Sergei Uvarov

Allikas: Vikipeedia
Sergei Uvarov
Orest Kiprenski portree (1815)

Sergei Semjonovitš Uvarov (vene keeles Сергей Семёнович Уваров; 5. september (vana kalendri järgi 25. august) 1786 Moskva16. september (vana kalendri järgi 4. september) 1855 Moskva) oli Venemaa teadlane ja riigitegelane. Aastatel 18181855 oli ta Keiserliku Teaduste Akadeemia president ja 18331849 rahvahariduse minister. Aastast 1846 krahv.

Ta on tuntud põhimõtte "õigeusk, isevalitsus, rahvuslikkus" ("Православие, Самодержавие, Народность") autorina. Selle alusel korraldas ta oma võimuperioodil ka Venemaa hariduspoliitikat.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lapsepõlv ja noorus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sergei Uvarov pärines vanast, kuid vähetuntud aadlisuguvõsast. Tema isa Semjon Uvarov oli aastaid vürst Grigori Potjomkini teenistuses ja teenis ka Katariina II tiibadjutandina. Keisrinna oli ka Sergei ristiemaks.

Pärast isa surma 1788. aastal andis seltskonnaeluga harjunud ema Sergei ja tema venna kasvatada oma õele, kes oli abielus hilisema asekantsleri vürst Aleksandr Kurakiniga. Ametlikult põhjendas naine seda rahaliste vahendite nappusega.

Kurakinite perekonnas sai Sergei Uvarov hea koduhariduse. Tema peamiseks õpetajaks oli revolutsiooni eest Prantsusmaalt Venemaale põgenenud teadlane ja preester Mangen. Teismelisena valdas Uvarov juba kolme võõrkeelt.

Aastal 1802 saatis vürst Kurakin oma kasvandiku Saksamaale Göttingeni ülikooli loenguid kuulama. Göttingenis õppis Sergei Uvarov kaks aastat ja pöördus siis tagasi kodumaale.

Diplomaatiline teenistus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaal asus Sergei Uvarov tõlgina välisministeeriumi teenistusse ja talle anti kammerjunkru teenistusaste.

Välisministeeriumi aastatel sukeldus Uvarov aktiivselt seltskonnaellu, aastast 1805 kuulus ta Aleksander I armukese Marija Narõškina salongi püsikülaliste hulka.

Kui Aleksandr Kurakin nimetati 1806. aastal saadikuks Austria pealinnas Viinis, siis võttis ta oma noore kasvandiku sinna atašeena kaasa. Hiljem teenis Uvarov sekretärina Venemaa saatkonnas Pariisis. Oma viibimise ajal Euroopas tutvus ja suhtles ta aktiivselt Alexander von Humboldti, Johann Wolfgang von Goethe, Anne Louise Germaine de Staëli ja vürst Charles Joseph de Ligne'iga. Kirjavahetus Uvarovi ja Goethe vahel kestis viis aastat.

Rahvahariduse ministeeriumis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1810 abiellus Uvarov rahvahariduse ministri krahv Aleksei Razumovski tütrega, mis parandas nii noore diplomaadi mainet, positsiooni kui ka rahalist seisundit. Ta sai töökoha Razumovski ministeeriumis ja kureeris aastatel 18111821 Peterburi haridusringkonda.

Tema peamiseks eesmärgiks sai Venemaa rahvaharidussüsteemi reformi läbiviimine. Selles osas oli talle eeskujuks Napoleoni-aegne Prantsusmaa. Juba sügisel 1811 kiideti heaks Uvarovi kava keskhariduse arendamiseks, mille kohaselt pidi gümnaasiumi õpingute põhieesmärgiks saama õpilaste ettevalmistamine õppetööks kõrgkoolis. Ülikooli tasemele vastavad õppeained jäeti keskkoolide programmist välja ja nende arvelt suurendati üldharivate õppeainete osakaalu. Vanakreeka keel muutus gümnaasiumites kohustuslikuks õppeaineks.

Kui 1817. aastal sai rahvahariduse ministriks vürst Aleksandr Golitsõn, hakkas kahe mehe erinevate seisukohtade tõttu kujunema välja nendevaheline konflikt. Golitsõn pidas prioriteetseks kirikukoolide arendamist maapiirkondades. Uvarov soovis keskendada peatähelepanu seisusliku haridussüsteemi säilitamisele ja kõrgkoolide võrgustiku arendamisele. Keiser Aleksander I eelistas oma soosiku Golitsõni seisukohti ja 1821. aastal aset leidnud Peterburi üliõpilaste rahutusi ära kasutades vabastati Uvarov haridusringkonna juhi ametikohalt.

Teenistus kaubandusdepartemangus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast ametikoha kaotust rahvahariduse ministeeriumis ei olnud Uvarovil võimalik haridusvaldkonnas tegevust jätkata. Ta võttis vastu manufaktuuride ja sisekaubanduse departemangu direktori ametikoha. Kuigi Uvarovil puudus igasugune huvi tööstuse ja kaubanduse vastu, pidas ta seda võimaluseks teha karjääri ja tõestada ühtlasi oma ustavust keisrile. Tema vastutusalasse kuulus ka laenukontorite ja kommertspankade tegevuse koordineerimine.

Aleksander I surma järel 1825. aastal võimule tõusnud Nikolai I ajal hakkas Uvarovi positsioon taas paranema. Ka olid tema seisukohad selleks ajaks muutunud – ettevaatlikust liberaalist oli saanud isevalitsuslikku korda toetav konservatiiv. See maailmavaade ühtis ka uue valitseja seisukohtadega.

Aastal 1826 nimetati Sergei Uvarov Riiginõukogu liikmeks ja senaatoriks, säilitades samal ajal oma ametikoha manufaktuuride ja sisekaubanduse deprtemangu direktorina.

1831. aastal pälvis ta Nikolai I erilise soosingu, saates talle märgukirja rahvahariduse kohta. Uvarov pidas talupoegade pärisorjusest vabastamise eelduseks neile piisavalt hea hariduse andmist. See idee meeldis keisrile.

Rahvahariduse minister[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1832 nimetas keiser Nikolai I Uvarovi rahvahariduse aseministriks ja sügisel 1833 rahvahariduse ministriks. Ühtlasi sai temast tsensuuri peavalitsuse esimees. Nendel ametikohtadel hakkas Uvarov ellu viima konservatiivset hariduspoliitikat, toetama tugevdatud tsensuuri ja piirama igasugust vabamõtlemist Venemaal.

Ettekandes Nikolai I kirjutas Sergei Uvarov, et noorsoole hariduse andmisel usub ta "siiralt õigeusu, isevalitsuse ja rahvuslikkuse tõeliselt venepärastesse alalhoidlikesse algetesse, mis on meie pääsemise viimaseks ankruks." Teise versiooni kohaselt kõlas tekst järgmiselt: "Meie ühine kohustus seisneb selles, et rahvaharidus põhineks üheaegselt õigeusu, isevalitsuse ja rahvuslikkuse vaimul." Selle ettekande alusel on hakatud Uvarovi ja tema järeltulijate hariduspoliitikat iseloomustama väljendiga "õigeusk, isevalitsus, rahvuslikkus" ("Православие, Самодержавие, Народность").

Sergei Uvarovi jäigad ja konservatiivsed seisukohad ei tähenda, et tema tegevust tuleks hinnata ainult negatiivses võtmes. Säilitanud seisusliku hariduse põhimõtted ja tugevdanud tsensuuri, on samal ajal tema teeneks Kiievi ülikooli avamine, noorte teadlaste välismaale õppima saatmise soodustamine, gümnaasiumite tegevust puudutava seadusandluse reformimine ning kutseharidussüsteemi loomine Venemaal kubermangudesse reaalkoolide rajamise kaudu. Erilise tähelepanuga suhtus minister ajaloo õpetamisse, sest pidas seda õppeainet esmatähtsaks isamaa-armastuse kasvatamisel.

Uvarovi soosikuks ministrina oli Mihhail Dondukov-Korsakov, kelle ta määras 1833. aastal Peterburi haridusringkonna juhiks ja 1835. aastal Teaduste Akadeemia teiseks asepresidendiks. Dondukovil oli oluline roll tsensuurimäärustiku väljatöötamisel.

Aastal 1846 anti talle teenete eest krahvitiitel. 9. oktoobril 1849 lahkus Sergei Uvarov vabatahtlikult oma ametikohtadelt ja elas viimased kuus aastat aktiivsest riigiteenistusest eemal, tegeledes peamiselt oma tööga Teaduste Akadeemia presidendina. Uvarov suri 16. septembril 1855 Moskvas.

Kirjanduslik ja teadustegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastast 1815 kuulus Sergei Uvarov kirjandusliku rühmituse "Arzamass" koosseisu, mille tuntumateks esindajateks on luuletajad Aleksandr Puškin ja Vassili Žukovski.

Kuuludes juba aastast 1811 auliikmena Peterburi Teaduste Akadeemia koosseisu, nimetati ta 1818. aastal Keiserliku Teaduste Akadeemia presidendiks. Sellele ametikohale jäi ta oma surmani.

Uvarov tundis süvendatud huvi Vana-Kreeka kultuuri, ajaloo ja kirjanduse vastu. Aastal 1820 ilmus tema poolt koostatud "Kreeka antoloogia" ("Греческая антология"). Selles kogumikus ilmusid mitmed uustõlked kreeka klassikalisest luulest, mille oli teinud Uvarovi sõber, "Arzamassi" liige Konstantin Batjuškov.

Kuni 1820. aastate keskpaigani paistis Uvarov silma oma liberaalsete vaadete poolest, millest annavad tõestust ka tema arvukad kirjutised prantsuse ja saksa keeles. Nende seas on suurel hulgal nii vanakreeka kultuuri kajastavaid tekste kui ka kaasaja ühiskondlik-poliitilisi probleeme analüüsivaid kirjutisi. Suur osa tema loomingust on tänaseni vene keelde tõlkimata.

Kaasaegsed hindasid Uvarovit kõrgelt, näiteks Venemaa riigitegelane krahv Mihhail Speranski nimetas teda "esimeseks haritud vene inimeseks".

Aastast 1827 suhtles Uvarov tihedalt Peterburgi tagasi pöördunud Puškiniga. Ta aitas avaldada Puškini teoseid ja toetas detsembris 1832 Puškini valimist Teaduste Akadeemia liikmeks. Ka tõlkis ta prantsuse keelde Puškini oodi "Venemaa laimajatele". Nende suhtlus katkes kui Uvarov määrati 1833. aastal rahvahariduse ministriks. Asudes tugevdama tsensuuri, sai temast luuletaja üks peamisi tagakiusajaid.

Karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 18111821 Peterburi haridusringkonna kuraator
  • 18181855 Keiserliku Teaduste Akadeemia president
  • 18211832 manufaktuuride ja sisekaubanduse departemangu direktor
  • 18321833 rahvahariduse aseminister
  • 18331849 rahvahariduse minister ja tsensuuri peavalitsuse esimees

Mitmesugust[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Sergei Uvarovi auks on nimetatud granaatide hulka kuuluv mineraal uvaroviit.
  • Sergei Uvarovi poeg Aleksei Uvarov (1825–1894) oli tuntud arheoloog, kes kuulus Venemaa Arheoloogiaühingu ja Moskva Riikliku Ajaloomuuseumi asutajate hulka.

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Кирсанов, Владимир. 69. Русские геи, лесбиянки, бисексуалы и транссексуалы. Москва: Ганимед, 2005. ISBN 5-902333-04-0
  • Шикман, Анатолий. Деятели отечественной истории. Л-Я : биографический словарь-справочник. Москва : АСТ, 1997. ISBN 5-15-000089-2

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]