Asi (õigusteadus)

Legaaldefinitsioon: Asi on kehaline ese.

Asjad on kõik esemed, mis füüsikalises mõttes ruumi täidavad. Need võivad olla nii tahked, vedelad kui gaasilised. Mõni kehaline ese on asja mõistest välistatud. Hindamiskriteerium on selles valduse saamise võimalus: asjadeks ei loeta mittehaaratavat. Nii ei loeta asjadeks üldiseid hüvesid (res communes omnium): vaba õhku, voolavat vett, merd. Asjadeks loetakse aga näiteks elektrivoolu ja soojust.

Ka loomadele kohaldatakse asjade suhtes kehtivaid sätteid, välja arvatud kui seaduses on sätestatud teisiti.

Rooma õiguse asjade liigitus

Vana-Rooma õiguses käsitleti asjaõigust vahenditu võimuna ühe kindla asja üle. Omandiõigus oli klassikalisel ajal absoluutne õigus, mis tähendas, et omanikul on õigus otsustada endale kuuluva asja üle. Terminil res (asi, ese) oli väga lai tähendus. Tavaliselt käsitletakse seda õigusobjektina.

Asjad jagunevad ennekõike kinnis- ja vallasasjadeks. Eristatakse ka äratarvitatavaid asju, samuti asendatavaid asju.

Gaiuse "Institutsioonide" teine raamat jaotab kõik asjad res extra nostrum patrimonium (isikute eraomandis olevad asjad) ja res in nostro patrimonio (väljaspool eraomandit olevad asjad):

Modo uideamus de rebus, quae uel in nostro patrimonio sunt uel extra nostrum patrimonium habeantur (G. 2,1)

Käsitlus asjadest (asjaõigusest), mis on (era)omandis või mis on väljaspool (era)omandit.

1. Res extra nostrum patrimonium – väljaspool eraomandit olevate asjade liigid:
   1. Res nullius divini iuris – jumaliku õiguse asjad (G. 2, 2). Gaius pidas seda kõige tähtsamaks liigituse res extra nostrum patrimonium jaotuseks. See jaguneb omakorda res sacrae (sakraalsed asjad), res religiosae (religioossed asjad), res sanctae (pühad asjad) (G. 2, 3; G. 2, 8). Sakraalsed asjad on näiteks templid ning maatükid, millel templid asusid. Religioosseteks peeti klassikalise ajastul maa-alustele jumalatele jäetud kohti ehk matmispaiku. Pühadeks asjadeks peeti linnamüüre ja väravaid.
   2. Res nullius humani iuris – mitte kellelegi kuuluvad inimliku õiguse asjad (G. 2, 2, Inst. 2, 1, pr).
   3. Res publicae – esemed, mida saaks iseenesest omandada, kui need on üldise kasu huvides kõigile kasutamiseks määratud: jõekaldad, avalikud teed jne.
   4. Res universitatis – kogukonnale kuuluvad asjad. Gaius võrdsustab neid res publicae'ga (G. 2, 11).
   5. Mitte kellegi omandis olevad ehk peremehetud asjad, mis aga kuuluvad inimeste õiguse alla, mida on võimalik okupeeriida, st originaarselt omandada. Need on näiteks metsloomad, meres tekkinud saared, pärandid.
2. Res in nostro patrimonio – isikute eraomandis olevate asjade liigid:
   1. Res mancipi ja res nec mancipi – mantsipeeritavad ja mittemantsipeeritavad asjad. Gaiuse kohaselt (G. 2, 14a) kuulusid res mancipi hulka maad ja majad Itaalias, orjad, tööloomad, prediaalservituudid. Kõik teised asjad kuulusid res nec mancipi hulka, nt kodumajapidamisesemed, toiduained, raha, muud loomad jne.
   2. Res mobiles ja res immobiles – liikuvad (ehk tänapäeval vallasasjad) ja liikumatud asjad (tänapäeval kinnisasjad) (G. 4, 16). Liikuvate asjade all käsitlesid Rooma juristid neid asju, mida on võimalik ühest kohast teise liigutada. Selle alaliigina käsitleti ka iseliikuvaid asju (res per se moventes) – orjad ja loomad. Liikumatud asjad olid maa, maapõu ning ehitised nende peal.
   3. Res divisae ja res indivisae – jaotatavad ja jaotamatud asjad. Rooma juristid lähtusid põhimõttest, et asi on jaotamatu, kui kõik selle elemendid kuuluvad tervikusse ning kui seda jaotada, siis kaotab ta enda endist kvaliteeti.
   4. Res in commercio ja res extra commercium – käibelised ja käibevälised asjad. Liigitatakse selle järgi, kas asi võib olla eraomandi ja õigustehingute objekt või mitte. Rooma klassikalistes allikates seda liigitust siiski ei tunta.
   5. Res corporales ja res incorporales – kehalised ja kehatud asjad (G. 2, 12). Kehalised asjad on need, mida saab puudutada, nagu maatükk, ori, rõivad, kuld, hõbe ja paljud muud asjad. "Kehatud on need, mida ei saa puudutada, nagu need, mis on olemas ainult õiguslikult, näiteks pärand, kasutusvaldus ja mistahes viisil omandatud obligatsioonid" (G. 2, 12).
   6. Res fungibiles ja res non fungibiles – asendatavad ja mitteasendatavad asjad (Inst. 3, 14, pr).
   7. Res quae usu consumuntur ja res quae usu non consumuntur – äratarvitatavad asjad, mille majanduslik otstarve kaob nende tarvitamisel, ja mitteäratarvitatavad asjad (Inst. 2, 4, 2)