SMK

Allikas: Vikipeedia

SMK

Nõukogude rasketank SMK

SMK Tehnilised andmed
Pikkus 8,38 m
Laius 3,30  m
Kõrgus 3,45  m
Kaal 55  t
Kiirus maastikul
maanteel 36 km/h
Käiguvaru maanteel 90 km
maanteel 150 km
Suurtükk 45/76,2 mm
/ mürsku
Kuulipildujad 3x7,62
padrunit
Soomus 20–60 mm
Mootor AM-34
Mootori võimsus 850 hj
Meeskond 7 inimest

SMK (Sergei Mironovitš Kirov) oli rasketanki prototüüp, mis töötati välja Nõukogude Liidus enne Teist maailmasõda. See sai nime 1934. aastal mõrvatud nõukogude poliitiku Sergei Kirovi järgi. Tank osales koos kahe konkureeriva mudeliga, T-100 ja KV-1, Talvesõjas lahingkatsetel. Neist osutus parimaks ja läks tootmisesse KV-1, mis, nagu ka SMK, oli konstrueeritud Žozef Kotini poolt. Mitmed SMK jaoks loodud tehnilised lahendused läksid käiku ka KV-1 puhul. Saksa luure kasutas tanki kohta koodnimetust T-35C.

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõukogude Liidu "vabatahtlike" üksuste koosseisus osalesid Hispaania kodusõjas ka T-26 ja BT-5 tüüpi tankid. Selgus, et nende soomus ei ole võimeline vastu pidama uutele 37 mm tankitõrjekahuritele ja isegi tankitõrjepüsside abil oli neid võimalik hävitada. Probleemseks osutusid ka tankide bensiinimootorid. Bensiin on väga plahvatusohtlik ja tankid kippusid tabamuse korral kergesti süttima. Sama näitasid ka kokkupõrked Jaapaniga Kaug-Idas (Halhõn goli lahing).[1]

Leiti, et vaja on uutele nõuetele vastavaid tanke. Uute tankide soomus pidi taluma 37 mm kahuri tuld igalt kauguselt ja kaugemalt kui 1000 meetrit olema läbistamatu kuni 76,2 mm mürskudele. Uued tankid pidid olema diiselmootoriga.[1]

T-35-t asendava uue rasketanki loomise ülesanne anti kahele konkureerivale meeskonnale: üks oli Kirovi tehase meeskond Zožef Kotini juhtimisel, teine tehase nr. 185 meeskond OKMO, mõlemad asusid Leningradis. Rasketankile esitati järgmised nõudmised: sellel pidi olema viis torni, soomus pidi taluma 37 mm kahuri tuld igalt kauguselt ja kaugemalt kui 1200 m olema läbistamatu kuni 76,2 mm mürskudele. Insenerid olid viie torni nõudele teravalt vastu ja nõuet vähendati kolmele tornile. Esialgsed kavandid valmisid 1938. aasta mais ja neid esitleti Kaitsenõukogule, kuhu kuulus ka Stalin. OMKO mudeli nimi oli T-100 ja Kotini meeskonna mudel oli SMK. Kotin kritiseeris kolme torni nõuet ja viitas sellest tulenevatele kaaluprobleemidele. Vaidluse käigus olevat Stalin lõpuks ühelt mudelilt lausa kolmanda torni ära murdnud öeldes: "Milleks teha tankist komisjonipood".[2]

Edasi jätkus projektide arendamine kahe torniga, kuid Kotin polnud endiselt rahul. Ta kauples Stalinilt välja loa arendada ka ühe torniga tanki projekti. Kõigi kolme tanki prototüüpe võrreldi Kubinka polügoonil, kus ühe torniga tank, mis oli saanud nimeks KV-1 Kliment Vorošilovi järgi, osutus katsetel teistest mobiilsemaks.[3] Kõik kolm prototüüpi saadeti 20. Rasketanki Brigaadiga 91. Tankipataljoni koosesisus lahingkatseteks Talvesõtta Soome vastu.[4]

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

SMK pearelvaks oli 76,2 mm kahur L-11, mis paiknes ülemises tornis. Alumises tornis asu 45 mm kahur. Lisaks oli SMK varustatud kolme 7,62 mm kuulipildujaga DT, millest üks paiknes ülemise torni tagaosas. SMK pidi algselt olema varustatud uue diiselmootoriga V-2, kuid kuna seda polnud kohe saada, kasutati lennukimootorit GAM-34BT.[5]

SMK esisoomuse paksus ulatus 60 millimeetrini ja see kaalus 55 tonni. Võrreldes vanema T-35 oli oluliselt uuendatud veermiku. Kasutati laia valumetallist roomikut ja väändvedrudega vedrustust. Väliselt olid SMK ja T-100 väga sarnased.[3]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

SMK prototüüp osales Soome vastases sõjas koos KV-1-e ja T-100 prototüüpidega 20. Rasketanki Brigaadis 91. Tankipataljoni koosesisus koos T-28 tüüpi tankidega. Lahingutes osaleti esmakordselt 17 ja 19. detsembri vahel Summa lähedal.[4]

19. detsembril toetasid SMK ja T-100 koos viie T-28-ga jalaväe rünnakut Soome positsioonidele Summa lähedal. T-100 ja SMK olid soomlaste kerge relvastuse vastu haavamatud ja tungisid sügavale Soome positsioonidesse, kuni SMK sõitis tankitõrjemiinile ja roomik purunes. Tanki meeskonnal õnnestus roomik parandada, kuid siis selgus, et SMK mootor ei käivitu enam. SMK-d üritati T-100 abil minema pukseerida, kuid talvise libeduse tõttu polnud viimasel piisavalt pidamist, nii et ka see katse ebaõnnestus. SMK meeskond jätkas samal ajal Soome positsioonide tulistamist. Kuna katsed SMK-d evakueerida ebaõnnestusid ja laskemoon hakkas otsa saama, siis jättis meeskond tanki maha. Vaatamata korduvatele katsetele õnnestus Punaarmeel tank tagasi saada alles veebruaris 1940, peale Soomlaste kindlustustest läbi murdmist.[4] Vahepeal olid soomlased tankist pilti teinud ja seda sakslastele näidanud, kes selle kui T-35C identifitseerisid.[5]

Ühe versiooni kohaselt olevat SMK 19. detsembril sõitnud lõhkeaine kastide kõrvale, mis lõhati ja tanki vigastasid. Peale tanki mahajätmist olevat soome sõdurid tanki juurde hiilinud ja juhi luugi eemaldanud. Ajapuudusel olevat see valmistatud karastamata terasest ja see sattunud ka saksa inseneride kätte, kes arvasid, et nõukogude tankid ongi karastamata terasest. Selle valearvestuse tõttu alahinnati nõukogude tanke ja see aitas hiljem oluliselt kaasa Nõukogude Liidu võidule Saksamaa üle. Tegelikult sõitis SMK siiski miini otsa. Teiseks jäi SMK sügavale Soome positsioonidesse ja soomlased oleks võinud huvi korral terve tanki lahti võtta ja minema vedada. Näiteks Soome positsioonidele jäänud T-28-d veetigi minema. Kolmandaks oli juhi luuk, nagu ka ülejäänud tank, tehtud karastatud terasest. Neljandaks inspekteeriti SMK-d peale selle tagasivallutamist ja juhiluuk oli endiselt omal kohal. Sellest võib järeldada, et jutud lõhkeainekastidest ja varastatud luugist on müüdid.[6]

SMK ise veeti viie T-28 abil Perkjärvi (tänapäeva Kirpitšnoje) raudteejaama ja veeti osaliselt lahti võetuna Kirovi tehasesse. Peale seal remontimist pidi see saadetama Kubinkasse lattu, kuid mingil põhjusel jäi remont tegemata. Tank seisis tehase laos kuni 1950. aastateni ja sulatati siis üles.[6]

Tulemused[muuda | redigeeri lähteteksti]

SMK ja T-100 demonstreerisid lahingkatsete käigus, et jäävad KV-1-le selgelt alla ja juba enne lahingkatsete lõplikku hindamist otsustati, et tootmisesse läheb KV-1. Kotinil lubati siiski jätkata SMK edasi arendamist, mida ta ka SMK-2 nime all tegi. See projekt jäi paberile ja reaalselt ühtegi masinat ei konstrueeritud.[5] Talvesõjas selgus, et nõukogude tankid on talvetingimusteks üllatavalt halvasti kohandatud. Selle tulemusel lisati tankidele suruõhu kompressor ja eraldi akud käivitamiseks.[4]

Kuna lahingutes selgus, et ka rasketankide pearelvad jäävad kindlustuste vastu liiga nõrgaks, siis Nõukogude 7. Armee juhataja Talvesõjas, Kirill Meretskov soovis, et konstrueeritaks rasketank, mis suudaks punkreid hävitada. Selle tulemusel valmis kolm projekti: OKMO ehitas oma viimase projektina ümber ühe T-100 prototüübi ja sellest sai liikursuurtükk SU-100Y, mis jäigi prototüübiks; Kotin alustas 152 mm ja 203 mm haubitsaga masinate projekteerimist. Kotini töö lõpptulemuseks oli 152 mm haubitsaga relvastatud KV-2.[5]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Zaloga, Garendsen 1984, lk 110
  2. Zaloga, Garendsen 1984, lk 116
  3. 3,0 3,1 Bean, Fowler 2002, lk 112–113
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Bean, Fowler 2002, lk 114–116
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Zaloga, Garendsen 1984, lk 117–118
  6. 6,0 6,1 Eugene Boldyrev. SMK Experimental Heavy Tank. 11.10.2009. The Russian Battlefield. Kasutatud 01.07.2010. (Inglise)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Tim Bean, Will Fowler Russian Tanks of World War II – Stalin's armored might Zenith Press 2002 ISBN 0760313024 Inglise k.
  • Steven J. Zaloga, James Grandsen Soviet Tanks and Combat Vehicles of World War Two Weidenfeld & Nicholson military 1984 ISBN 0853686068 Inglise k.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]