Søren Georg Abel
 | See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2009) |
Søren Georg Abel (3. jaanuar 1772 Mo pastoraat, Telemark – 5. mai 1820) oli norra vaimulik, Stortingi liige. Ta oli matemaatik Niels Henrik Abeli isa.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Tema vanemad olid Telemargi Mo koguduse õpetaja Hans Mathias Abel ja Elisabeth Knuth Normann (1737–1817). Hiljem kolis perekond Gjerstadi, kus isa sai pastori koha.
Aastal 1788 lõpetas ta Taanis Helsingøri ladina kooli, mis pidi andma parima võimaliku hariduse, ning 1792 sai Kopenhaageni ülikoolist candidatus theologiæ kraadi.
Aastast 1794 oli ta personaalkaplan oma isa juures, kes oli Gjerstadi koguduse õpetaja. Ta oli isale heaks toeks. Kopenhaagenis õppides oli Søren Georg nakatunud uutest, valgustusaja ja Prantsuse revolutsiooni ideedest, mida isal oli raske aktsepteerida. Ta austas mõistuslikku ja kasulikku ning kuulutas kindlat usku inimese võimesse lahendada elu saladusi mõistuse abil.[1] Tema algatusel asutas isa raamatukogu (lugemisringi), kus oli nii kasulikke raamatuid põlluharimise ja loomakasvatuse parandamisest ning juurvilja- ja puuviljakasvatuse tõhustamisest ning muudest praktilistest asjadest kui ka kristliku sisuga raamatuid. See oli üks Norra esimesi raamatukogusid.
Søren Georg Abel osales ümbruskonna linnade, eriti Risøri seltskonnaelus. Ta tutvus Risøri rikkaima mehe, reederi ja kaupmehe Niels Henrik Vaxild Simonseni vanima tütre Anne Mariega. Neiu oli seitsmeaastasena ema kaotanud ja kasvanud üles luksuses kahe võõrasemaga.[2] Et temaga abielluda, pidi ta taotlema endale eraldi töökohta. Aastast 1799 oli ta Finnøy koguduse õpetaja Ryfylkes. Aastal 1800 ta abiellus Anne Mariega. Ka Finnøyl asutas ta lugemisringi[3]. Nende esimene poeg Hans Mathias sai nime oma isapoolse vanaisa järgi ja teine poeg Niels Henrik, kellest sai kuulus matemaatik, emapoolse vanaisa järgi.[4]
Pärast Hans Mathias Abeli surma 1803 sai Søren Georgist suvel 1804 isa järglane Gjerstadis. Ta võeti südamlikult vastu, sest rahvas oli armastanud tema isa ning Søren Georgi mäletati targa ja algatusvõimelise noormehena. Ta asus seal innukalt tööle ja püüdis rahva elu parandada. Aastal 1810 asutas ta heategevusseltsi Det Gierrestadske oc Sønneløvske Sogneselskap. See selts kutsus rahvast üles parandama oma põllumajandust, kasvatama ravimtaimi ja viljapuud, valmistama kodus rõivaid ja palju muud. Inimesed, kes olid leeris või pulmas kodus valmistatud rõivastes, said tasu. Selts tõi Gjerstadi kübarategija ning üks poiss saadeti Christianiasse parkaliks õppima. Rajati ka ühine seemneviljaait koos kartulikeldriga[1].[4] Ta vaktsineeris oma koguduse liikmeid rõugete vastu. Ta rajas tellisetehase ja tõrvapõletusahju. Ta korraldas vaestehoolekannet ja üldist haridust. Nälja- ja sõja-aastatel 1809–1812 õpetas ta rahvale, kuidas põld-kapsasrohust putru keeta ja leiba küpsetada. Ta veenis külarahvast mitte sööma hobuseliha. Hiljem hakati selliseid ratsionalistlikke pastoreid nimetama kartulipastoriteks.[1] Kui ta küla peal saake kontrollis, et preemiaid välja anda, abistasid teda pojad. Ta oli tihedas kontaktis üleriigilise seltsiga Det Koninglige Selskab for Norges Vel ja selle väljaandega Budstikken.[3]
Gjerstadis sündis tal kolm poega ja üks tütar.
Aastal 1813 sai ta Dannebrogi ordeni teenete eest rannakaitse alal.
Ta esindas 1814. aasta erakorralises Stortingis ja teises korralises Stortingis 1818 Nedenesi maakonda (1815. aasta Stortingisse teda ei valitud). Kuigi ta pooldas ühinemist Rootsiga 20. oktoobril 1814, peeti teda patrioodiks, kellel on juured vanas ajas. 1814. aasta sügisel kutsus ta enne otsustavat hääletust mõned talupoegadest parlamendiliikmed punši jooma, et veenda neid enda eeskujul hääletama. Poliitilist arutelu eraviisilisel kogunemisel peeti peaaegu pettuseks, ja alkoholi tarvitamine niisugusel puhul oli laiduväärne. Abeli käitumist laideti karmilt, kuid hääletus oli talle edukas. Küsimuse all oli (Rootsi) kuninga veto Norra kodakondsuse asjus, mida Abel vastustas. Abel vastustas ägedalt Nicolai Wergelandi raamatut "Danmarks politiske Forbrydelser mod Norge" (1816).
Tuntud on eelkõige tema katekismuseseletus "Religions-Spørgmaal med Svar, indrettede efter de Unges Fatte-evne" ('Usuõpetuseküsimused vastustega, noorte arusaamisvõimele kohandatud'; Kopenhaagen 1806), kus ilmneb tema mõistuspärane arusaam kristluse dogmadest. Raamatus on 337 küsimust. Seda anti kümne aasta jooksul välja viis trükki.[1] Kuigi raamat ei saanud ametlikku heakskiitu, oli ta leeris Henrik Pontoppidani pietistliku valgustuse vaimus[3] laialt kasutusel. Christiania ülikooli teoloogiaõppejõud professor Svend Borchmann Hersleb ja lektor Stener Johannes Stenersen olid Nikolaj Frederik Severin Grundtvigi järgijad; Stenersen pidas Abeli katekismust vale mõtlemise ja eksliku teoloogia halvimaks näiteks. Ajalehes Det Norske Nationalblad (mis oli riigi suurim ajaleht) võttis ta selle üksipulgi ette, kritiseerides seda kolmekümnel leheküljel läbi mitme numbri. Abel olevat hukutanud 10 000 hinge (viie trüki eksemplaride arv korrutatud kahe lugejaga raamatu kohta).[4]. Abel avaldas vastulause ja leidis ka toetajaid, kuid Stenerseni seisukoht jäi peale. Ajalehtedes hakati Abelit pilkama.[5]
Et ta pööras liiga vähe tähelepanu Vegårshei kogudusele, lahutati see 1812 Gjerstadi kihelkonnast ja liideti Holti kihelkonnaga.[4]
Kui Abel veebruaris 1818 jälle parlamenti läks, läks parlamendis läbi tema ettepanek asutada veterinaarkool. Debatis õpetatud koolide seaduse üle oli ta kõige suurem uuenduste kaitsja; peale jäi kreeka keele klassiõpetaja süsteemi pooldava kreeka keele professori Georg Sverdrupi seisukoht, kuid riiginõunik Niels Treschow hoolitses selle eest, et vastav otsus ei saaks kuninga heakskiitu.[3]
Abel süüdistas parlamendi kõnetoolist mõjukat metallitöösturit Carsten Ankerit, et too kohtleb oma töölisi halvasti ning keeldub neile maksmast lubatud pensioni, kasutades parlamendiliikmest juristi abi. Seda tajuti rünnakuna kogu parlamendile, ning kuna Abel ei nõustunud vabandust paluma ega oma sõnu tagasi võtma, ähvardas teda parlamendiliikme kohalt tagandamine. Ülemkoda Odelstinget leidis, et see protseduur oleks ressursi raiskamine, mistõttu asi jäi sinnapaika.[5] Tema poliitiline karjäär lõppes ebasoosingus.[4] Septembris 1818 lahkus ta parlamendist ning hakkas jooma rohkem kui kunagi varem.[3]
Küla kuulujuttude järgi abikaasade suhted lõpuks halvenesid ning naine, kes armastas pidutseda[2], hakkas varakult jooma[4]. Pastoraadis joodi palju, eriti pastori äraolekul. Anne Marie Abel korraldas galantseid balle, kuhu võis koguneda sada inimest. Pärast rikkalikku õhtusööki tantsiti viiuli ja klarneti saatel hommikuni. Vähem hoolis proua Abel oma lastest.[1] Ka pastor jõi, kuid pigem omaette. Lõpuks ei tahtnud proua Abel oma abikaasat enam näha, ja räägiti, et too oleks surnud oma roojas, kui külas poleks olnud häid abistajaid.[3]
Søren Georg Abel suri 1820. aastal 48-aastaselt. Matustel jõi lesk end kõigi nähes täis ja läks avalikult sulasega voodisse. Ta läks elama pastorite leskedele ette nähtud Lunde tallu, kus ta elas oma surmani 1846. Nad elasid koos ühe talutöölisega, kes seda talu pidas. Koos emaga elas seal mitu pastori poega ning said seal mitu last väljaspool abielu.[4]