Rootsi rahvuspargid

Allikas: Vikipeedia
Rootsi rahvuspargid

Rootsis on 29 rahvusparki kogupindalaga 7381 km². Rootsi esimesed rahvuspargid asutati aastal 1909, millega need olid esimesed rahvuspargid Euroopas.

2010. aasta lõpu seisuga moodustab rahvusparkide kogupindala 14% Rootsi kõigi kaitstavate alade pindalast. Valdav enamik, üle 82% kaitsealusest maast kuulub looduskaitsealadele, neid on Rootsis kokku 3616 kogupindalaga 43276 km². Rootsi maismaast on kaitse all 10,8%.[1]

Rahvusparkide alade seas domineerivad mägipiirkonnad. Norrbotteni läänis asuvad Abisko, Stora Sjöfalleti, Sareki, Pieljekaise, Vadvetjåkka ja Padjelanta rahvuspark ning Muddusi rahvuspargi mägialad moodustavad kõigi rahvusparkide kogupindalast 82%.[1] Paljud põhjapoolsemad pargid on osa Laponia piirkonnast, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse loodusmaastiku ja põlise saami põhjapõdrakasvatajate kultuuri tõttu.[2]

Lisaks rahvusparkidele asub Rootsis ka maailma esimene, 1994. aastal asutatud Stockholmi kuninglik linnarahvuspark.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Basstavágge org Sareki rahvuspargis
Fulufjälleti rahvuspargi metsatu platoopealne
Kadakane nõmm Stenshuvudi rahvuspargi lõunaosas
Skäralidi jõgi, osa Söderåseni rahvuspargist
Mandrijää kujundatud kaljurannik Kosterhaveti rahvuspargis
Rapadaleni oru suudmeala Sareki rahvuspargi piiril.
Vaade Rogeni moreenile planeeritavas Rogen-Juttulslätten rahvuspargis
Vålådaleni looduskaitseala, planeeritav rahvuspark

Ühena esimestest tõstis küsimuse Rootsi rahvusparkide moodustamisest polaaruurija Adolf Erik Nordenskiöld 1880. aastal. Nordenskiöldi ettepanekud ei leidnud siiski laia vastukaja. Läbimurre saabus 1904. aastal, kui saksa botaanik Hugo Conwentz pidas Rootsi antropoloogia- ja geograafiaühingus loengu "ohtudest, mis ähvardavad looduslikku maastikku, ja ettepanekust selle kaitseks". Vaevalt kuu aega hiljem algatas parlamendi Riksdagi liige botaanik Karl Starbäck selgelt sellest inspireerituna parlamendis looduskaitsealase seadusandliku protsessi.[3] 1909. aastal võttis parlament vastu kaks looduskaitseseadust (ühe loodusmälestiste kaitse ja teise rahvusparkide kohta) ning samal aastal asutati 9 rahvusparki, mis olid esimesed Euroopas.

Edasised rahvuspargid lisandusid pikkade intervallide tagant. Teadmised loodusest olid sajandi alguses paljuski piiratud ning määramatus seadusandluses ja selles, mida pidada puutumata looduseks, samuti ühtse planeerimise puudumine muutsid esimeste rahvusparkide valiku väga ebaühtlaseks. Kuni 1986. aastani moodustatud rahvusparkide seas võib ainult 1942. aastal asutatud Muddusi rahvusparki pidada selliseks, mis on loodud teadliku eesmärgiga haarata kindlat elupaigatüüpi, Põhja-Rootsi okasmetsa. Rahvusparke loodi teaduste akadeemia, muude organisatsioonide ja eraisikute initsiatiivil.[3] 1960. aastatel tõusis looduskaitse esile seoses Põhja-Rootsi jõgede hüdroenergia dramaatiliselt kasvava kasutuselevõtuga. Tekkinud vastasseisus jõudsid tööstus ja looduskaitsjad lepinguni jõgede kaitse kohta, mis viis Padjelanta rahvuspargi asutamiseni.[4] 1967. aastal asutati Rootsi looduskaitseamet (Naturvårdsverket), mille ülesandeks sai rahvusparkide haldamine.

Eesmärgiga luua tööks rahvusparkidega süstemaatiline, pikaajaline ja avatud baas otsustas looduskaitseamet 1986. aastal koostada rahvuspargiplaani, mis pärast laiahaardelist analüüsi ja uuringut valmis 1989. aastal.[5] See sisaldas ettepanekut 20 uue rahvusparki loomiseks, millest praeguseks on realiseeritud 8.[3]

2001. aastal otsustas valitsus rahvuspargiplaani revideerida. 2007. aastal valmis looduskaitseametil uue plaani kavand, mis saadeti ülevaatamiseks mitmesugustele organisatsioonidele ja omavalitsusüksustele ning seejärel avaldati lõplikul kujul 2008. aastal.[6] Selles tehakse ettepanek 13 uue rahvuspargi rajamiseks ja 8 olemasoleva laiendamiseks. Esimest korda planeeritakse kaitse alla võtta esinduslikud lõigud arktilisest regioonist, eelmäestiku regioonist ja Läänemere saartest. Samuti võeti vastu tegevuskava prioriteetsete 8 rahvuspargi ja 6 laienduse osas aastatel 2009-2013.[7] Esimesena loodi uue plaani alusel 2009. aastal Rootsi esimene mererahvuspark Kosterhavet.

Kaitsekorraldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvusparkide rajamise eesmärgiks on luua kaitsealade võrgustik, mis esindab kõiki Rootsile iseloomulikke loodustüüpe ühtses, kogu maad katvas süsteemis. Rahvuspargi ülesandeks on säilitada suurt pidevat kindlasse maastikutüüpi kuuluvat ala oma loomulikus olekus või oluliselt muutumatul kujul. Rahvuspark on mõeldud edendama teadusuuringuid, inimeste vabaajategevust ja turismi nii, et see ei kahjustaks pargi looduskaitselist väärtust.[7] Üldiselt jäetakse rahvuspargis loodus iseenda hooleks, ainult mõnede kultuurmaastike puhul on vaja jätkata traditsioonilisi tegevusi, näiteks et vältida niitude kinnikasvamist.

Igal rahvuspargil on haldamiskava (Skötselplan), mis reguleerib keskkonnaväärtuste kaitset. See määrab, kuidas haldaja peab rahvuspargi eest hoolt kandma, kuidas tegema loomade ja taimete inventuuri, kuidas rajama ja hooldama matkaonne, matkaradasid ja viitu, kuidas vältima külastamisega kaasnevat võimalikku kahju loodusele.

Rahvusparkide kaitse eest vastutab Rootsi keskkonnaamet, kes valmistab ette uute rahvusparkide moodustamist ning kehtestab reeglid ja kaitsekorra. Uute rahvusparkide rajamise otsuse võtab vastu valitsus parlamendi heakskiidul. Kõik rahvuspargid kuuluvad riigile ning peavad asuma täielikult riigi maal. Olemasolevat rahvusparki haldab üldiselt kohalik omavalitsus (lääninõukogu), mõnel juhul ka vastav sihtasutus.[8]

Rahvusparkidesse on kõigile seadusega tagatud vaba sissepääs. Iga rahvuspargi puhul on kehtestatud reeglid, mis puudutavad muu hulgas tuletegemist, telkimist, koeri, taimede ja muude loodusobjektide korjamist, äritegevust jms. Need reeglid tavaliselt muudavad (kitsendavad või ka laiendavad) Rootsis kehtivad igaüheõigust ühel või teisel viisil.[9]

Rahvuspark on loodusala kõrgeim kaitseaste.[10] Tingimused rahvuspargi loomisele on siiski nii kõrged, et valdavas enamuses viiakse looduskaitset ellu looduskaitsealade kaudu.

Rahvuspargid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Statistilised andmed pärinevad Rootsi ametlikust kaitstava looduse statistikast[1], mille on üheskoos kokku pannud Rootsi looduskaitseamet ja Rootsi statistika keskbüroo.

Rahvusparkide kogupindala on 7381 km², millest maismaad on 6314 km². Rootsi maismaast haaravad rahvuspargid 1,4%.

Nimi Maakond Pindala (km²) Loodud Kirjeldus
Abisko rahvuspark Norrbotten 77,2 1909 Kasemetsaga kaetud, mäeahelikega raamitud org, mis suubub Skandinaavia suurimasse mägijärve Torneträski.
Björnlandeti rahvuspark Västerbotten 11,4 1991 Rootsi üks väärtuslikemaid ürgmetsi, mägimaastik järskude nõlvade, püstloodsete kaljude ja rünkaväljadega, metsapõlengute jäljed.
Blå Jungfruni rahvuspark Kalmar 1,90 1926 Punasest graniidist saar Kalmari väinas. Põhjaosas domineerivad kaljulõhed ja -õõnsused, lõunaosas mets.
Dalby Söderskogi rahvuspark Skåne 0,37 1918 Laialehine mets ja rikas taimestik, mis on iseloomulik Mandri-Euroopale. Osaliselt ümbritsetud 56 m laiuse ja 1 m kõrguse arvatavasti muinasajast pärineva valliga.
Djurö rahvuspark Västra Götaland 23,2 1991 Umbes 30 saarest koosnev kaljusaarestik Rootsi suurimas järves Vänernis, kaetud hõreda männimetsaga. Osa laiemast UNESCO biosfäärikaitsealast.
Fulufjälleti rahvuspark Dalarna 384 2002 Järskude nõlvadega liivakiviplatoo, põhjapõtrade puudumise tõttu unikaalse taimestikuga. Pargis asub Rootsi kõrgeim juga Njupeskär. Kuulub PAN-parkide hulka.
Färnebofjärdeni rahvuspark Uppsala, Västmanland, Dalarna, Gävleborg 105 1998 Suur jõelamm Dalälveni alamjooksul, käänulise kaldajoone ja üle 200 saarega. Linnustik rikkaimaid Rootsis. Kuulub Ramsari alade hulka.
Garphyttani rahvuspark Örebro 1,11 1909 Endine põllumajandus- ja metsandusmaastik õierikaste niitude ja lehtmetsaga.
Gotska Sandöni rahvuspark Ojamaa 44,6 1909 Moreenist, kruusast ja liivast moodustunud üksik saar Läänemeres Gotlandist põhjas. Tihe männimets, pikad tormidele avatud liivarannad ja luited.
Hamra rahvuspark Gävleborg 0,30 1909 Okaspuu-ürgmets keset majandatavat metsa, kaks moreeniküngast, kohati suurte rahnudega.
Haparanda saarestiku rahvuspark Norrbotten 74,3 1995 Madalatest laiade liivarandadega saartest koosnev saarestik Põhjalahe põhjatipus, huvitav taimestik ja mitmekesine linnustik.
Kosterhaveti rahvuspark Västra Götaland 388 2009 Meri ja rannik Kosteri saarte ümbruses, Rootsi liigirikkamaid merepiirkondi, Rootsi ainukese jahevee-korallrifi asukoht (Lophelia pertusa). Rootsi esimene mererahvuspark, jätkub Norras Ytre Hvaleri rahvuspargina.
Muddusi rahvuspark Norrbotten 511 1942 Lõik Rootsi okasmetsavööndist, tasane maastik, kaetud ürgmetsade ja suurte soodega, rikas linnustik, lõunaosas mitu sügavat kuristikku. Osa UNESCO maailmapärandisse kuuluvast Laponiast.
Norra Kvilli rahvuspark Kalmar 1,10 1927 Hästi säilinud okaspuu-ürgmets rikka taimestikuga. Mets on olnud rohkem kui 150 aastat raiest puutumata, mõned männid on üle 350 aasta vanad.
Padjelanta rahvuspark Norrbotten 1999 1962 Lai avatud mägiplatoo ümber kahe suure järve, Virihaure ja Vastenjaure. Äärmiselt rikas taimestik ja loomastik. Osa UNESCO maailmapärandisse kuuluvast Laponiast.
Pieljekaise rahvuspark Norrbotten 155 1909 Puutumata kasemetsavöönd mägitundravööndi ja okasmetsavööndi vahel Pieljekaise mäest lähtuva pikema harja nõlval.
Sånfjälleti rahvuspark Jämtland 104 1909 Üksildasena ümbritseva metsa kohale kerkiv mägi, Skandinaavia tähtsamaid pruunkaru elupaiku. Mäenõlval haruldaselt hästi säilinud geoloogilised formatsioonid jääaja sulamisveest.
Sareki rahvuspark Norrbotten 1985 1909 Monumentaalne mägimaastik, üle 2000 m kõrgused teravatipulised mäed, rohkem kui 100 liustikku, sisselõikunud kitsad orud, kärestikulised jõed. Inimtegevusest vähemõjutatud, turismirajatised puuduvad. Osa UNESCO maailmapärandisse kuuluvast Laponiast.
Skuleskogeni rahvuspark Västernorrland 30,6 1984 Künklik ja järsk Läänemere rannik, iidse männimetsaga kaetud mäetipud, mere ja jää poolt vormitud orud. Osa UNESCO maailmapärandisse kuuluvast Höga Kustenist.
Stenshuvudi rahvuspark Skåne 4,02 1986 Läänemere rannaküngas, mis on juba muistsetest aegadest tuntud meremärgina. Enamus alast kaetud laialehise metsaga, mis sooja kliima tõttu on väga liigirikas.
Stora Sjöfalleti rahvuspark Norrbotten 1280 1909 Lõik Põhja-Skandinaavia mägimaastikust mäeahelike, sügavate orgude ja kiviste platoodega, lõunaosas Akka massiiv. Akkajaure veehoidla jagab rahvuspargi peaaegu kaheks. Osa UNESCO maailmapärandisse kuuluvast Laponiast.
Store Mosse rahvuspark Jönköping 76,7 1982 Lõuna-Rootsi suurim pidev sooala, kuhu kuulub erakordselt liigirikka linnustikuga Kävsjöni järv. Kuulub Ramsari alade hulka.
Söderåseni rahvuspark Skåne 16,2 2001 Reljeefne maastik sügavale lõikunud orgudega ja kõrguste erinevusega kuni 90 m. Pöögimets, üks suurimaid kaitsealuseid laialehiseid metsi Põhja-Euroopas.
Tivedeni rahvuspark Västra Götaland, Örebro 13,5 1983 Terviklik okasmets, osa suurest Tivedeni metsast, maastik künklik, sügavate kaljulõhede ja tohututute rändrahnudega.
Trestickla rahvuspark Västra Götaland 29,0 1996 Lõuna-Rootsi suurim teedeta ürgmetsaala, põhja-lõunasuunalised kitsad künkaahelikud, mille vahel on arvukalt järvi ja soid.
Töfsingdaleni rahvuspark Dalarna 15,9 1930 Kaks mäeahelikku ja nendevaheline org, raskestiläbitavad suurte kivirahnude väljad ürgse männimetsaga.
Tyresta rahvuspark Stockholm 19,6 1993 Üks suurimaid ürgmetsi väljaspool Rootsi mägipiirkondi, vaid 20 km kaugusel Stockholmist, jäärakumaastik jääst lihvitud kaljunõlvadega.
Vadvetjåkka rahvuspark Norrbotten 27,0 1920 Torneträskist loodes asuv mägi koos selle jalamil asuva deltaalaga, üsna rikas taimestik ja mitu suurt koobast. Rootsi põhjapoolseim rahvuspark.
Ängsö rahvuspark Stockholm 1,95 1909 Saar Stockholmi saarestikus. Vana põllumajandusmaastik niitudega, säilitatakse endisaegsel kujul, kolmandiku ulatuses kaetud okasmetsaga, rikas linnustik.

Planeeritavad rahvuspargid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Praegu kehtivas rahvuspargiplaanis on ette nähtud rajada 13 uut rahvusparki[6], sealhulgas tegevuskavas 7 uut ajavahemikus 2009-2013[7]. Neist esimene, Kosterhaveti rahvuspark moodustati aastal 2009, kuid ülejäänute loomisaeg on esialgu teadmata.

Ala Maakond Pindala (km²) Loomise tähtaeg Kirjeldus
Blaikfjället Västerbotten 400 2013 Pikk kitsas platoo, kaetud unikaalsete, merelisest kliimast mõjustatud soodega ning vanade metsadega.
Bästeträsk Ojamaa 50 2013 Gotlandi suurim järv koos ümbritsevate märgalade, järvede, alvarite ja männimetsadega, suur elupaikade ja liikide mitmekesisus.
Kebnekaise Norrbotten 650 2013 Mägimaastik, sealhulgas Rootsi kõrgeim mägi Kebnekaise, liustikud, kaljud ja sügavad kanjonid.
Koppången Dalarna 50 Rootsi üks väärtuslikemaid sooalasid, suured avatud sood ja metsaga kaetud mäed.
Nämdöskärgården Stockholm 92 Stockholmi saarestikku kuuluvast kolmest saarterühmast koosnev esinduslik mereala.
Reivo Norrbotten 110 Mägi- ja metsaala tasandiku ja mägede piiril, üks Rootsi väärtuslikemaid ürgmetsi.
Rogen-Juttulslätten Dalarna, Jämtland 1000 Unikaalsed moreeniahelikud ja savannitaolised nõmmed hajusate gigantsete mändidega, lõunapoolse eelmäestikuregiooni esindusala.
Sankt Anna Östergötland 100 Saarestik Läänemeres, lugematu hulk kaljulaide ja karisid, väärtuslik meremaastik.
Tavvavuoma Norrbotten 400 2013 Lõik Rootsi arktilisest tundrast, erakordselt rikka linnustikuga märgalakompleks, unikaalsed palsasood. Kuulub Ramsari alade hulka.
Vålådalen-Sylarna Jämtland 2300 2013 Suur pidev alpiinne piirkond Rootsi lõunapoolsetes mägedes, väga mitmekesise topograafia, geoloogia, kliima ja taimestikuga.
Vindelfjällen Västerbotten 5400 Väga suur puutumata ala, läbilõige kõrgmäestikuregiooni lõunaosast ja eelmäestikuregiooni põhjaosast, annab hea pildi Rootsi Lapimaa mägede looduskeskkonnast ja mitmekesisusest.
Västra Åsnen Kronoberg 20 2013 200 saarest koosnev järvesaarestik ja 250 aasta vanune pöögimets, esindab Rootsi lõunaosa järvemaastikku. Kuulub Ramsari alade hulka.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Skyddad natur 31 dec 2010. MI 41 SM 1101 Statistiska centralbyrån, 6 oktober 2011
  2. Rolf Löfgren. Case study: The Laponian Area unesco.org
  3. 3,0 3,1 3,2 Rolf Löfgren (Red.). Nationalparksplan för Sverige. Utkast och remissversion Naturvårdsverket, 2007
  4. Claes Grundsten. National Parks of Sweden. Max Ström, Stockholm, 2010. ISBN 9789171261601
  5. Rolf Löfgren. Nationalparksplan för Sverige. Naturvårdsverket informerar. Statens naturvårdsverk, 1989. ISBN 9162010603
  6. 6,0 6,1 Rolf Löfgren (Red.). Nationalparksplan för Sverige. Långsiktig plan. Rapport / Naturvårdsverket, 0282-7298. Naturvårdsverket, Stockholm, 2008
  7. 7,0 7,1 7,2 Rolf Löfgren (Red.). Nationalparksplan för Sverige. Genomförande 2009-2013. Rapport 5839. Naturvårdsverket, 2008.
  8. Nationalparksförordning (1987:938) Rootsi rahvuspargimäärus
  9. The Right of Public Access Naturvårdsverket. Rootsi igaüheõigus
  10. Miljöbalk (1998:808) Rootsi keskkonnaseadus

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]