S-miin

Allikas: Vikipeedia
Ameerika ühendriikide langevarjur demonstreerib S-miini kahjutuks tegemist. Vasakul on näha kaevikunuga Mark I.

S-miin (saksa keeles Schrapnellmine) on tüüp Saksamaa jalaväemiine, inglise keeles tuntud ka kui Bouncing Betty. Tegemist on tuntuima miiniga hüplevate miinide klassist. Aktiveerituna paiskub miin 90 sentimeetri kõrgusele ja paiskab ümberringi kilde ja teraskuule. Tegemist oli elavjõu vastase miiniga, mis töötati välja Saksamaal 1930. aastatel ja kasutati sakslaste poolt ulatuslikult Teise maailmasõja ajal. See oli mõeldud kasutamiseks avatud maastikul varjamata jalaväe vastu. Miinist toodeti kaks modifikatsiooni SMi-35 ja SMi-44, mis said nime vastavalt tootmisesse mineku aastale ning erinesid omavahel minimaalselt.[1]

S-miini hakati tootma 1935. aastal ja see etendas olulist osa Kolmanda Riigi kaitseplaanides. Kuni tootmise lõpetamiseni 1945. aastal tootis Saksamaa 1,93 miljonit S-miini.[2] Need miinid tekitasid raskeid kaotusi ja aeglustasid, vahel isegi tõrjusid, sissetunge Saksamaa käes olevatele territooriumitele. Miini konstruktsioon oli tappev, edukas ja seda kopeeriti rohkelt. S-miin oli üks olulisemaid Teise maailmasõja relvi.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Prantsusmaa sõdurid kohtasid S-miine esmakordselt väikeste retkede ajal kivisöerikkale Saarimaale 7–11. septembril 1939, niinimetatud Kummalise Sõja ajal. S-miin oli üheks põhjuseks, miks prantslased tagasi tõmbusid.[3] Miini edu Saari regioonis kinnitas selle efektiivsust Saksamaa juhtkonna silmis ning mõjutas Ameerika Ühendriike ja teisi seda kopeerima.[4] Prantslased hakkasid seda peale sellega kokkupuutumist "vaikseks sõduriks" nimetama.

Kolmas Riik kasutas S-miine suurel hulgal okupeeritud territooriumide ja Saksa kodumaa kaitseks Euroopas ja Põhja-Aafrikas Liitlaste invasiooni eest. Miine toodeti suures koguses ja neid paigutati rohkelt kaitses olevate saksa üksuste poolt. Näiteks paigaldas Saksamaa 10. Armee 23 000 S-miini valmistudes Liitlaste maabumiseks Itaalias.[5]

S-miine kasutati Normandia randade kindlustamiseks oodatava Liitlaste maabumise vastu. Ils-St-Marcouf'is, natuke eemal Utah maabumisalast, kus Liitlased kartsid asuvat Saksa rasked suurtükid, oli Rommel käskinud S-miine "külvata nagu muruseemeneid".[6] Et ehitada Atlandi valli paigaldasid sakslased miljoneid erinevaid maamiine, elavjõu vastaseid miine (sealhulgas S-miine), kaevasid sadu kilomeetreid kaevikuid, vedasid okastraati ja rajasid randa tuhandeid takistusi.[7] Miine kasutati lõpuks saksa positsioonide kaitsel Normandia Lahingu ajal, Põhja-Prantsusmaa ja Saksamaa piiri kaitsel. S-miine kasutati tihti koos tankitõrjemiinidega, et peatada nii soomus- kui jalavägi.[3] Peale maabumist eemaldasid liitlased hinnanguliselt 15 000 lõhkemata miini Pouppeville düünidest.[8]

Ameerika jalaväelased panid S-miinile küünilise nime "Bouncing Betty".[9] S-miinil oli tugev psühholoogiline mõju liitlaste vägedele, kuna see kippus jalaväelasi pigem sandistama, kui tapma. Jäsemed ja genitaalid olid kõige haavatavamad. Sakslaste komme paigaldada jalaväemiine tankitõrjemiinide ümbrusesse ainult suurendas hirmu. Kui miin mingi sõiduki rivist välja lõi, siis jäid seal olevad sõdurid lõksu, kuni keegi neid päästma tuli.[10] Oma raamatus Mine Warfare on Land kirjeldab kolonelleitnant Sloan S-miine: "tõenäoliselt kõige kardetumad seadeldised Liitlaste sõdurite jaoks sõjas".[3] Täpsed S-miini tõttu langenute arvud pole teada. Liitlased ei märkinud, mis relv surma põhjustas, märgiti ainult, kas surm saabus lahingu käigus. Sellest hoolimata hindavad mõned mitteametlikud allikad S-miini põhjustatud kaotused oluliseks teguriks. 4. Diviisi 12. Rügement Utah rannas kandis enda määratluse järgi "kergeid" kaotusi, enamiku neist põhjustasid S-miinid.[11] Tsiviilkaotused on veel spekulatiivsemad.

S-miinide tootmine lõppes peale Teise maailmasõja lõppu. Täpset informatsiooni järgi jäänud varude kohta ladudes S-miinide kohta ei ole. Eeldatavasti enamus hävitati Saksamaa relvitustamise käigus, kuid on võimalik, et mõned säilitati Liitlaste poolt konstruktsiooni kopeerimise tarbeks. Mitmed S-miini otsesed imitatsioonid ilmusid peale Teist maailmasõda.

Saksamaa okupeerimise ja Euroopa ülesehitamise ajal viisid Ameerika Armee Inseneride korpus, vastloodud Prantsuse valitsus ja Briti Kaitseministeerium läbi ühe pikima ja edukaima miinikoristusoperatsiooni kogu Lääne-Euroopas. Prantslased kasutasid selleks otstarbeks suurt hulka inimressursi, sealhulgas 49 000 saksa sõjavangi. Ühisoperatsioon kõrvaldas enamuse allesjäänud miiniväljadest Euroopa lääneosas. Operatsiooni edule aitas tugevalt kaasa sakslaste poliitika miiniväljad täpselt kaardistada.[3]

Sellest hoolimata plahvatavad Põhja-Aafrikas, endistes Varsavi pakti maades, Prantsusmaal ja Saksamaal endiselt tahtmatult initsieeritud miinid. Põhja-Aafrikas ja Ida-Euroopas on eriti palju puhastamata Teise maailmasõja aegseid miinivälju, mis on kõrbeliiva mattunud või võimude poolt unustatud. Punase Risti hinnangul on 27% Liibüa põllumaast kasutuskõlbmatu Teise maailmasõja aegsete miiniväljade tõttu. Kuigi sakslaste dokumentatsiooni kohaselt on S-miini oodatav eluiga kaks kuni seitse aastat peale paigaldamist, siis miini lõhkelaeng võib toimida ka tänapäeval.

Omadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

S-miin muuseumis

Saksa S-miin oli terasest silinder, vähem kui 13 cm kõrge ilma sütikuta ja 10 cm läbimõõduga. Terasvarras miini keskel hoidis peamist sütikut, kus asus päästikandur. SM-35 oli keskse sütikuga, SM-44 oli käsitsi õhitav. See kaalus umbes 4 kg, täpne kaal sõltus, kas kasutati kergemat pulbrilist või raskemat valatud trotüüli.[1]

Peamine laeng oli TNT-ga, paiskelaenguna kasutati musta püssirohtu. Standardne rõhuandur kasutas süütekapslit selle süütamiseks.[12]

Peasütik pidi paiskelaegu süütamisega umbes neli sekundit viivitama peale miini initsieerimist. Paiskelaengu plahvatus paiskas miini ülespoole õhku ja aktiveeris kolm lühiajalist viitsütikut paiskelaengu ja 3 detonaatori vahel. Need lühiajalise viivitusega sütikud viivitasid miini õhkimist piisavalt kaua, et see jõuaks piisavalt kõrgele õhku enne plahvatamist.

Standard rõhuandur oli seadistatud miini initsieerima, kui rõhk oli 7 kg või suurem. See tagas, et metsloomad, kukkuvad lehed ja oksad või muu looduslik põhjus miini ei initsieerinud.[1]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Joonis S-miini plahvatusest

S-miini initsieeris tavaliselt kolmeharuline rõhuandur. Seda sai initsieerida ka komistusnööri abil. Selleks oli sakslastel spetsiaalne adapter. Terasest toru, mille külge adapterid käisid, oli loodud sobima igasuguse saksa sütikuga, nii et sensori sai eemaldada ja miini sai õhata ka tahtlikult operaatori poolt.[1] Peale aktiveerimist töötas miin kolmes etapis:

  1. Esiteks viskas väike paiskelaeng miini 0,9–1,5 meetri kõrgusele õhku.
  2. Umbes pool sekundit hiljem lõhkes pealaeng optimaalsel kõrgusel, et tappa või tõsiselt vigastada kõiki lähedal viibijaid.
  3. Pealaengu ümber paiknes umbes 360 teraskuuli, lühikest terasvarrast või metalliprahti. Need muutusid šrapnellipilveks, mis paiskus miinist horisontaalsihis suurel kiirusel.

Aeg initsieerimise ja paiskelaengu süütamise vahel oli 3,9 ja 4 sekundi vahel, olenedes miini vanusest ja seisukorrast. Saksa dokumentide järgi oli S-miini tapmisala 20 meetrit ja kaotusi põhjustati kuni 100 meetri raadiuses.[1] Ameerika treeningjuhendid hoiatasid kaotuste eest veel 140 meetri kaugusel.[12]

Tavaline eksiarvamus S-miini kohta oli, et see ei lõhke enne, kui ohver miini pealt minema astub. Seda valet levitas ebatäpne USA propaganda Teise maailmasõja ajal. Tegelikult lõhkes miin igal juhul, olenemata, kas päästik vabastati või mitte. Paigale jäämine või eemale joosta üritamine olid võrdselt ohtlikud. Parim võimalus miini plahvatus üle elada oli võimalikult kiiresti näoli maha heita ja ka siis oli tõenäoline viga saada, välja arvatud erakordsetel juhtudel. St-Laurenti lähedal Normandia dessandi pärastlõunal, astus reamees John Hooper S-miinile. See kargas tema sõnade kohaselt õhku ja ta viskas pikali. Miin mütsatas maha ja ei plahvatanud: miinil oli tekkind tõrge.[13]

S-miini laenguid kasutati ka jalaväe vastase kaitsena Wehrmacht'i soomusmasinatel. Laengud asusid nurkade alla paigaldatud torudes ja olid kronsteinidega kere külge kinnitatud. Laengud olid varased Tiger I versioonid olid nendega varustatud.

Avastamine ja demineerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ameerika jalaväelane otsib nuga kasutades maamiine

S-miine valmistati peamiselt metallist, nii et seda oli lihtne metallidetektoriga avastada. Samas olid sellised kallid ja kohmakad seadeldised jalaväeüksustele harva saadavad ning läksid tihti rikki. Miine sai avastada ka hoolika käsitsi sondeerimisega, mis oli aeganõudev protsess. Nuga või bajonetti kasutades sondeeris jalaväelane maapinda madala nurga all torkides. Oluline oli torgata nurga all, mis ei aktiveeriks rõhuandurit.[12]

Kui miin oli avastatud, oli ohutuks tegemine üsna lihtne. Et takistada initseerimist paigaldamise ajal oli saksa rõhuanduris auk, kuhu käis splint. See eemaldati, kui miin oli paigaldatud. Kui avastatud miinil oli rõhuandur, sai splindi asendada mingi nõelaga (näiteks hariliku õmblusnõelaga). Kui miin oli paigaldatud komistusnööriga, sai nööri lihtsalt läbi lõigata. Sakslased kasutasid lõkse, et miinide demineerimist takistada, nii et tuli olla ettevaatlik. Miin kaevati ettevaatlikult välja ja siis oli andurit üsna lihtne ära kruvida. Kui peeti vajalikuks miin täiesti ohutuks teha, siis kolm korki miini peal võimaldasid juurdepääsu detonaatoritele miini sees. Korgid sai lahti kruvida ja detonaatorid eemaldada.[12]

Ehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Smine label.svg
  1. Piigid rõhu või liikumise avastamiseks
  2. Splint, mis eemaldatakse miini aktiveerimiseks
  3. Väline Vedru
  4. Sisemine vedru
  5. Lööknõel
  6. Süütekapsel
  7. Detonaatori kaevu kaas
  8. Teraskuul
  9. Detonaatori kaev
  10. Lühike viitsütik
  11. 4,5 sekundi viitsütik (paiskelaengu initsieerimisega viivitamiseks)
  12. Paiskelaengu ruum
  13. Laadimiskork (põhilaengu lõhkeaine miini paigaldamiseks)
  14. Veekindel kate
  15. Laengu ruum

Kopeerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Läbilõige Ameerika M16 miinist, mis loodi S-miini põhjal

S-miin oli äärmiselt edukas mudel. Teised hüppavad miinid projekteeriti selle järgi.

Soome armee hakkas S-miini mudelit SMi-35 Saksamaalt ostma peale Talvesõda. See oli osa kahe riigi vahelisest sõjaabi lepingust. Soome väed kasutasid S-miine edukalt, kuid need olid rahaliselt kulukad. Jätkusõja ajal üritasid soomlased edutult miinist oma versiooni luua, selle hüüdnimi oli Hyppy-Heikki.[2]

S-miini efektiivsusest inspireeritud prantslased lõid sama tüüpi Mle 1939 miini. Major Pierre Delalande'l Prantsuse Insenerikorpusest õnnestus 1940. aastal sissetunginud Saksa vägede eest koos miini joonistega Ameerika Ühendriikidesse pageda. Need plaanid viisid Ameerika M2 miini loomiseni. Seda kasutati lahingutes 1942. aastal, kuid edutult.[4] Siiski avaldas ameeriklastele muljet S-miini roll Prantsuse invasiooni tõrjumisel Saksamaalt Saarimaa regioonist Teise maailmasõja alguses. Töid hüppava miini arendamiseks jätkati ja peale sõda arendasid ameeriklased S-miini põhjal välja M16 miini.[4]

Nõukogude Liidu OZM seeria konstruktsioon põhines S-miinil. Nõukogude miinid kippusid konstruktsioonilt olema oluliselt lihtsamad. Teraskuulide või metallipuruga täitmise asemel valmistati OZM-4 miinide kere malmist, et korpus ise kilde tekitaks. Hilisem mudel OZM.72 täideti terasvarrastega, naastes S-miini originaalse konstruktsiooni juurde. Mõlemaid miine toodetakse Venemaal siiani.

Ka Hiina Rahvavabariik ja Itaalia on loonud miine, mis põhinevad S-miini konstruktsioonil. Elavjõu vastased miinid on tänapäeval vastuoluline teema. S-miini taoliste miinide kasutamist on mitmete lepingutega piiratud ja inimõiguslased on nende kasutamise vastu.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 US War Department Technical Manual TM-E 30-451: Handbook on German Military Forces, 1945. (Ch. VIII, Sec. V.5.a-b). (internetis saadaval)
  2. 2,0 2,1 JTV. Finnish Army 1918–1945, viimati uuendatud 27.07.2009, viimati külastatud 22.07.2010.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Lieutenant-Colonel C.E.E. Sloan, Mine Warfare on Land, Brassey’s, London, 1986.
  4. 4,0 4,1 4,2 Lieutenant-Colonel John Ingraham & Col. Dalton Jones. Technical Intelligence Bulletins 8(5), 2003. (Internetis saadaval)
  5. *Klaus H. Huebner, Long Walk Through War: A Combat Doctor's Diary, Texas A&M University, College Station, 1987.
  6. Cornelius Ryan. The Longest Day. lk 162–163, New York: Simon and Schuster, 1994, ISBN 0671890913
  7. Stephen E. Ambrose. D-Day, June 6, 1944: the climactic battle of World War II, lk 577. New York: Simon & Schuster, 1994, ISBN 0671673343.
  8. Ambrose, lk 283
  9. Ambrose, lk 281
  10. Alex Kershaw. The longest winter: the Battle of the Bulge and the epic story of WWII's Most Decorated Platoon. lk 21, 47. Cambridge, Ma. Da Capo Press 2004, ISBN 0306813041
  11. Ambrose, lk 292
  12. 12,0 12,1 12,2 12,3 US Army Field Manual FM 5–31, 1943.
  13. Ambrose, lk 462

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]