Salajane pealtkuulamine ja salvestamine
Salajane pealtkuulamine ja salvestamine on teabehanke ning jälitustegevuse meetod, mille käigus kuulatakse pealt või salvestatakse pealtkuulatavate isikutevahelisi kõnelusi või dokumenteeritakse neid audiovisuaalsete tehniliste vahendite abil muul moel[1].
Meetodit kasutavad näiteks riiklikud luure- ja vastuluureasutused ning kriminaalkuritegevuse vastased asutused.
Salaja võib pealt kuulata füüsiliselt või tehniliste vahenditega avatud kohtades, ruumides[2], transpordivahendites ning sidevahendite kasutamisel sideseansside ajal edastatavat teavet vahelt haarates ja salvestades.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Jälitustegevuse seadus, Riigi Teataja
- ↑ Politsei tegi pommiähvarduse Narva hallile kardinalile altkäemaksu andnud mehe kodule, www.delfi.ee, 9.12.2022
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Mihkel Kärmas, Kesknuhkimissüsteemi koidik, Eesti Ekspress, 9. aprill 2003
- Aleksei Günter, Netitelefon valmistab luurajatele peavalu, Postimees, 5. aprill 2006
- Detektiivibüroole maksti arvutites nuhkimise eest, Õhtuleht, 7. mai 2007
- Gert Daniel Hankewitz, Uus moeteenus: tellin endale lutikatõrje, Äripäev, 4. detsember 2007
- Suur Vend kogub jõudu: riigikogu avardas nuhkimisvõimalusi, Eesti Ekspress, 11. märts 2011
- Microsoft: Skype'i krüpteerimisalgoritme FSB-le ei anta, err.ee, 8. juuni 2011
- Jaanus Piirsalu, Pealtkuulamiseks loa küsimine võtab tulevikus rohkem aega, Eesti Päevaleht, 21. november 2011