Saatan ihus

Allikas: Vikipeedia

"Saatan ihus" ("Le diable au corps") on Raymond Radiguet' romaan, mis ilmus 1923 pealkirja all "Coeur vert" ("Roheline süda"). Eesti keeles ilmus see Margot Endjärve tõlkes 2001 Tallinnas.

Romaani hakkas Radiguet kirjutama 1920. aastal Carqueiranne'i kalurikülas Touloni lähedal.

Enne raamatu ilmumist luges Jean Cocteau katkendeid sellest ette Jean Hugo stuudios Palais-Royalis. Kohal oli teiste seas ka Pablo Picasso. Madame de Beaumont jäi lugemise ajal magama. Selle romaaniga sai Radiguet rikkaks ja kuulsaks.

Romaan jutustab koolipoisi ja noore abielus naise armastuse loo, mis on Daphnise ja Chloe loo tänapäevane versioon. Autor kasutab autobiograafilist ainest: tal oli 19171919 suhe endast vanema noore naise Alice'iga, kelle abikaasa oli sõdurina rindel.

Süžee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Minategelane, 15-aastane poiss, võtab koolist vaba päeva, et saata 19-aastast naist Marthe Lacombe'i, kes valmistub pulmadeks ja ostab mööblit. Esimesel kohtumisel leiavad nad, et mõlemale meeldivad Charles Baudelaire'i "Kurja lilled".

Pärast Marthe'i abiellumist läheb tema mees Esimese maailmasõja rindele. Nende armastus algab arglike lähenemiskatsetega. Lõpuks jõuab nende meelelisus välja tülideni, milles poiss ilmutab julgust. Nad lähevad Pariisi ja hulguvad seal lõputult ringi. Kohe pärast relvarahu väljakuulutamist Marthe sureb, sünnitades poisi last. Surmas on suurelt jaolt süüdi sunnitud kõndimine külma ilmaga, sest poiss ei julge hotellituba küsida.

Retseptsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamatu ilmumise päeval 10. märtsil 1923 avaldas Radiguet artikli Nouvelles littérairesis: "Mis aga puudutab raamatu "Saatan ihus" kangelassse (keda hoolimata sõna "mina" kasutamisest ei tohiks ära segada autoriga), siis tema draama on mujal. See draama sünnib rohkem oludest kui kangelasest endast. Siin on näha, kuidas sõjast tingitud vabadus ja jõudeolek kujundavad noort poissi ja tapavad noore naise. See väike armastusromaan ei ole pihtimus, ja seda eriti hetkel, mil ta kõige rohkem näib seda olevat. On liiginimlik pahe uskuda ainult selle siirusesse, kes end süüdistab; nii et kuna romaan nõuab reljeefsust, mida elus harva leidub, siis on loomulik, et just võlts autobiograafia tundub kõige ehtsamana."

Kirjastaja Bernard Grasset saatis ajakirjandusele autori fotosid, millest oli näha tema noorus. Kinos näidati, kuidas Radiguet kirjutas alla lepingule kirjastusega. Raamat oli väga menukas.

Raamat šokeeris paljusid kriitikuid julge hoiaku ja skandaalse minategelase tõttu.

Romaan on köitnud mitut noorte lugejate põlvkonda. Noored on end romaani tegelastega samastanud.

1952. aastal esitles üks vihane lugeja end abielumehena, keda raamatus on petetud.

1946 või 1947. aasta film[muuda | redigeeri lähteteksti]

1946 või 1947 tegi režissöör Claude Autant-Lara romaani järgi filmi "Le diable au corps". Stsenaristid olid Jean Aurenche ja Pierre Bost, operaator Michel Kelber ja helilooja René Cloërec.

Osatäitjad olid:

Film on must-valge ja kestab 122 minutit.

Naise nimi on pärast abiellumist Marthe Grangier. Ta töötab sõja ajal sõjaväehospidalis õena. Vanemad sunnivad teda abielluma. Koolipoisi nimi on François Jaubert. Naine väsib poisi isekusest ja ebaküpsusest ning jätab ta sinnapaika. Ta abiellub ohvitseriga, keda ta ei armasta. Mõni aeg hiljem Marthe siiski armub François'sse, kuigi poiss ei ole muutunud.

1986. aasta film[muuda | redigeeri lähteteksti]

1986 tegi Marco Belloccio romaani ainetel filmi "Il diavolo in corpo". Selles mängisid Maruschka Detmers, Federico Pitzalis, Anita Laurenzi ja Riccardo De Torrebruna.

Filmi kestus on 110 minutit.

Roomas armub üliõpilane Andrea Giuliasse, kes on kihlatud endise terroristiga ja kannatab foobiate all. Suhe pidurdamatu Andreaga aitab Giulial hirmukujutlustest vabaneda.