Behrends nimetanud klassikalise õigusteaduse perioodiks, mis algab 82 eKr ja lõppeb 27 eKr.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. O. Behrends. Skript zur Vorlesung römische Rechtsgeschichte. Göttingen, 1999, lk 22, H. Siimets-Gross. Rooma õigusteaduse kujunemine ja õitseng. Juridica IX/2002. lk 627 kaudu.
  2. 2,0 2,1 Servius Sulpicius Rufus. Encylopaedia Britannica. (06.06.2017).
  3. 3,0 3,1 H. Siimets-Gross. Rooma õigusteaduse kujunemine ja õitseng. Juridica IX/2002. lk 627.
  4. Cicero, Brutus 40.150-42.157. (06.06.2017).
  5. R. W. Husband. The Prosecution Murena. The Classical Journal. Vol. 12, No. 2, pp. 103. (06.06.2017).
  6. C. Saunders. The Political Sympathies of Servius Sulpicius Rufus. The Classical Review. Vol. 37, No. 5/6, pp. 110–113.
  7. E. Shuckburgh. Servius Sulpicius Rufus, Cos. B.C. 51. Perseus Digital Library. (06.06.2017).
  8. Cicero. Delphi Complete Works of Cicero. (07.06.2017).