Schipperke

Allikas: Vikipeedia
Schipperke gismo 12.jpg

Schipperke on väike Belgiast pärinev koeratõug, kes sai alguse 16. sajandi alguses. Vaieldud on selle üle, kas see tõug on spits või miniatuurne lambakoer, aga praegu kuulub see FCI klassifikatsiooni alusel karjakoerte hulka, FCI standardi nr on 83.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaelusega schipperke

Schipperke jätab oma väikesest kasvust hoolimata hundiliku üldmulje. Tal on kiilukujuline pea ja väikesed püstise asetusega kõrvad. Pehmet ja kohevat aluskarva katab karmim ja pikem üleni must pealiskarv, mis moodustab kaelal iseloomuliku kaeluse. Ka tagajalgadel on pikemad karvatutid.

Seda tõugu koerad kaaluvad 3-9 kg. Kutsikad võivad sündida nii sabaga kui ilma sabata, osades riikides see kupeeritakse. Lubatud on nii pikk kui lühike saba. Koer võib kanda saba vabalt rippuvana või selja peal. Väikeseks aretatud lõualuu tõttu võib sellel tõul esineda malehambumust, mida loetakse välimiku hindamisel veaks. Lubatud on osade purihammaste puudumine.[1]

Schipperked on tuntud oma kangekaelsuse, jonnakuse ja ulakuse poolest ning nad jahivad hea meelega väikseid loomi. Tema kohta öeldakse vahel "väike must kurat" või "väike must rebane". Nad on uudishimulikud ja väga energilised koerad ning nõuavad palju tegelemist ja pidevat järelvalvet. Schipperked on targad, kuid ka iseseisvad, ja valivad oma soovi järgi, kas kuulata parasjagu omanikku või teha seda, mis talle endale pähe lööb. Laste ja teiste pereliikmetega on nad heasüdamlikud ja sõbralikud. Nad on valjud haukujad ja võivad teiste koerte vastu agressiivselt käituda.

Tervis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Schipperkel ei ole suuremaid terviseprobleeme ja isendid elavad tihti 17-18 aasta vanuseks. Ühendkuningriigi kennelliidu järgi on koerte elueamediaan 13 aastat. Uuringus arvesse võetud 36 koerast elas vanim 17 ja poole aastaseks.[2] Neile koertele saab tihti saatuslikuks liiga vähene liikumine ja ülesöötmine, mis võivad põhjustada liigeseprobleeme ning hammaste, südame, kopsude ja seedeelundkonna haigusi.

Üks haigus, mida schipperketel siiski esineb, on MPS IIIB (mukopolüsahharidoos), mis on pärilik lüsosomaalne ladestumishaigus. Selle tunnused ilmnevad 2-4 aasta vanustel koertel: värisemine, raskus tasakaalu hoida, raskused takistustel nagu trepid. Haigus on progresseeruv ja sellele pole ravi, mistõttu otsustatakse tavaliselt 1-2 aastat pärast haiguse avastamist eutanaasia kasuks. See geneetiline mutatsioon esineb kuni 15% tõust.[3]

Hooldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Schipperke ei vaja kulukaid ega aeganõudvaid karvahooldusprotseduure. Ta ajab aga küllaltki palju karva. Iganädalasest harjamisest piisab karva hea seisundi säilitamiseks; parim on kasutada harja, mis ulatub aluskarvani. Karva pügamiseks ega trimmimiseks vajadust pole ja kaelus omandab kohevil kuju iseenesest.

Schipperked võivad oma aluskarva mitu korda aastas vahetada, enamasti teevad emased seda tihemini kui isased. Karvaajamisperioodil tulevad kasuks soojad vannid, mis aitavad karva eemaldada, ilma et see igale poole laiali lendaks. Karvaajamine võib kesta mitu päeva või isegi nädalat ja selle tagasikasvamine võib võtta kuni kolm kuud.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Schipperked umbes 1897

Schipperkesid tunnustati ametliku tõuna esimest korda 1880. aastatel, esimene ametlik standard väljastati aastal 1889. Suur osa infot nende ajaloo ja põlvnemise kohta tuleb prantsuskeelsest Chasse et Pêche (Jaht ja kalastus) ajakirjast.

Nimi "schipperke", mis anti koerale ametlikult aastal 1888, tähendab "väikest laevameest" ja eesti keeles hüütigi neid koeri laevakoerteks. 1920.aastatel hakkasid belglased avaldama arvamust, et nimi tuleneb hoopis hollandikeelsest sõnast "shapocke" või "scheperke", mis tähendab väikest karjust, sest märgati schipperke sarnasust belgia groenendaeliga. See idee avaldati esmakordselt 1894. aastal Chasse et Pêches, kus kirjutas üks belgia mees: "Kui see väike koer ei oleks alati olnud laevade valvaja, kust ta saab oma nime "schipperke" (väike laevamees), siis oleks võinud seda kirjutada ka "scheperke" (väike karjus)." Koerad töötasid tihti kanaleid pidi sõitvatel laevadel, kus neil oli mitu tööd: valvamine (hädaohust andsid nad teada oma raevuka haukumisega), kahjurite hävitamine ja kaubahobuste kandadest näksamine, et neid liikuma ajada. Tänu nende vaprusele ja seiklushimule, samuti madala asetusega raskuskeskmele, teatakse neid tänase päevani suurepäraste laevakoertena ja neid võetakse tihti jahtidele või kiirlaevadele. Nad ei kannata merehaiguse all.[4]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]