Roy Orbison

Roy Orbison
Roy Orbison
	Roy Orbison (1965)
Sünninimi	Roy Kelton Orbison
Tuntud kui	The Big O
Sündinud	23. aprill 1936; Vernon, Texas, USA
Surnud	6. detsember 1988; Hendersonville, Tennessee, USA
Stiilid	rock · pop · kantri · rockabilly · rock'n'roll
Tegev	1953–1988
Plaadifirma	Sun · RCA Victor · Monument · London · MGM · Mercury/PolyGram · Asylum · Virgin
Veebileht	http://www.royorbison.com

Roy Kelton Orbison (23. aprill 1936 Vernon, Texase osariik – 6. detsember 1988 Hendersonville, Tennessee osariik) oli USA laulja ja laulukirjutaja, kes on tuntud tänu kirglikule laulustiilile ning sügavatele ja emotsionaalsetele ballaadidele. Tema firmamärgiks olid tumedad päikeseprillid.

Orbison alustas muusikukarjääri keskkoolis rockabilly ja kantrimuusika ansamblis lauldes. 1965. aastal sõlmis ta lepingu Sam Phillipsi plaadifirmaga Sun Records, kuid suurima edu saavutas ta Monument Recordsiga. Aastatel 1960–1966 jõudsid 22 tema singlit Billboardi singlite edetabeli esineljakümne. Ta oli oma hittide autor või kaasautor. Tema tuntumate 1960. aastate laulude hulka kuuluvad "Only the Lonely" (1960), "Running Scared" (1961; Billboardi edetabeli esikoht), "Crying" (1961), "In Dreams" (1963) ja "Oh, Pretty Woman" (1964; Billboardi edetabeli esikoht). Alates 1960. aastate keskpaigast tabas teda mitu isiklikku tragöödiat, tema plaadimüük vähenes ja karjäär hakkas minema allamäge. Uuesti hakkas tema populaarsus tõusma 1980. aastatel.

Teda kutsuti rokkmuusika Carusoks (The Caruso of Rock). Elvis Presley pidas teda maailma parimaks lauljaks, Barry Gibb kutsus teda "Jumala Hääleks". 2008. aastal paigutas ajakiri Rolling Stone Orbisoni saja kõigi aegade parima laulja seas 13. kohale.^[1] 1987. aastal võeti ta Rock'n'rolli Kuulsuste Halli ja 1989. aastal Laulukirjutajate Kuulsuste Halli liikmeks. 2010. aastal sai ta Hollywoodi kuulsuste alleele omanimelise tähe.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Roy Orbison sündis 23. aprillil 1936 Texase osariigis Vernonis Orbie Lee ja Nadine Lee poja ning Grady vennana. 1942. aastal kinkis isa Orbie Royle tema palutud suupilli asemel kitarri. Mängima õpetasid Roy tema isa ja onud. Ta õppis kiiresti. Samal aastal kolis Orbisonide pere Fort Worthi. Seal puhkenud lastehalvatusepideemia tõttu kolisid Roy ja vend Grady Vernonisse tagasi, vanaema juurde elama. 1945 võitis Roy ühe konkursi ja sai seeläbi oma raadiosaate. Esimest kohta jagas ta ka 1946. aastal ühel talendikonkursil.

1946. aastal kolis Orbisonide perekond koos Texase osariigis asuvasse Winki. 1949. aastal pani Roy kokku oma esimese bändi The Wink Westerners. Ta ise mängis seal peamiselt kitarri ja kirjutas laule. 1951. aastal esines ta regulaarselt raadios, 1953. aastal sai bänd oma raadiosaate. Samuti toimusid ka kontsertesinemised. Vaikselt mindi kantri pealt üle rock'n'roll'ile. 1954. aastal lõpetas Roy Winki keskkooli ja 1955. aastal astus Odessa kolledžisse geoloogiat õppima, kuid peagi jätkas ajaloo ja inglise keelega. Kuna bändi tuli uusi liikmeid, pandi sellele uus nimi – The Teen Kings. Bänd sai kohalikus televisioonis teise iganädalase telesaate. Selles saates osalesid ükskord ka Johnny Cash ja Elvis Presley. Johnny Cash soovitas Royl üles otsida Sam Phillips ja andis ka telefoninumbri, kuid esimesel katsel ei võtnud Sam kuidagi vedu. Pärast salvestise kuulamist aga lisas ta bändi oma nimekirja ja peagi läks lindistamine Sam Phillipsi Suni stuudios lahti. 1956. aasta märtsis lahkus Roy koolist ja otsustas muusikukarjääri kasuks. Detsembris läks The Teen Kings laiali.

1956. aasta lõpul abiellus Roy Claudette Hestandiga, kellega nad hiljem said kolm last. Kuni 1958. aastani lindistas Roy Suni stuudios lugusid stuudiobändi najal. Märtsis 1958 osales ta The Everly Brothersi sõul, mille järel andis neile ühe oma loo, "Claudette'i". Roy sai lepingu Acuff-Rose Musicu ja RCA-ga, mis kestis 1959. aastani, seejärel sõmiti leping Monument Recordsiga, kus lindistati aastaid mitu hitti.

1963. aastal käis Roy Inglismaa turneel, kus tal läks hästi. 1964. aastal salvestati Roy Orbisoni tuntuim hitt "Oh, Pretty Woman". Sel aastal käis ta turneel Austraalias koos The Beach Boysiga, järgmisel aastal käis seal aga koos The Rolling Stonesiga. Samuti käis ta ka Euroopas. 1965. aastal kirjutati alla leping MGM-iga.

1966. aastal hukkus ta naine Claudette mootorrattaõnnetuses. Pärast seda osales Orbison filmis "The Fastest Guitar Alive". 1968. aastal Inglismaal turneel olles tutvus Roy saksa päritolu Barbara Anne Marie Wilhonnen Jacobsiga. Kuu aja pärast hukkusid kaks Roy last, kui ta maja maha põles, kolmanda lapse suutsid Roy vanemad päästa. 1969. aasta 25. mail Roy ja Barbara abiellusid. Uue maja ehitasid nad eelmise maja lähedusse Hendersonville'i Tennessee osariigis. 1970. aastal kolisid nad aga Düsseldorfi. Oktoobris sündis neil poeg.

USA-s oli karjäär jäänud tagaplaanile, Inglismaal oli Orbison aga populaarne. 1973. aastal lõppes leping MGM-iga, 1974. aastal kirjutati alla üheaastane leping Mercury Recordsiga. 1976. aastal sõlmiti leping taas Monument Recordsiga ning hakkasid pihta turneed Lähis-Idas, Austraalias, Aasias ja Euroopas. Kõva suitsetamine ja pingeline turnee viisid ta 1978. aasta jaanuaris südameoperatsioonile, kolme nädala pärast turnee jätkus.

1981. aastal tegi Roy New Yorgis eduka comeback'i. 1986. aastal said Suni stuudios kokku Roy Orbison, Johnny Cash, Carl Perkins ja Jerry Lee Lewis, et lindistada album "Class Of '55". Tagasitulek sai hoo sisse, kui ta lugu "In Dreams" kasutati filmis "Sinine samet" ("Blue Velvet"). 1982. aastal kaebas Roy Acuff Rose Musicu kohtusse, kuna tundis end petetuna.

1988. aastal lindistas ta koos George Harrisoni, Jeff Lynne'i, Tom Petty ja Bob Dylaniga nime Traveling Wilburys all albumi "Traveling Wilburys Vol. 1".

1988. aastal näidati televisioonis erisaadet "A Black And White Night", milles tausta laulsid mitmed tuntud artistid ja tausta mängis Elvis Presley TCB Band.

Roy Orbison suri 6. detsembril 1988 südamerabanduse tagajärjel, kui oli külaskäigul oma ema juures Nashville'is Tennessee osariigis. Kuu aega hiljem anti välja tema singel "You Got It", millest sai tema esimene singel Billboardi edetabeli esikümnes pärast ligi 25 aastat.

Lisaks laulmisele huvitus Orbison mudellennundusest ning kogus Chevrolet Corvette'i autosid.