Saksa-Balti Erakond
 | Selles artiklis on vaidlustatud väiteid. Artikli sisu võib olla väär. |
| Saksa Erakond Eestimaal Saksa-Balti Erakond | |
|---|---|
| Eesti erakond | |
| Esimees | Christoph von Mickwitz 1918–1920 |
| Asutamine | 1918, suleti 1935 |
| Peakorter | Tallinn |
Saksa-Balti Erakond oli 1918–1935 Eestis tegutsenud baltisaksa vähemusrahvuse erakond.
Erakonna loomine[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene baltisakslaste partei rajati 1905. aastal ja kandis nime Eestimaa Konstitutsioonilise Partei. Erakonna eesmärk oli Balti erikorra kindlustamine ja ühtlasi taotles see Baltikumi autonoomiat. Erakonna mõju vähenes Esimese maailmasõja ajal seoses baltisakslaste poliitilise ja majandusliku tegevusvabaduse piiramisega. Partei tegevus lõpetati pärast Veebruarirevolutsiooni.[1]
1918. aasta novembris koostatud partei programmis pooldati konstitutsioonilise monarhiaga ühtset Balti riiki kahekojalise rahvaesindusega. 1918. aasta 23. detsembris asutati Saksa Erakond Eestimaal (saksa keeles Deutsche Partei in Estland), nimetati 1919. aasta sügisel ümber Saksa-Balti Erakonnaks Eestis (Deutsch-baltische Partei in Estland)[2]. Juhatuse koosolekul 14.12.1918. aastal sai esimeheks Christoph von Mickwitz, aseesimeesteks Hermann Koch, parun Georg Rudolf von Stackelberg-Kurküll ja August Spindler, sekretäriks Eugen Wilde. Erakond registreeriti Tallinn-Haapsalu Rahukogus 1919. aasta augustis. Registreeriti ka ametlikult osakonnad Rakveres (Rakvere-Paide Rahukogus 1920. aasta oktoobris), Võrus (Tartu-Võru Rahukogus 1923. aasta novembris) ja Valgas (Tallinna-Haapsalu Rahukogus 1924. aasta veebruaris).
Maailmavaade[muuda | muuda lähteteksti]
Saksa-Balti erakond hoidis rahvuslikku konservatiivset joont, mille põhiseisukohtade hulka kuulusid näiteks kõigi Eestis elavate rahvaste keelte võrdõiguslik kasutamine riigiasutustes, sakslaste esindatus valitsuses, Eestis elavate rahvaste lepitamine, president riigipeana jne. Põhieesmärk 1920. aastate esimesel poolel oli laialdase kultuurautonoomia saavutamine. Samuti taotles erakond vähemusrahvuste õigust korraldada iseseisvalt oma kirikuasju.[3]
Huvirühmad[muuda | muuda lähteteksti]
Saksa-Balti Erakonda rahastasid peamiselt töösturid, pankurid ja kaupmehed, mis suurendas oluliselt nende mõjuvõimu partei ladvikus.[4]
Ideoloogiliselt jagunes Saksa-Balti Erakond kaheks: vanabaltlasteks (Alt-Balten) ja väikesakslasteks (Klein-Deutsche). Vanabaltlased esindasid konservatiivsemat suunda ja pidasid võimalikuks otsida toetajaid ka maailmavaateliselt lähedaste eestlaste hulgast. Nende hulka kuulusid endised aadlikud, kaupmehed ja literaadid. Väikesakslased pooldasid rahvuslikku parteid ja koostööd välissakslastega mujal Euroopas. Nende hulka kuulusid muuhulgas Venemaalt saabunud sakslased, aga ka riigi- ja kadakasakslased, samuti käsitöölised. Väikesakslastel puudusid arvestatavad liidrid ning olles passiivsemad kui konservatiivid, jäid nad parteis esialgu tagaplaanile.[4]
Teise jaotuse järgi oli erakonna sees neli huvirühma: riigi suhtes opositsiooniliselt meelestatud põlisaadel, suurtöösturid ja -kaupmehed, traditsiooniline intelligents ja „demokraadid“.[5] Partei juhtimine oli intelligentsi käes, hästi esindatud oli ka suurtöösturite ja -kaupmeeste hääl. Parteisisest ühtsust aitas 1920. aastate esimesel poolel säilitada võitlus kultuurautonoomia saavutamise nimel.
Asutavas Kogus[muuda | muuda lähteteksti]
Asutava Kogu valimistel 1919. aastal kandideerisid: Hermann Koch, Max Bock, Johannes Meyer, parun Georg Stackelberg, Werner Hasselblatt, parun Ernest Rosen, Georg Rossmann, Alvil Hirschfeldt, Berend Wetter-Rosenthal, Friedrich Berncke, Woldemar Hartmann, parun Charles Stackelberg, Harry Koch, Alfred Walter, Hermann Ammende, Edgar Hoeppener, Max von Hafner, Paul Kroll, Edward von Sivers, Heinrich Badendick, Konrad Koch, parun Hans Wrangell, Wilhelm Reinartz, Hans von Brevern, Robert Weltz, Martin Luther, Ernst Sporleder, Hermann Stolzmann, August Spinbier. Saksa Erakonnast Eestis nimekirjast valiti Asutavasse Kogusse jurist Hermann Koch, 1917. aasta Eesti Maapäeva saadik Max Bock ja Tartu günekoloog Johannes Meyer. Viimane vahetati 27. jaanuaril 1920 Georg Rudolf von Stackelbergi vastu.
Erakond kogus valimistel 2,5% häältest.[6]
Valimistulemused Asutava Kogu ja Riigikogu valimistel[muuda | muuda lähteteksti]
| Valimised | Esindusorgan | Häälte arv | Esinduskogu koosseis (Asutav Kogu=120 saadikut) (Riigikogu=100 saadikut) |
|---|---|---|---|
| 1919 | Asutav Kogu | 11 462 häält | 3 |
| 1920 | I Riigikogu | 18 444 häält | 4 |
| 1923 | II Riigikogu | 15 950 häält | 3 |
| 1926 | III Riigikogu | 13 278 häält | 2 |
| 1929 | IV Riigikogu | 16 235 häält | 3 (koalitsioonis koos 1 rootslaste vähemusrahvuste esindajaga) |
| 1932 | V Riigikogu | 15 527 häält | 3 (koalitsioonis koos 1 rootslaste vähemusrahvuste esindajaga) |
I Riigikogu valimistel kandideerisid Saksa-Balti Erakonnast:
- Tallinna valimisringkonnas: Hermann Koch, Georg Stackelberg, Max Bock, Konrad Anrep, Johannes Meyer, Gerhard Kretz, Hermann Ammende, Axel de Vries, Georg Rossmann, Walter Pezold, Berend Wetter-Rosentbal, Alvil Hirschfeld,Harry Koch, Edvard Sivers, Roman Antropoff, Leontine Hippius, Martin Luther, Karl Stempel, Kelly Eggers, Otto Bidder, Ernst Siebert, Karl Stockmar, Wilhelm Steinberg, Bruno Armsen, Johannes Kruus, Egon Lukaschevicz, Ernst Hirschfeldt, Axel Maydell, Christoph Mickwitz;
- Harju valimisringkonnas: Edvin Matson, Artur Hunnius, Axel de Vries, Hugo Hertel, August Schulmann, Alexander Dehn.
- Tartu valimisringkonnas: Hermann Koch, Georg Stackelberg, Walter Pezold, Konrad (Kurt) Anrep, Johannes Meyer, Gerhard Kretz, Hermann Ammende, Axel de Vries, Berend Wetter-Rosentbal, Georg Rossmann, Alvil Hirschfeld, Harry Koch, Johann Thomberg, Johannes Fischer, Werner Hasselblatt, Eduard Krüger, Konrad Pfaff, Oskar Rothberg, Karl Dehio.
- Võru–Valga–Petseri valimisringkonnas: Wilhelm Peterson, Roman Antropoff, Simon Hainberg, Otto Krause, Egon Fischnmnn, Wilhelm Beick, Oskar Lezius.
- Viru valimisringkonnas: Hans Wrangell, Karl Riedel, Roman Meyer, Hans Brevern, Erich Behse, Alexander Kress, Oskar Goettsch, Heinrich Nyländer, Daniel Bauer, Katharina Luchsinger, Konstantin Weiss, Axel Maydell, Ernst Daugull, Gruenewaldt, Artur.
- Lääne valimisringkonnas: Woldemar Hunnius, Gottfried Matwey, Julius Mühlenkamp, Hugo Holmberg, Julius Blauberg, Paul Johemson, Roman Thomson, Nikolai Pilar Pilchau Nikolai Hoffmann, Alfred Hoyningen-Huene.
- Järva valimisringkonnas: Ottomar Berling, Eugen Harpe, Gustav Lindtke, Johann Douglas, Karl Schilling, Thusnelda Thomson, Jakob Schröder.
- Saare valimisringkonnas: Matthias Stackelberg, Eberhard Gundalin, Konstantin Buxhoeveden, Karl Ernst Russow, Odert Poll, Leonhard Jsmael.
- Pärnu valimisringkonnas: Hermann Koch, Georg Stackelberg, Hermann Ammende, Walter Pezold, Konrad (Kurt) Anrep, Johannes Meyer, Georg Rossmann, Berend Wetter-Rosentbal, Gerhard Kretz, Alvil Hirschfeld, Harry Koch, Alexander Schmidt, Adolf Rodde, Arthur Bliebernicht, Wolfgang Mühlen, Herbert Werneke, Emil Böhm.
- Viljandi valimisringkonnas: Friedrich Wernicke, Siegfried Kruedener, Eugen Gerhardt, Peter Colongues, August Eldring, Max Peterson, Benno Natus.[7].
Pärast Saksa kultuuromavalitsuse loomist, 1925. aastal, hakkas Saksa-Balti Erakonna toetus langema, kuna ta kaotas ühe seni olulise tegevusväljundi. Sakslaste esindatud Riigikogus vähenes, mistõttu loodi 1929. ja 1932. aasta Riigikogu valimistel valimisliit rootslastega, kellega koostöös saavutati mõlemal korral kolm mandaati. Koostöö rootslastega viis ka erakonna lähenemise eesti parteidele, kuna rootslaste sidemed eestlastega olid tihedamad.[8]
Valitud saadikud[muuda | muuda lähteteksti]
| Nimi | Kommentaar |
|---|---|
| Asutav Kogu 1919–1920 | |
| Max Bock | Fraktsiooni esimees |
| Hermann Koch | |
| Johannes Meyer | Loobus 27. jaanuaril 1920 mandaadist |
| Georg Stackelberg | Alates 27. jaanuarist 1920 |
| I Riigikogu 1920–1923 | |
| Max Bock | Fraktsiooni esimees |
| Hermann Koch | |
| Walter von Petzold | |
| Georg Stackelberg | |
| II Riigikogu 1923–1926 | |
| Werner Hasselblatt | Fraktsiooni esimees |
| Carl von Schilling | |
| Martin Christian Luther | Loobus 1. oktoobril 1923 mandaadist |
| Gerhard Kress | Alates 1. oktoobrist 1923 / loobus 9. aprillil 1924 mandaadist |
| Axel de Vries | Alates 9. aprillist 1924 |
| III Riigikogu 1926–1929 | |
| Werner Hasselblatt | (Fraktsiooni) esimees |
| Carl von Schilling | |
| IV Riigikogu 1929–1932 | |
| Carl von Schilling | Fraktsiooni esimees |
| Werner Hasselblatt | |
| Hans Pöhl | Rootslane, suri 22. jaanuaril 1930 |
| Mathias Westerblom | Rootslane, alates 22. jaanuarist 1930 |
| V Riigikogu 1932–1937 | |
| Carl von Schilling | Fraktsiooni esimees |
| Hermann Koch | |
| Mathias Westerblom | Rootslane |
Esimehed[muuda | muuda lähteteksti]
- Christoph von Mickwitz 1918–1920
- August Spindler 1920–1923
- Harry Koch 1923
- Gerhard Kress 1923–1924
- Axel de Vries 1925–1933
- Martin Christian Luther 1933
- Viktor von zur Mühlen 1933 (lühikest aega)
- Martin Christian Luther 1933–1935
Tegevuse lõpetamine[muuda | muuda lähteteksti]
Saksa-Balti Erakond Eestimaal kaotati koos kõigi teiste poliitiliste erakondade ja nende liitudega Ühingute ja nende liitude seaduse jõustumisel 6. mail 1938[9] ning likvideeriti selle seaduse alusel koos oma Võru ja Rakvere osakonnaga 1939. aastal[10][11][12].
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Mati Graf. Parteid Eesti Vabariigis 1918-1934 koos eellooga ja järellooga. Tallinn 2000, lk 15.
- ↑ Kaido Laurits. Saksa Kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis 1925–1940: monograafia ja allikad. Tallinn 2008, lk 30.
- ↑ Olev Liivik. Baltisaksa poliitika 1920. aastate algul. Umsiedlung 60. Baltisakslaste organiseeritud lahkumine Eestist: 24. novembril 1999 Tallinna Linnaarhiivis toimunud konverentsi ettekanded. Tallinn 2000, lk 13–30, siin lk 15.
- ↑ 4,0 4,1 Liivik, Baltisaksa poliitika, lk 18–19.
- ↑ Michael Garleff. Deutschbaltische Politik zwischen den Weltkriegen: Quellen und Studien zur baltischen Geschichte, Bd. 2. Bonn – Bad-Godesberg 1976, lk 18.
- ↑ Õie Elango. Eesti maast ja rahvast: maailmasõjast maailmasõjani. Tallinn 1998, lk 186–187.
- ↑ Die kandidatenlisten der Deutsh-Baltischen Partei, Revaler Bote, nr. 232, 18 november 1920
- ↑ Liivik, Baltisaksa poliitika, lk 28.
- ↑ https://dea.digar.ee/article/AKriigiteataja/1938/04/26/11
- ↑ https://ais.ra.ee/index.php?module=202&op=4&tyyp=3&otsing_id=20211211211657919799&id=110250416030&active=5&query=saksa-balti+erakond&naita_ridu=10&sess_id=0c93fc8ca73337575a0f90d76e4a446a
- ↑ https://ais.ra.ee/index.php?module=202&op=4&tyyp=3&otsing_id=20211211211657919799&id=110250413071&active=4&query=saksa-balti+erakond&naita_ridu=10&sess_id=0c93fc8ca73337575a0f90d76e4a446a
- ↑ https://ais.ra.ee/index.php?module=202&op=4&tyyp=3&otsing_id=20211211211657919799&id=110250416028&active=4&query=saksa-balti+erakond&naita_ridu=10&sess_id=0c93fc8ca73337575a0f90d76e4a446a
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Balti-Saksa Erakond (1919 - 1935), The National Archives of Estonia