Südamerütmur

Allikas: Vikipeedia
Südamestimulaator

Südamerütmur[1] ehk südamestimulaator ehk südame tehisrütmur ehk kardiostimulaator ehk kunstlik südamestimulaator (mitte segamini ajada südame loomuliku rütmijuhtijaga) on sihtotstarbekohane meditsiiniseade, mis loomade (sh inimese) kehasse paigaldatuna (implantaat) tekitab elektrilisi impulsse. Seade kasutab elektrilisi impulsse, mis liiguvad südamelihasesse kehale kinnitatud elektroodide kaudu ning reguleerivad südamelöökide sagedust. Südamestimulaatori peamine eesmärk on säilitada piisav südame löögisagedus olukorras, kui loomulik rütmiallikas ei tööta piisava sagedusega või südame erutuse juhtimise süsteemis on takistus.

Nüüdisaegsed südamestimulaatorid on kehaväliselt programmeeritavad, mis tähendab, et kardioloog saab valida iga patsiendi jaoks optimaalsed stimuleerimise režiimid. Mõned südamestimulaatorid sisaldavad ka defibrillaatorit. Teistel on mitu elektroodi erinevate südamepiirkondade stimuleerimiseks, et parandada nt südame vatsakeste sünkroonsust.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene implanteeritud südamestimulaator

Esmakordselt kirjeldas elektriimpulsside võimet lihastes kokkutõmbeid tekitada itaallane Alessandro Volta. Hiljem uurisid vene füsioloogid Tšagovets ja Vvedenski elektriimpulsside mõju südamele ning kirjeldasid võimalusi nende abil südamehaigusi ravida. Aastal 1927 töötas Albert Hyman välja maailma esimese kehavälise stimulaatori ja kasutas seda kliinikus, et ravida patsiendi, kellel diagnoositi harvaesinev südame löögisageduse langus ja teadvuse kaotus. See kombinatsioon on tuntud kui Gerbeziuse-Morgagni-Adamsi-Stokesi sündroom.

Aastal 1951 kasutasid ameerika kirurgid Callaghan ja Wilfred Gordon Bigelow südamestimulaatorit, et ravida patsiendi, kellel tekkis pärast operatsiooni täielik põigitine südameblokaad haruldase rütmihäire ja Gerbeziuse-Morgagni-Adamsi-Stokesi sündroomi hoogudega. Nimetatud seadmel oli siiski suur puudus: see asus väljaspool patsiendi keha ja impulsid südamele saadeti läbi naha.

Aastal 1958 projekteerisid rootsi uurija Rune Elmqvist ja kirurg Åke Senning esimese südamestimulaatori, mis paigaldati täielikult naha alla. Seda toideti akust, mida sai laadida välise induktsioonikeraga. Neid südamestimulaatoreid hakkas esimesena tootma firma Siemens-Elema. Mainitud stimulaatori kasutuskestus oli lühike: 12 kuni 24 kuud.

1960. aastate lõpus tegeles südamestimulaatorite väljatöötamisega mitu ettevõtet, sealhulgas ARCO USAs. Nad arendasid südamestimulaatoreid, mis kasutasid töötamiseks isotoope. Sellele arengule järgnes 1971. aastal Wilson Greatbatchi liitium-jodiidelemendi süntees[2]. Liitium-jood- või liitiumanoodiga galvaanielemendid said südamestimulaatorite disainis standardiks. Südamestimulaatori esmases tehnoloogilises arendamises osalesid veel Bob Anderson (Medtronic, Minneapolis), J.G. (Geoffrey) Davies (St George'i haigla, London), Barouh Berkovits ja Sheldon Thaler (American Optical), Geoffrey Wickham (Telectronics, Austraalia), Walter Keller (Cordis Corp., Miami), Hans Thornander, kes liitus ülalmainitud Rune Elmqvistiga (Elema-Schonander, Rootsi), Janwillem van den Berg Hollandist ja Anthony Adducci (Cardiac Pacemakers Inc.).

Põhifunktsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nüüdisaegsetel südamestimulaatoritel on tavaliselt mitu funktsiooni. Kõige lihtsam stimulaator järgib südame loomulikku elektrilist rütmi. Kui südamestimulaator ei taju südamelööke normaalse löök-löögise perioodi jooksul, stimuleerib seade südamevatsakest lühikese madalpingeimpulsiga. See tajumise ja stimuleerimise tegevus jätkub iga löögi järel.

Keerukamatel stimulaatoritel on võime tajuda ja/või stimuleerida südame kodasid ja vatsakeste kodasid.

Biventrikulaarne stimulaator[muuda | redigeeri lähteteksti]

Biventrikulaarne stimulaator, tuntud ka kui CRT (ingl k "cardiac resynchronization therapy"), on südamestimulaator, mis võimaldab stimuleerida vasakut koda ja üheaegselt mõlemaid vatsakesi, et nende tegevust sünkroniseerida. Eriti on see vajalik südamepuudulikkusega patsientidele, kellest 25-50 protsendil on täheldatud südameseinte desünkronisatsiooni.

CRT-seadmete kasutamise tulemuseks on suremuse vähenemine ning südamepuudulikkuse sümptomitega patsientide elukvaliteedi paranemine. CRT on tõstnud elukvaliteeti nt patsientidel, kellel vastakese väljutusfraktsioon on väiksem kui 35% ja QRS kestvus EKG-s ületab 120 ms[3][4][5]. CRT-d saab kombineerida siirdatava kardioverter-defibrillaatoriga (ICD)[6].

Edusammud funktsionaalsuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

On astutud samme, et parendada südamestimulaatori funktsionaalsust siirdamise järel. See on saanud võimalikuks tänu mikroprotsessori abil juhitavatele südamestimulaatoritele. Südamestimulaatorid, mis kontrollivad mitte ainult vatsakesi, vaid ka kodasid, on nüüd saanud tavaliseks. Niisugust stimulaatorit nimetatakse kahe kambri stimulaatoriks. Kuigi need kahe kambri mudelid on tavalistest kallimad, parandab kodade ja vatsakeste kokkutõmmete ajastamine südamesse vere pumpamise efektiivsust ja võib olla kasulik südame paispuudulikkuse korral.

Südame löögisageduse stimuleerimine võimaldab seadmel registreerida patsiendi füüsilist aktiivsust ja kui vaja, siis suurendada või vähendada löögisagedust, kasutades sobivat algoritmi.

DAVID-i uuringutest[7] ilmneb, et mittevajalik parema vatsakese stimuleerimine võib suurendada südamepuudulikkust ja kodade fibrillatsiooni tekke tõenäosust. Uuemad kahekambrilised seadmed võimaldavad paremat vatsakest minimaalselt stimuleerida ning seega ennetavad südamehaiguse süvenemist.

Näidustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Siirdamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tavaliselt paigaldatakse patsiendile südamestimulaator väikese operatsiooni teel kas kardioloogia- või kirurgiaosakonnas. Operatsioonipiirkond valutustatakse kasutades kas lokaalanesteetikumi või üldnarkoosi. Infektsiooni vältimiseks kasutatakse antibiootikume[8]. Enamikul juhtudel paigutatakse südamestimulaator rindkerele, kas vasakule või paremale poole (vasakukäelisel eelistatakse paremat ja paremakäelisel vasakut poolt). Juhtmete sisestamiseks tehakse rangluu alla umbes viie sentimeetri pikkune nahalõige tuvastamaks veeni (vena cephalica).[9] Juhe või juhtmed (nende arv sõltub stimulaatori tüübist) sisestatakse südamesse veeni kaudu, kasutades juhtme suunamise jälgimiseks fluoroskoope. Tehisrütmuri juhtme (juhtmed) võib südamesse viia ka punktsiooni teel. Parema vatsakese juhtme otsas olev elektrood peaks olema paigutatud parema vatsakese tipust eemale ning jääma vatsakese vaheseinasse väljavoolutee all, et vältida südametegevuse halvenemist. Passiivne juha aga asetatakse parema vatsakese tippu. Juhe kinnitatakse veresoonde ülemineku piirkonnas õmblusega ümbritsevate kudede külge, vältimaks libisemist ja lahti tulemist.

Tehisrütmuri jaoks tehakse rinnalihase peale väike tasku, millesse paigutatakse seade ja juhtmete otsad, mis kruvitakse kinni.[10]Seade kinnitatakse õmblusega ümbritsevate kudede külge. Operatsioon võib kesta 30 kuni 90 minutit.[11]

Pärast operatsiooni peab patsient hoolitsema haava eest, kuni see paraneb.

Seejärel kontrollitakse südamestimulaatorit, kasutades spetsiaalset "programmaatorit", mis võtab seadmega ühendust ning võimaldab tervishoiutöötajal süsteemi terviklikult hinnata ja seaded määrata. Iga aasta või paari järel analüüsitakse patsiendi südametööd, kasutades ehhokardiograafiat. Seeläbi saab veenduda, missugust mõju avaldas paremasse vatsakesse juhtme paigutamine vasakule vatsakesele.

Komplikatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Südamerütmuri paigaldamisega kaasnevate tüsistustena vajavad kiiret meditsiinilist sekkumist[12]:

Hilisemate tüsistustena ka:

Südamestimulaatoriga patsiendi isikut tõendav kaart[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvusvaheline südamestimulaatoriga patsiendi ID-kaart sisaldab niisugust informatsiooni nagu patsiendi andmed (muuhulgas esmased sümptomid, EKG, etioloogia), südamestimulaatori paigaldusasutus (arst, haigla), IPG (ingl k "implanted pulse generator")(kiirus, režiim, siirdamise kuupäev, tootja, tüüp) ja kontrolli teostav isik[13][14]. Seda kaarti on vaja alati kaasas kanda. Kui südamestimulaatoriga tekib mingi probleem, vajatakse sellel kaardil olevaid andmeid kvalifitseeritud abi andmiseks.

Mõju elustiilile[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tavaliselt ei muutu patsiendi elustiil kuigipalju pärast südamestimulaatori paigaldamist. On olemas mõned tegevusalad, millega pole soovitav tegeleda, näiteks täisintensiivsusega sport ning tööd, mis toimuvad tugevais magnetväljades.

Südamestimulaatoriga inimene võib avastada, et teatud tüüpi igapäevast tegevust tuleb muuta. Näiteks sõiduki turvavöö võib olla ebamugav, kui selle rihm kulgeb üle stimulaatori paiknemise koha.

Tuleb vältida igasugust tegevust intensiivses magnetväljas, näiteks kaarkeevitust [15] või töid massiivsete seadmetega, mis võivad tekitada tugevat magnetvälja (nagu magnetresonantstomograafia (MRT) seade).

Tehisrütmuri paigaldamise järgselt võiks seadme valdaja ja/või loomaomanik (kui lemmikoomale on paigaldatud tehisrütmur) meeles pidada, et lisaks piirangutele teatud liiki kaasaegseid ravimeetodite saamisele võivad tehisrütmuri tööd mõjutada[16]:

  • mobiiltelefoni ei tohiks hoida tehisrütmuri peal
  • mootorsaag (võib mõjutada tehisrütmurit)
  • võimsad magnetid (mh valjuhääldid) (võib mõjutada tehisrütmurit)
  • turvavärav (võib mõjutada tehisrütmurit, rahvusvaheline südamestimulaatoriga patsiendi ID-kaardi ettenäitamisel võidakse läbiotsimine käsitsi teostada)
  • elektrijuhe (võib mõjutada tehisrütmurit)
  • elektriline rütmimuutmine (võib mõjutada tehisrütmurit)
  • kateeterablatsioon (võib kahjustada tehisrütmurit)
  • magnetuuring (võib kahjustada tehisrütmurit)
  • kiiritusravi (võib kahjustada tehisrütmurit)
  • tehisrütmuriga patsientidele ei saa mitmeid operatsioone teostada;


2011. aasta veebruaris on USA Toidu- ja Ravimiameti heakskiidu saanud uus südamestimulaator nimega Revo MRI SureScan. See on esimene seade, mis on tõendatult ohutu MRT tingimustes. On siiski olemas mitmeid piiranguid selle kasutamisele, sealhulgas teatud patsientide omadused, teatud kehapiirkonnad ja skaneerimise režiimid.

2008. aastal tehti Ameerika Ühendriikides uuring [17], mille käigus leiti, et magnetväljad mõnedest kõrvaklappidest, mis on müüdud kaasaskantavate muusikapleieritega, võivad tekitada häireid, kui asetada neid südamestimulaatorist 1 tolli kaugusele.

Mõned meditsiinilised protseduurid võivad nõuda antibiootikumide manustamist enne algust. Patsient peab teada andma kõigile meditsiinitöötajatele, et talle on paigaldatud südamestimulaator. See, et inimesel on stimulaator, tähendab, et mõned tavalised raviprotseduurid (näiteks MRT) ei sobi temale.


Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik", tõlkijad Katrin Rehemaa, Sirje Ootsing, Laine Trapido, lk 746, 2004, ISBN 9985-829-55-7
  2. Terry Breverton (2012). Breverton's Encyclopedia of Inventions: A Compendium of Technological Leaps, Groundbreaking Discoveries and Scientific Breakthroughs that Changed the World. Quercus. 
  3. Cleland JG, Daubert JC, Erdmann E, et al. (2005). "The effect of cardiac resynchronization on morbidity and mortality in heart failure". N. Engl. J. Med. 352 (15): 1539–49. doi:10.1056/NEJMoa050496. PMID 15753115. 
  4. Bardy GH, Lee KL, Mark DB, et al. (2005). "Amiodarone or an implantable cardioverter-defibrillator for congestive heart failure". N. Engl. J. Med. 352 (3): 225–37. doi:10.1056/NEJMoa043399. PMID 15659722. 
  5. Cleland J, Daubert J, Erdmann E, Freemantle N, Gras D, Kappenberger L, Tavazzi L (2005). "The effect of cardiac resynchronization on morbidity and mortality in heart failure". N Engl J Med 352 (15): 1539–49. doi:10.1056/NEJMoa050496. PMID 15753115. 
  6. Bristow M, Saxon L, Boehmer J, Krueger S, Kass D, De Marco T, Carson P, DiCarlo L, DeMets D, White B, DeVries D, Feldman A (2004). "Cardiac-resynchronization therapy with or without an implantable defibrillator in advanced chronic heart failure". N Engl J Med 350 (21): 2140–50. doi:10.1056/NEJMoa032423. PMID 15152059. 
  7. Wilkoff BL, Cook JR, Epstein AE, et al. (Detsember 2002). "Dual-chamber pacing or ventricular backup pacing in patients with an implantable defibrillator: the Dual Chamber and VVI Implantable Defibrillator (DAVID) Trial". JAMA 288 (24): 3115–23. doi:10.1001/jama.288.24.3115. PMID 12495391. 
  8. de Oliveira JC, Martinelli M, D'Orio Nishioka SA, et al. (2009). "Efficacy of antibiotic prophylaxis prior to the implantation of pacemakers and cardioverter-defibrillators: Results of a large, prospective, randomized, double-blinded, placebo-controlled trial". Circ Arrhythmia Electrophysiol 2 (1): 29–34. doi:10.1161/CIRCEP.108.795906. PMID 19808441. 
  9. Südamehaigused, lk 441, 2010
  10. Südamehaigused, lk 442, 2010
  11. Südamehaigused, lk 442, 2010
  12. Südamehaigused, lk 443-445, 2010
  13. European Pacemaker Patient Identification card
  14. Eucomed
  15. Marco D, Eisinger G, Hayes DL (November 1992). "Testing of work environments for electromagnetic interference (Pacing Clin Electrophysiol. 1992) - PubMed Result". Pacing Clin Electrophysiol 15 (11 Pt 2): 2016–22. PMID 1279591. 
  16. Südamehaigused, lk 431-432, 2010
  17. "MP3 Headphones Interfere With Implantable Defibrillators, Pacemakers - Beth Israel Deaconess Medical Center". www.bidmc.org. Vaadatud 2008-11-10. 

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Video[muuda | redigeeri lähteteksti]