Saab 90 Scandia

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib lennukist; auto kohta vaata artiklit Saab 90

Saab 90 Scandia
SAAB Scandia SAS Heathrow 1953.jpg
SAS-i Saab Scandia Londoni Heathrow lennujaamas 1953. aasta mais.
Tüüp Reisilennuk
Tootjad Saab
Riik Rootsi
Tootmisaastad 1946–1954
Kogus 18

Saab 90 Scandia oli reisilennuk, mida tootis Saab. Kuna 1944. aastal hakkas selgeks saama, et sõjategevus Euroopas hakkab lõppema (Teine maailmasõda), siis leidis Saab, kes oli siiani põhiliselt militaarvarustust tootnud, et peab oma tootevalikud laiendama. Juhatus otsustas toota kahemootorilisi lühikeste ja keskmiste vahemaade läbimiseks mõeldud lennukeid, mis võiks asendada lennukeid Douglas DC-3 Dakota. Samadel kaalutlustel sisenes Saab ka sõiduautode turule (Ursaab ja Saab 92).

Scandia on DC-3-le üsna sarnane. Ainuke selgesti nähtav väline erinevus on Scandia kolmerattalise põhiplaaniga telikud, samas kui DC-3 on üks ratas saba all (nö "lohistab saba"). DC-3 oli ka Scandia suurim konkurent, sest DC-3 järelturg oli rikkalik samal ajal, kui Scandia üritas turule tulla.

Arendamine ja konstruktsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saab Scandia mudel Linköpingis

Scandia välja töötamine algas 1944. aasta veebruaris. Eesmärgiks seati luua kahe mootoriline reisilennuk, mis suudaks 24–32 reisijat 1000 km kaugusele viia. Lennuki stardikaal pidi jääma 11 600 kg juurde. Lennuki disaini juures üritati silmas pidada ohutust, pikka eluiga, madalaid ülalpidamiskulusid ja lennuk pidi saam kaks Pratt & Whitney R-2000 mootorit. Hiljem otsustati siiski Pratt & Whitney R-2180-E1 mootoreid kasutada ja algselt plaanitud mootorid paigaldati vaid prototüübile.

Tiivad valmistati NACA profiilide järgi, et saavutada head lennuomadused. Tiivad kinnitusid kere külge suhteliselt madalalt, et vähendada tugistruktuurist tulenevat lisamassi ja suurendada ohutust hädamaandumiste korral. Tiivad ehitati kolmest tükist: keskmine osa koos mootori kohtadega ja tiivaotsad kummalegi poole, mis kinnitusid poltidega otse mootorite kõrvale.

Kere diameeter valiti selline, et igasse ritta mahtus neli istet: sellise paigutusega mahutas lennuk 32 reisijat. Võimalik oli kasutada ka laiemaid ja mugavamaid istmeid, mida mahtus kolm tükki ühte ritta: sellise paigutuse korral mahutas lennuk 24 reisijat. Kogu lennuki kere ehitati metallist, välja arvatud tüürid, mille puhul kaeti metallraam kangaga. Maandumisrattad paiknesid kolmnurkse plaani järgi, üks telik ninas ja kaks tiibade all ning telikud olid lennu ajaks sisse tõmmatavad.

Katselennud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Prototüübi (SE-BCA) esmalend toimus 16. novembril 1946. aastal Claes Smithi piloteerimisel. Esmalend kestis 20 minutit. Lennuk oli madalatel kiirustel erakordselt hästi juhitav ja täielik kontroll säilis kuni kiiruseni 110–115 km/h. Varisemiskiirusele eelnevalt hakkas lennuk vibreerima. Tuli välja, et lennuk manööverdab suhteliselt hästi ka siis, kui üks mootor on välja lülitatud, mis oli tol ajal kahe mootoriliste lennukite puhul haruldane. Rahule ei jäädud tüüri ja mootori seadistustega.

Enne 1947/1948 aasta talve lennati prototüübiga kokku 154 tundi. Talvkes paigutati lennuk angaari ja selle juures viidi läbi mitmeid muudatusi. Mootorid tõsteti kõrgemale, et suurendada propellerite ja maa vahelist kaugust. Salongis oli varem paiknenud ainult testimisvarustus, kuid nüüd see sisustati. Teine testimisfaas algas 7. veebruaril 1948. aastal. Nüüd lennati kokku 700 tundi ja otsustati enne tootmist sisse viia järgmised muudatused: paigaldada lennukile võimsamad mootorid, kasutada nelja labaga Hammilton-Standard propellereid ja varustada suuna ja kõrguse tüürid vedrudega, et vähendada lennuki juhtmiseks vaja minevat jõudu.

Promotuurid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Prototüüp lendas 1947. aastal Taani, Hollandisse, Belgiasse ja Šveitsi. Mais 1948. aastal lendas prototüüp Oslo kaudu Newcastlesse. Kõigi nende lendude ajal olid salongis ainult katseseadmed ja demonstratsioonlende võimalikele klientidele ei korraldatud. Selle tõttu otsustati peale salongi sisustamist teha Euroopas üks korralik tuur.

113 tundi mööda Euroopat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Prototüüp alustas ringreisi 9. augustil 1948 ja saabus peale 11 riigi läbimist 11. novmbril 1948. aastal tagasi Linköpingisse. Reisi esimene peatus oli Stockholmis ja edasi lennati sellises järjekorras: Norra (Oslo), Iirimaa (Dublin), Suurbritannia (Prestwick, Gatwick, Jersey), Taani (Kopenhagen), Belgia (Brüssel), Holland (Amsterdam), Šveits (Genf, Zürich), Portugal (Lissabon, Oporto), Hispaania (Madrid), Prantsusmaa (Pariis) ja lõpuks Soome. Kogu reis võttis 113 tundi koos 123 tõusu ja maandumisega, kokku läbiti 37 200 km ning veeti 1200 reisijat. Hollandis lendas Lennukiga ka Hollandi Prints Bernard.

Igas linnas võeti Scandia vastu kohaliku lennufirma esindajate ja ajakirjanike poolt, kuid tellimusi ei tulnud. Mitmete lennufirmade esindajad külastasid 1948. ja 1949. aastal Linköpingit, et lennukiga lähemalt tutvuda. Teiste seas käidi ka sellistest firmadest: DNL, Fred Olsen, DDL, Aero, Swissair, FAMA, Aerol, Argentinas, KLM, Air Service, Sabena ja Garuda.

Kolm kontinenti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teine promotuur algas 16. augustil 1949. aastal, kui kuue lisakütusepaagiga (igaühes 400 liitrit kütust) prototüüp läks turneele, mis pidi selle viima kolmele eri kontinendile. See oli ka viimane kord, kui lennukit Rootsis nähti.

Esimene lend viis Pariisi, kus lisakütusepaagid eemaldati. SE-BCA jõudis 23. augustil Addis Abebasse Etioopias. Järgmisel päeval viidi imperaator Haile Selassie demonstratsioontuurile. Tuuril viibis ka Carl vob Rosen, kes tol ajal nõustas Etioopia Õhujõude. Tuuri käigus külastati Ateenat, Kairot, Amarat, Port Sudani ja Luxorit. Lennu käigus pidi lennuk taluma 50° C õhutemperatuuri ja tuli sellega probleemideta toime. Pariisi naastes kinnitati lisapaagid uuesti.

Seejärel suunduti 4. septembril Pratt & Whitney kodubaasi Hartfordis Connecticutis. Koos peatustega Prestwickis, Islandil ja Gröönimaal kestis reis 3 päeva. Hartfordis eemaldati lisapaagi ja sisustus vahetati välja. Sellele järgnes põhjalik turnee mööda USA-d. Muuhulgas külastati New Yorki, Washingtoni, Chicagot, Miamit, Los Angelest ja Houstoni. Los Angelases lendas lennukiga ka Howard Hughes ja kiitis selle konstruktsiooni. Lennuk pöördus Hartfordi tagasi 14. oktoobril.

Tootmine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüübi sertifikaat saadi juunis 1950. aastal. Rootsi lennufirma ABA (SAS-i eelkäija) tellis 11 lennukit. Kaks Brasiilia lennufirmat, VASP ja Aerovias do Brasil tellisid kokku kuus lennukit. Protüüp ehitati ümber luksuslikuks eralennukiks ja selle omandas Brasiilia tööstur Olavo Fontoura.

Kuna Rootsi Õhujõud käisid Saabi tehasele peale, et põhirõhk oleks uue hävituslennuki Saab 29 Tunnan tootmisel, siis hakati ajapikku Scandiat Rootsi asemel hoopis Hollandis Fokkeri tehases tootma. Kokku toodeti lõpuks 18 Scandiat ja ajapikku koondusid need kõik VASP-i kätte.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

SAS sai oma lennukid kätte ajavahemikus 1950. aasta oktoober kuni 1954. aasta oktoober. Neid kasutati peamiselt Skandinaavia sisesteks lendudeks, kuigi 1953–1955. aastani lennati ka Heathrow lennuväljale Londonis.

VASP sai esimesed Scandiad kätte 1950. aasta oktoobris ka kõik Scandiad koondusid 1957. aastaks VASP-i kätte. Uusi ja endisi SAS-i Scandiaid kasutati Brasiilia sisesteks lendudeks 1950. aasta oktoobrist kuni 1966. aasta lõpuni. Viimane Saab 90 Scandia lend toimus 22. juulil 1969. aastal.

Variandid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Saab 90A – Kahemootoriline reisilennuk lühikeste distantside jaoks.
  • Saab 90B – Suurem reisilennuk, mida kavandati, kuid ühtegi ei toodetud.

Kasutajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õnnetused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viis Scandiat kaotati õnnetustes, kolm õnnetust lõppesid surmajuhtumitega ja kokku hukkus 64 inimest.

  • Kuupäev: 30. detsember 1958. aasta
  • Asukoht: Guanabata laht, Rio de Janeiro, Brasiilia
  • Lennufirma:VASP
  • Liin:São PauloRio de Janeiro
  • Registrinumber:PP-SQE
  • Kerenumber: 90.103 (esmalend: 1950)
  • Hukkunuid: 21 (17 reisijat ja 4 meeskonnaliiget)
  • Lennuki pardal:37 (33 reisijat ja 4 meeskonnaliiget)
  • Kirjeldus: Saab tõusus õhku Rio de Janeirost ja oli tõusnud 50 m kõrgusele, kui esimene mootor üles ütles. Piloot tegi 90 kraadise vasakpöörde ja alustas veel ühte vasakpööret peale 500 m otse läbimist, kui lennuk langema hakkas ja merre kukkus.
  • Tõenäoline põhjus: Õnnetuse põhjuseks peeti piloodi viga juhtimisseadmete käsitlemisel.


  • Kuupäev: 23. september 1959. aastal
  • Asukoht: São Paulo, Brasiilia
  • Lennufirma:VASP
  • Liin: São Paulo – Rio de Janeiro
  • Registrinumber: PP-SQV
  • Kerenumber: 90.106 (esmalend: 1950)
  • Hukkunuid: 20 (16 reisijat ja 4 meeskonnaliiget)
  • Lennuki pardal: 20 (16 reisijat ja 4 meeskonnaliiget)
  • Kirjeldus: Lennuk ei suutnud peale õhkutõusu São Paulost kõrgust koguda ja kukkus pooleteist minuti pärast alla.
  • Tõenäoline põhjus: Põhjust ei suudetud välja selgitada.


  • Kuupäev: 15. august 1960. aastal
  • Asukoht: São Paulo, Brasiilia
  • Lennufirma:VASP
  • Liin: São Paulo – Uberlandia, MG
  • Registrinumber: PP-SQS
  • Kerenumber: 90.113 (esmalend: 1954)
  • Hukkunuid: 0
  • Lennuki pardal: N/A
  • Kirjeldus: Esimeses lastiruumis puhkes lennu ajal tulekahju. Tulekustutit ei kasutatud, kuna piloot kartis, et kustutamisel tekkiv toss tungib kokpitti ja halvendab niigi kehva nähtavust. Sooritati hädamaandumine São Paulo-Viracopos maandumisrajale nr. 10, kuid lennuk paiskus rajalt välja remonditavale alale.
  • Tõenäoline põhjus: 1. Tulekahju. 2. Piloot hindas kaugusi valesti, 3. Pidurdati liiga hilja, 4. Raja pinnakate oli kehv.
  • Kuupäev: 26. novembril 1962. aastal
  • Asukoht: Paraibuna lähedal, Brasiilias
  • Lennufirma:VASP
  • Liin:São Paulo – Rio de Janeiro
  • Registrinumber: PP-SRA
  • Kerenumber: 90.107 (esmalend: 1951)
  • Hukkunuid: 20 (18 reisijat ja 5 meeskonnaliiget)
  • Lennuki pardal:23 (18 reisijat ja 5 meeskonnaliiget)
  • Kirjeldus: Põrkas kokku teise lennukiga
  • Tõenäoline põhjus: Kumbgi piloot ei jälginud piisavalt ümbrust, et teist lennukit märgata


  • Kuupäev: 8. märts 1964
  • Asukoht: Londrina Airport, PR
  • Lennufirma:VASP
  • Liin: Treeninglend
  • Registrinumber: PP-SQY
  • Kerenumber: 90.110 (esmalend: 1951)
  • Hukkunuid: 0 (0 reisijat ja 0 meeskonnaliiget)
  • Lennuki pardal:4 (0 reisijat ja 4 meeskonnaliiget)
  • Kirjeldus: Järsk maandumine

Säilinud lennukid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ainuke säilinud Scandia on 16. ehitatud lennuk. Lennukit säilitatakse ühes muuseumis Bebedouros São Paulo osariigis. Lennuk asub väljas ja on komplektne, kuid väidetavalt halvas seisukorras. Saab üritas lennukit oma 50 juubeli puhul 1987. aastal tagasi osta, kuid pidas omaniku küsitud hinda ebamõistlikult kõrgeks.

Tehnilised andmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Reisija kohti: 24 või 32
  • Pikkus: 21,3 m
  • Tiivaulatus: 28 m
  • Kõrgus: 7,1 m
  • Tühimass: 9960 kg
  • Maksimaalne stardimass: 16 535 kg
  • Mootor:Pratt & Whitney R-2180Pratt & Whitney R-2180 Twin Wasp E 14 silindriga 1650 hj (1230 kW) radiaalmootor
  • Kiirus: 450 km/h
  • Reisikiirus: 235 km/h (127 sõlme)
  • Lennulagi:7500 m
  • Lennukaugus: 2510 km
  • Tõusu kiirus: 6,5 m/s

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sarnased lennukid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Saab Scandia – Historien om ett trafikflygplan", Anders Annerfalk, Aviatic Förlag, Sweden, 1987, ISBN 91-86642-006
  • Smith, Maurice A. Scandia Discussed. Flight, 3 June 1948, lk. 607–613.

Välislingid =[muuda | redigeeri lähteteksti]