S-200

S-200 (NATO klassifikatsiooni järgi SA-5 Gammon) on Nõukogude Liidus kasutusele võetud maa-õhk-tüüpi kaugtegevusraadiusega õhutõrjeraketisüsteem. See on mõeldud suurte maapindade kaitsmiseks pommitajast ja teistest strateegilistest lennuaparaatidest.

Esialgne kompleksi versioon loodi 1964. aastal selleks, et välja vahetada rakett RZ-25/5B11 Dal. (S-200 kompleksiga töö oli salastatud, seetõttu kaitseväe paraadidel näidati Dal-rakettide makette. Need raketid ei olnud lõpetatud, seetõttu ei olnud kasutatud armees.) Raketikompleks võeti NSV Liidus relvastusse 1967. aastal. Järgmine kompleks, mis töötati välja Nõukogude Liidus, on S-300.

Raketid[muuda | muuda lähteteksti]

Rakett stardib nelja tahkekütuskiirendi abil, summaarse tõukejõuga 168 tf (ton-force). Kiirendid asuvad raketi marsiastel (üks kahest modifikatsioonist 5C25 või 5C28). Kiirenditega raketi kiirendamise ajal käivitatakse teise astme vedelkütusega raketimootor. Vastavalt sihtmärgi kaugusele valib rakett mootori töötamise režiimi, et kütust oleks sihtmärgi lähedal manööverdamiseks piisavalt. Raketi maksimaalne lennukaugus: 160–300 km, sõltuvalt mudelist (5V21, 5V21B, 5V28, 5V28M).

Raketi pikkus 11 m; stardimass 7,1 t, millest 3 t on kiirendid.
Raketi kiirus: 700–1200 m/s, sõltuvalt kaugusest.
Pihtamisvööndi kõrgus: 300 m – 27 km varaste ja kuni 40,8 km hilisemate mudelite puhul.
Pihtamisvööndi sügavus: 7–200 km varaste ja kuni 255 km hilisemate mudelite puhul.

Raketis kasutatakse fugasslõhkepead 5B14Š, mille pihtamisvöönd on sfäär, milles on kaks koonilist väljalõiget (nurk koonuse tipus on 60° , ees ja taga poolsfääris). Selline kildude lennusektor võimaldab sihtmärki tabada sõltumata sellest, millise asetusega sihtmärgiga kohtumine toimub.

Kahjustavate elementidena kasutatakse terasest sfäärilisi elemente, millel on algne lendamise kiirus 1700 m/s.
Kahjustavate elementide diameeter ja arv: 9,5 mm (21 000 tükki) ja 7,9 mm (16 000 tükki). Kokku 37 000 elementi.
Lõhkepea mass on 220 kg.

Olid olemas ka tuumalõhkepeaga mudelid. Nende eesmärk oli terve sihtmärkide grupi tabamine.

Lõhkepea plahvatus toimub aktiivse raadiolokatsiooni sütiku käsu toimel. Käsk annakse raketi lendamisel sihtmärgi lähedasel. Suure möödalasu puhul plahvatab lõhkepea raketi lennu lõpus, kui kaob raketi voolutoide.

Rakett 5V21A on varustatud poolaktiiv-isesihtumise süsteemiga. See süsteem ühendab raketil oleva passiivse vastuvõtu radari eraldi olevaga sihtmärgi jälgimise radariga. Juhtimiskäskude väljatöötamine sihtumise süsteemil toimub proportsionaalse lähenemise meetodil. Kui lennuaeg on rohkem kui 70 sekundit, siis esimesed 30 sekundit kasutatakse konstantse edendamisnurga meetodit, ning pärast seda töötab ikka proportsionaalse lähenemise meetod.

Allüksus[muuda | muuda lähteteksti]

Igasse S-200 divisjoni kuulub 6 käivitusplatvormi 5P72, aparaadikabiin K-2V, stardile ettevalmistamise kabiin K-3V, jaotuse kabiin K21V, diiselelektrijaam 5E67, 12 automaatset laadurit 5U24 ja antennipost K-1V sihtmärgi valgustuse raadiolokaatoriga 5N62V. Ühele õhutõrjebrigaadile kuulub 3–4 divisjoni ja 1 tehniline divisjon.

Raadiolokaator[muuda | muuda lähteteksti]

S-200 kompleksi raadiolokaator 5N62 (NATO klassifikatsiooni järgi – Square Pair) koosneb kahest kabiinist. Esimeses on raadiolokaator ise, teises asub juhtimispunkt ja digitaalarvuti „Plamja-KV“. Raadiolokaatori skaneerimisala kaugus on 400 km. Kasutatakse sihtmärgi valgustamiseks ja seda jälgimiseks. On kõige haavatav kompleksi osa, kuna saab jälgida ainult üht sihtmärki. Lokaatoris om suur pidev võimsus 3 kW, mis põhjustab sagedased juhud, kui lokaatori vigase tööga suurte objektide jälgimises. Tingimustel, kui töö tomub objektidega väiksematel kaugusel (kuni 120 km), lokaator saab kasutada režiimi võimsusega 7 W häirete vähendamiseks. Sihtmärki saamine tuleb divisjoni juhtimispunktist, kust saadetakse informatsiooni asimuudist ning kaugusest sihtmärgini. Pärast seda, lokaator pöörab teatud suunas. Juhul, kui see ei leiaks sihtmärk, lokaator hakkab sektorotsing. Kui sihtmärk on leitud, lokaator määrab kaugust selleni ja jälgib sihtmärki. Kui raketti isesihtumise pea saavutas sihtmärki, antakse laskmiskäsk. Häirete tekitamise juhul, rakett sihitab kiirguse allikasse. Sellel juhul, lokaator ei saa märki jälgida, siis kaugus pannake käsitsi. Juhul, kui peegelduva signaali võimsuse ei piisa raketi sihtumissüsteemile, on mõeldud variant, kui lastakse raketti ja sihtumine toimub juba õhus.

Modifikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

S-200A Angara – rakett V-860 (5V21) või V-860P (5V21A), võeti relvastusse 1967. aastal. Pihtamisvööndi kõrgus 20 km, sügavus 160 km.
S-200V Vega – häiretest kaitstud kompleksi versioon. Omab moderniseeritud juhtimispunkti K-9M ja raketti V-860PV (5V21P). Võeti relvastusse 1970. aastal. Pihtamisvööndi sügavus 180 km. On vähendatud minimaalne sihtmärkide kaugus kuni 300 m.
S-200M Vega-M – muudetud rakett. Nüüd saab kasutada nii fugassilõhkepeaga raketti V-880 (5V28), kui ka tuumalõhkepeaga raketti V-880N (5V28N). Rakettis kasutatakse tahkekütuste startkiirendid. Pihtamisvööndi sügavus veel suurenes kuni 240 km, kõrgus kuni 40 km. Osales katsetustes alates 1971. aastast.
S-200VE Vega-E – kompleksi ekspordivariant. Kasutatakse raketti V-880E (5V28E) ainult fugasslõhkepeaga.
S-200D Dubna – muudetud sihtmärgi valgustuse raadiolokaator. Kasutatakse häiretest kaitstud rakettid 5V25V, V-880M (5V28M) või V-880MN (5V28MN) tuumalõhkepeaga. Pihtamisvööndi sügavus suurenes kuni 300 km. Osales katsetustes aastatel 1983–1987. Seeria oli piiratud.

Ekspluatatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Tegelikult, spetsiifilised sihtmärgid S-200 süsteemile (sihtmärgid, mis olid saamatud teiste pind-õhk-tüüpi kompleksite jaoks) olid ainult ülehelikiiruselised lennukid SR-71 ning kaugluure lennukid ja aktiivse raadiohäirete tekitajad, mis tegelevad piisavalt kaugel kompleksist, aga ikka raadiolokatsiooni ulatuses. Vaieldamatu kompleksi eelis oli rakettide isesihtiv juhtimine: S-200 täiendas komplekse S-75 ja S-125 raadiojuhtiva sihtimissüsteemiga. See oluliselt keerustas vastasele nii elektroonilise infosõja kui ka luure tegemise võimalused. Samuti, see võimaldas S-200 tabada aktiivse raadiohäirete tekitajad, kuna need kujutavad ennast ideaalseid sihtmärke S-200 kompleksile. Seetõttu, USA ja NATO riikide luurelennukid (kaasa arvatud SR-71) olid sunnitud aastaid luurelennud teha ainult NSV Liidu ja VLO riikide piiride mööda. 1980. aastatel sai Nõukogude õhutõrje eelvastusse S-300P kompleksid. Seetõttu, S-200 hakati asendama uuega kompleksiga. Nõukogude Liidu kokkuvarisemise pärast kompleksid S-200 jäid ainult endiste nõukogude vabariikide armeedes.

Kasutus[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene kord S-200 süsteemid hakati tarnima Nõukogude Liidust välismaale ainult 1983. aastal Süüriasse. Selleks ajaks Nõukogude Liidu relvastuses oli juba kompleksid S-300P (1979. aastast). 6. detsembril 1983 tulistasid Süüria õhutõrjekompleksid tulistasid alla 1 või 2 mehitamata õhusõidukit MQM-74. 1984. aastal Liibüa ostis seda kompleksi. Liibüa andmete põhjal, 24. märtsil 1986 kompleksid S-200VE tulistasid alla 3 USA sõjalennukit. Kaks nendest olid A-6E “Intruder”. Ameerika esindajad kummutasid neid kaotusi. Kolm Nõukogude Liidu organisatsioonid (KB „Almaz“, Kaitseministeeriumi katsepolügoon ja Kaitseministeeriumi uurimisinstituut) tegid lahingu arvutisimulatsiooni. Tulemusena saadi iga sihtmärgi pihtasaamine tõenäosuse diapasoonis 96–99%. Kompleksid S-200 kasutatakse Liibüa armees enne NATO sõjalise enterventsiooni 2011. aastal. Nende kasutamisest selles sõjas ei ole midagi teada.

4. oktoobril 2001 tulistas Ukraina S-200 divisjoni rakett alla tsiviilreisilennuki Tu-154, mis lendas Tel Avivist (Iisrael) Novosibirskisse (Venemaa). Lennuk kuulus vene odavlennufirmale PJSC Siberia Airlines. Katastroofi põhjus oli ekslik sihtimine armeeõpingute jooksul. Kõik lennukis viibinud 78 inimest hukkusid.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

NSV Liidu õhukaitseväed Eestis

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]