Salar de Uyuni

Allikas: Vikipeedia
Vaade Salar de Uyunile kosmosest, ülal vasakul on näha ka Salar de Coipasa.
Kuiv soolaväli

Salar de Uyuni (ka Salar de Tunupa) on soolak Boliivia edelaosas. See on maailma suurim soolatasandik; selle pindala on 10 582 km². Soolaväli asub Andide harja lähedal 3656 meetri kõrgusel merepinnast. Soolaväli jääb Potosí ja Oruro departemangu alale.[1]

Tasandikku katab kuni mitme meetri paksune soolakoorik, mille pind on erakordselt tasane. Kogu tasandiku ulatuses on kõrguse erinevused ühe meetri piires. Kooriku all on soolane vesi, mis on äärmiselt suure liitiumisisaldusega. Soolavälja alal peitub 50–70 protsenti maailma liitiumivarudest.[2] Et soolaväli on piisavalt suur, äärmiselt sile ja asub pilvitu taeva all, on see ideaalne koht Maa vaatlusteks kasutatavate satelliitide altimeetrite kalibreerimiseks.[3][4][5][6]

Üle soolaku kulgeb peamine Altiplanot ületav marsruut. Tasandikul pesitsevad mitut liiki flamingod.

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paksu soolakihi all on vesi.

Salar de Uyuni asub Altiplanol, kõrgel platool, mis moodustus Andide kerkimise käigus. Altiplanol on ka teisi soolakuid ja soolajärvi, kuid ka mageveejärvi. Platood ümbritsevad mäed.

30 000 kuni 42 000 aastat tagasi oli praeguse soolaku ala osa hiiglaslikust Minchini järvest.[7] Sellest kujunes hiljem (eri allikate andmetel 13 000 kuni 26 100 aastat tagasi) 140 meetri sügavune Tauca järv ning seejärel Coipasa järv. Aurumise tagajärjel järve pind aegamööda vähenes ning lõpuks moodustus kaks järve (Poopó järv ja Uru Uru järv) ja kaks soolavälja (Salar de Coipasa ja Salar de Uyuni).

Salar de Uyuni pindala on 10 582 km².

Vihmaperioodil tõuseb Titicaca järve veetase ja temast välja voolava Desaguadero jõe kaudu ka Poopó järve tase. See omakorda ujutab suurveega üle nii Salar De Coipasa kui ka Salar de Uyuni.[8]

Paarikümne sentimeetri kuni paari meetri paksuse soolakihi all on sooladest küllastunud muda ja vee segu. Soolvesi on peamiselt naatriumkloriidi, liitiumkloriidi ja magneesiumkloriidi segu küllastunud lahus.

Soolaku keskosas on mõned kunagiste vulkaanide tippudest moodustunud saarekesed, mis on tihti kaetud koralle meenutavate fossiilidest ja vetikatest kujunenud moodustistega.[9]

Piirkonna keskmine temperatuur on võrdlemisi ühtlane. Kõrgeim temperatuur on novembrist jaanuarini (kuni 21 °C) ja madalaim juunis (alates 13 °C). Öised temperatuurid ulatuvad −9 kuni 5 kraadini. Suhteline niiskus on väike ja aasta lõikes ühtlane, 30–45%. Sademeid on aprillist novembrini 1–3 mm kuus. Jaanuaris võib sadada kuni 70 mm. Ülejäänud kuudel on aga vihmaseid päevi alla viie.[6]

Taimed ja loomad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soolaku elustik on äärmiselt napp. Taimedest esinevad valdavalt hiigelkaktused (sealhulgas atakaama siilikkaktus ja Echinopsis tarijensis). Kaktused kasvavad umbes 1 cm aastas ja võivad ulatuda lõpuks 12 meetri kõrguseni. Leidub ka Pilaya't, millega kohalikud limaskestapõletikke ravivad, ja puisastrit Baccharis dracunculifolia, millest saadakse põletusmaterjali. Soolakul kasvab ka tšiili hanemalts ja Polylepis rugulosa.[9]

Novembri alguses pesitsevad Salar de Uyunis lõunaflamingod, koldjalg-flamingod ja haruldased lühinokk-flamingod. Kokku elab soolaväljal umbes 80 linnuliiki, sealhulgas sarviklauk, mägi-nösuhani ja puunakoolibri. Imetajatest elab soolaväljadel koerlane Lycalopex culpaeus, "saartel" elavad ka veidi jänest meenutavad viskatšad.[9]

Soolavälja majanduslik tähtsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soolatootmine

Soolak sisaldab suures koguses naatrium-, kaalium-, liitium- ja magneesiumkloriidi ning booraksit.[9] Liitium on saadustest majanduslikult olulisim, eriti seoses liitiumakude üha laiema levikuga. Boliivia toodab aastas umbes üheksa miljonit tonni liitiumi. Talle kuulub umbes 43 protsenti maailma liitiumivarudest.[10] ja sellest suurem osa on Salar de Uyunis. Soolakooriku all olevas soolvees on liitiumikontsentratsioon umbes 0,3%. Liitiumi leidub ka veealuse põhja pealmises kihis. Lahusest on liitiumi siiski lihtsam eraldada. Kooriku sisse puuritakse auk ja pumbatakse soolvesi välja.[11] Vedeliku paiknemine on tuvastatud satelliidi Landsat abil, täpsemaks määramiseks tehakse kontrollpuurimised. USA päritolu ettevõte on liitiumitootmisse investeerinud 137 miljonit USA dollarit.[12] Välismaa ettevõtete tegevus on kohalikes pahameelt äratanud, sest nad ei usu, et soolaäri nende heaolu mõjutaks.

Ka Boliivia valitsus ei soosi eriti välisfirmade tegevust ja püüab käivitada oma tehast. Esimene Boliivia tehas avati jaanuaris 2013.[13] Teostunud on veel mõned pilootprojektid, kuid nende käigus on selgeks saanud, et oma jõududega hästi hakkama ei saada. Läbirääkimised rahvusvaheliste koostööpartneritega pole aga erilisi tulemusi andnud.[14] Kaevandamist raskendab asjaolu, et soolaväljad hooajaliselt üle ujutatakse, ka soola transport on problemaatiline, sest puuduvad korralikud teed ja muu infrastruktuur.[13]

Üle soolavälja käib peamine Altiplanot ületav autoliiklus. Üleujutuse ajal ühendus katkeb.

Turism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Traditsiooniline soolatootmine

Salar de Uyunisse saabub turiste kõikjalt maailmas. Soolaväli paikneb asustusest kaugel ja külastajatele on koha peale ehitatud hotellid. Osa hotelle on ehitatud üleni soolaplokkidest. Esimene selline hotell rajati aastatel 1993–1995.[15][16][17] Keset kõrbe ehitatud hotelli jäätmete töötlemine tõi aga kaasa sanitaar- ja keskkonnaprobleeme ja 2002. aastal hotell lammutati.[18][19] Uued hotellid on ehitatud peamiselt teede äärde soolavälja äärealadele.

Rongide surnuaed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paari kilomeetri kaugusel Uyunist asub vanade rongide surnuaed. Vanad rööpad viivad kuni asulani. Uyuni oli vanasti raudteesõlm, mille kaudu veeti mineraale Vaikse ookeani sadamatesse. Raudtee ehitasid 19. sajandi lõpus Uyunisse elama asunud Suurbritannia insenerid. 1940. aastatel hakkasid mineraalivarud ammenduma ja palju ronge jäi seisma. Aegamööda kogunes mahajäetud ronge juurde ja paika hakati nimetama rongide surnuaiaks.[9]

Satelliitide kalibreerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soolaväli vee all

Satelliitide kaugusmõõturite kalibreerimiseks on soolaväli ideaalne pind, sest ta on suure ja ühtlase pinnaga ning peegeldab umbes sama hästi nagu jääpind. Et Salar de Uyuni asub merepinnast kõrgel ja selle ümbruses puudub tööstus, on kuivaperioodil taevas soolavälja kohal eriti selge. Ka õhk on kuiv (õhu suhteline niiskus on umbes 30%). Tasast pinda aitavad säilitada regulaarsed üleujutused. Kogu Salar de Uyuni ulatuses on maapinna kõrguse kõikumine vaid umbes üks meeter. Maakeral on vähe kohti, kus pind oleks sama tasane. Pinna albeedo püsib 0,69 juures peaaegu kogu päeva.[5] Tänu neile näitajatele on Salar de Uyuni satelliitide kalibreerimiseks umbes viis korda sobivam kui ookeanipind.[4][20][21] Salar de Uyuni abil on ICESat jõudnud kõrgusmõõtmises täpsuseni alla 2 cm.[22]

GPS-i abil on nüüdseks välja selgitatud, et Salar de Uyuni ei ole nii tasane, kui varem arvati. Paljastunud on ka ainult ühe millimeetri kõrgused ebatasasused, mis on tingitud erinevustest aluspinna tiheduses.[21][23]

Pilte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Panoraamfoto
Incahuasi "saar"
Rongide surnuaed Uyuni lähedal

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Uyuni Salt Flat
  2. Joshua Keating. Bolivia's Lithium-Powered Future: What the global battery boom means for the future of South America's poorest country.
  3. Borsa A. A et al. GPS Survey of the salar de Uyuni, Bolivia, for Satellite Altimeter Calibration, American Geophysical Union, 2002
  4. 4,0 4,1 Eric Hand. "The salt flat with curious curves". Nature, 30.11.2007
  5. 5,0 5,1 Joachim Reuder. "Investigations on the effect of high surface albedo on erythemally effective UV irradiance: Results of a campaign at the Salar de Uyuni, Bolivia", Journal of Photochemistry and Photobiology B, 2007, vol 87, lk 1–8
  6. 6,0 6,1 R. A. C. Lamparelli. "Characterization of the Salar de Uyuni for in-orbit satellite callibration", IEEE Trans. Geosci. Remote Sens. 2003
  7. Bowman, Isaiah. "Results of an Expedition to the Central Andes". Bulletin of the American Geographical Society, vol 46, nr 3, 1914, lk 161
  8. P. A. Baker. "Tropical climate changes at millennial and orbital timescales on the Bolivian Altiplano". Nature, 2001, vol 409
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 David Atkinson. "Bolivia: The Bradt Travel Guide", lk 170; 174–176
  10. Lithium Statistics and Information
  11. In search of Lithium: The battle for the 3rd element, Dailymail, 5.4.2009
  12. Science and technology for development: prospects entering the twenty-first century : a symposium in commemoration of the twenty-fifth anniversary of the U.S. Agency for International Development, lk 60
  13. 13,0 13,1 Clouded Flat
  14. Could Bolivia Become the New Saudi Arabia of the Lithium Industry?
  15. Bolivian Hotel Truly Is the Salt of the Earth
  16. Ben Box. Peru, Bolivia & Ecuador
  17. Photo in the News: New Salt Hotel Built in Bolivia
  18. Harry Adès. The Rough Guide to South America
  19. Palacio del Sal
  20. H. A. Fricker. "Assessment of ICESat performance at the salar de Uyuni, Bolivia", Geophysical Research Letters
  21. 21,0 21,1 The Hills And Valleys Of Earth's Largest Salt Flat
  22. Gunnar Spreen. Satellite-based Estimates of Sea Ice Volume Flux: Applications to the Fram Strait Region
  23. Bruce G. Bills. "MISR-based passive optical bathymetry from orbit with few-cm level of accuracy on the Salar de Uyuni, Bolivia", Remote Sensing of Environment, 2007, vol 107, nr 1–2, lk 240–255

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]