Saab 18

Allikas: Vikipeedia
Saab 18
SAAB B 18B, 01.jpg
Saab B 18B Rootsi Õhujõudude muuseumis
Tüüp Pommitaja
Tootjad SAAB
Riik Rootsi
Tootmisaastad 1944
Kogus 245
Meeskond 3 (hiljem 2)

Saab 18 oli kahemootoriline pommitaja, mille SAAB konstrueeris Rootsi Õhujõududele konkursi korral 1938. aastal. Viivituste tõttu võeti see kasutusele alles 1944. aastal, kuid muutus kiiresti standardseks pommitajaks Rootsi õhujõududes. Seda kasutati pommitaja, luure- ja ründelennukina ning selle peal katsetati katapultistmeid ja õhk-maa tüüpi juhitavadi rakette. 1950. aastate lõpul vahetati see Saab 32 Lanseni vastu välja.

Konstrueerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saab 18 oli mõeldud seniste Junkers Ju 86 pommitajate väljavahetamiseks Rootsi Õhujõududes[1] ja algselt sooviti kolme istmelist kiiret luurelennukit.[2]

AB Svenska Järnvägsverkstädernas Aeroplanavdelning (ASJA), SAAB, ja AB Götaverken (GV) esitasid kavandid Rootsi Õhujõududele kaalumiseks. Alguses peeti parimaks GV pakkumist GV8, kuid selle hind ja peakonstruktori lahkumine firmast kallutasid otsuse Saabi kasuks, mis oli vahepeal ASJA-ga ühinenud.[1]

Kuna paljud Saabi ja ASJA insenerid olid ameeriklased,[3] siis sarnanes Saab 18 USA lennukitega.[1] Teise maailmasõja puhkemine 1939. aastal muutis Rootsi õhujõudude prioriteete ja Saab 17 tootmist kiirendati Saab 18-e kalla töötamise arvelt.[1] See ja lennukile esitatavatele nõudmistele pommitaja rolli lisamine viivitasid esmalendu 19. juunini 1942. aastal.[2]

Lennuki meeskond koosnes kolmest liikmest: piloot ja navigaator kabiinis ning pommide sihtur lennuki ninas. Saab 18 prototüüp oli kahe vertikaalse stabilisaatoriga ja kasutas jõuallikana Pratt & Whitney R-1830 Twin Wasp radiaalset mootorit.[2] Relvastusse kuulus kolm 13,2 mm kuulipildujat, millest üks oli ette suunatud ja fikseeritud ja seda kontrollis piloot. Teised kaks olid mõeldud navigaatorile ja sihturile ning asusid liikuvates relvapesades. Kuni 1000 kg pomme mahtus sisemisse lastiruumi ja kuni kaheksa 50 kg pommi sai kinnitada tiibade alla kronsteinide külge.[1]

Lennukatsed näitasid, et lennuki mootorid on liiga nõrgad, kuid kuna tol hetkel puudus võimalus hankida võimsamaid mootoreid, siis esitati tellimus Saab 18 järgi pommitaja (B 18A) ja luurelennuki (S 18A) ehitamiseks.[2]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

B 18A pommitajad võeti kasutusele 1944. aasta juunis[1] ja sellest sai üsna pea standardne keskmise suurusega pommitaja Rootsis.[4] Umbes samal ajal muutus võimalikusk kasutada litsentsi alusel toodetud Daimler-Benz DB 605 vedelikjahutusega mootoreid ja need võeti kasutusele täiustatud Saab 18B mudelil, mille esmalend toimus 10. juulil 1944.[2]

Saab 18B läks tootmisesse B 18B nime all ja seda kasutati sööstpommitajana. Üritati arendada ka torpeedopommitajat T 18B nime all,[2] kuid probleemide tõttu torpeedodega[1] otsustati T 18B arendada hoopis rakseks ründelennukiks, mille relvastuses oli nina all paiknev 57 mm Boforsi kahur.[2]

1940. aastate lõpuks vähendati meeskonda kolmelt mehelt kahele: õhk-maa tüüpi rakettide kasutuselevõtt ja paremad pommisihikud muutsid eraldi sihturi üleliigseks. Selleks ajaks oli Saab 18 jätnud endast mulje, kui väga õnnetustealtist lennukist ja nii otsustati kõigile seda tüüpi lennukitele paigaldada katapultistmed piloodi ja navigaatori jaoks.[5]

Kokku ehitati 245 SAAB 18 tüüpi lennukit[6], viimane lennuk T 18B anti üle 1948. aastal. Lennuk võeti teenistusse 1944. aastal ja jäi Rootsi peamiseks ründe- ja luurelennukiks, kuni reaktiivmootoriga Saab 29 Tunnan ning Saab Lansen selle 19581959 asendasid.[7] Tüübid B 18B ja T 18B asendati Saab A 32A lennukite poolt 1958. aastal ja viimased S 18A lennukid asendati S 32C-de poolt 1959. aastal. Saab 18 lennukeid kasutati varaste õhk-maa tüüpi rakettide katsetamiseks.[1]

Säilinud lennukid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ainult üks näidis Saab 18-st on tänapäevani säilinud: B 18B, hüüdnimega "Punane David" (rootsi keeles Röd David), mis asub Rootsi Õhujõudude muuseumis. See oli üks kaheksast lennukist, mis läksid 1946. aastal lumetormis kaduma. See leiti ning taastati 1979. aastal.[8]

Variandid[muuda | redigeeri lähteteksti]

SAAB B 18B
  • Saab 18A – Ainult 2 prototüüpi Pratt & Whitney mootoritega.[2]
  • B 18A – Esimene tootmisversioon, pommitaja kahe Pratt & Whitney Twin Wasp radiaalse kolbmootoriga.[1]
  • S 18A – Fotoluure versioon B 18A-st koos radariga PS-18/A (ehitatud AN/APS-4 litsentsi alusel).[1]
  • Saab 18B – Ainult üks prototüüp Daimler-Benz mootoritega.[2]
  • B 18B – Sööstpommitaja kahe Daimler-Benz DB 605B kolbmootoriga. Esmalend 10. juuni 1944.aastal. Seda tüüpi lennukeid ehitati 119 tükki ja 1940. aastatel paigaldati neile kuni kaheksa õhk-maa tüüpi raketti.[1]
  • T 18B – Algselt torpeedopommitajana kavandatud, kuid hiljem ründelennukiks arendatud. Relvastatud kahe 20 mm ja ühe 57 mm kahuriga. Eksperimentaalselt varustati ka Rb 302 tüüpi laevade vastaste rakettidega.[1]

Kasutajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tehnilised andmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhilised tehnilised näitajad[1][2]
Lennuki nimetus B 18A B 18B
Meeskond 3 3
Pikkus m 13,2 13,2
Tiivaulatus m 17,0 17,0
Kõrgus m 4,4 4,4
Tiiva pindala m2 43,8 43,8
Tühikaal kg 5 550
Maksimaalne Stardimass kg 8200
Pommid / laskemoonavaru Kuni 1 400 kg pomme või
12 ilma juhtimiseta raketti
Kuulipilduja(d) arv/kaliiber/ 2/ 13,2 mm
1/7,9 mm
Mootor/ võimsus hobujõuduses/ kW 2× STWC-3 (Pratt & Whitney Twin Wasp)/kumbki 1,065/795 Daimler-Benz DB 605B / kumbki 1 475/ 1 085
Max kiirus km/h 465 575
Reisikiirus km/h 400
Lennukaugus km 2 200
Lennulagi m 8 000 9 500
Meeskond 3 3

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võrreldavad lennukid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 Fredriksson, Urban. Saab B 18: the Swedish air force's last propeller combat aircraft. veebruar 2005. Kasutatud 16.01.2011. (inglise k.)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 2,9 Donald 1997, lk. 809.
  3. Exxon Air World, Volumes 25, 1972 lk. 143
  4. Flight International volume 52, 1947, lk 284
  5. Fredriksson, Urban. EARLY SWEDISH EJECTION SEATS. 10. september 1996. Kasutatud 16.01.2011. (inglise k.)
  6. Eliasson 2010, lk. 79.
  7. Frawley and Thorn 1996, lk. 140.
  8. Braunstein, 2005, lk 96

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Braunstein, Christian: Svenska Flygvapnets förband och skolor under 1900-talet. (Rootsi k) Christina von Arbin, 2005. ISBN 91-971584-8-8
  • Donald David and Lake Jon (eds.). Encyclopedia of World Military Aircraft London: AIRtime Publishing, 1996. ISBN 1880588242.
  • Eliasson, Gunnar. Advanced Public Procurement as Industrial Policy: The Aircraft Industry as a Technical University. Springer, 2010. ISBN 1-4419-5848-7.
  • Frawley, Gerard and Jim Thorn. International Directory of Military Aircraft, 1996/97. Motorbooks International, 1996. ISBN 1-8756-7120-X.
  • Kopenhagen, W. (ed.) Das große Flugzeug-Typenbuch Stuttgart: Transpress. 1987, ISBN 3344001620.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]