Rohepesu

Allikas: Vikipeedia

Rohepesu ehk ökoeksitamine on keskkonnavaenuliku tegevuse üldsusele positiivsena esitamine[1], varjates läbi subjektiivsete liialduste toote või teenuse tegelikke omadusi[2]. Rohepesule osutab tihti see, kui firma kulutab oluliselt suuremal määral raha ja aega toote "roheliseks" reklaamimisele, kui toote enda arendamisele keskkonnasõbralikumaks[3].

Rohepesu terminit hakati kasutama alles 20. sajandi lõpus[1] ning viimastel aastatel on selle mõiste kasutus jõudsalt suurenenud, kuna tarbijate nõudlus on kasvanud keskkonnasõbralike toodete ja teenuste vastu. See on ka peamiseks põhjuseks, miks firmad liiguvad innukalt roheliste lahenduste poole tööstuses ja ettevõtluses.[4]

Rohepesuga viidatakse sageli rahvusvahelistele korporatsioonidele, kes küll väidavad, et vabaturupoliitika, uus tehnika ja majanduskasv edendavad oluliselt säästvat arengut ja ka nemad on järjest keskkonnateadlikumad. Paljude kriitikute arvates ei leidu aga nendele väljaütlemistele piisavalt tõendeid, mis kinnitaks suurkorporatsioonide käitumise olulist muutumist. Samuti väidavad kriitikud, et paljud suurkorporatsioonid loovad ja kasutavad endist viisi keskkonnavaenulikku ning jätkusuutmatut tehnikat ja tehnoloogiat. Seetõttu on rohepesu ainult petlik turundusvõte[1].

Kasutus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hotel "greenwashed" laundry card

Rohepesu (greenwashing) mõistet hakkas kasutuma 1986. aastal New York’i keskkonnakaitsja Jay Westervelt, kui ta kirjutas essee hotellitööstustest, kes paigutavad plakateid igasse ruumi, reklaamides avalikult rätikute taaskasutust, et "säästa keskkonda". Westervelt märkis, et enamikel juhtudel tuli ilmsiks, et energiakasutuse vähenemine oli seotud vähesel määral või mitte üldse nende asutuste jõupingutustega, kuna puudusid tõendid, et rätikute taaskasutus oleks firmade kulusid ka tegelikkuses vähendanud. Westervelt arvas, et tegelikuks "rohelise kampaania" eesmärgiks oli hotelliomanikel kasumi kasvatamine inimeste arvelt, kes hoolivad keskkonnast. Seega nimetas Westervelt selle ja teised väliselt keskkonnast hoolivad üleskutsed mõistega rohepesu (greenwashing). [5][6][7][8][9][10]

Lisaks kirjeldab poliitiline mõiste "keeleline mürgi eemaldamine (linguistic detoxification)", kuidas läbi õigusaktide või muude valitsuse tegevustega on võimalik, et mürgisuse definitsiooni või aine nime on teatud toodetel muudetud ning nii võivad need tooted mürgiste ainte klassifikatsioonist välja jääda. Selle fraasi päritolu on omistatud keskkonnaaktivistist Barry Commoner’le.[11]

Sarnaselt võib hästi kõlada ka süsihappegaasi emissiooni vahetamise süsteem, kuid see võib muutuda takistavaks, kui süsiniku hinda on hinnatud liiga madalalt või kui suured emitterid annavad ära "tasuta krediiti". Näiteks Ameerika panga (Bank of America) tütarettevõte MBNA pakub Kanadas tarbijatele ökoloogilist pangakaarti (Eco-Logique MasterCard), mis peaks aitama kaasa süsinikutaseme tasakaalustamisele, kui tarbijad hakkavad seda kaarti kasutama. Kleindid võivad tunda, et kasutades ökoloogilist pangakaarti saastavate kaupade ostul, muudavad nad olematuks oma ökoloogilise jalajälje. Ometigi läheb ainult 0.5 protsenti ostuhinnast süsiniku kompensatsioonile, samal ajal kui ülejäänud vahendustasu läheb panka.[12]

Regulatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Austraalia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Austraalias üritab rohepesul silma peal hoida Trade Practices Act, mida on muudetud eesmärgiga karistada firmasid, kes on reklaaminud oma toodet eksitavalt keskkonnasõbralikuna. Sellise firma süüdimõistmisel on karistuseks 1.1 miljon dollarit.[13]

Kanada[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kanada Competition Bureau koostöös Canadian Standards Association’ga laidavad maha ettevõtted, kes kasutavad ebaselgeid ja ähmaseid väiteid oma toodete keskkonnasõbralikuks reklaamismisel. Iga väide peab toetuma "vabalt kättesaadaval admestikul".[13]

Norra[muuda | redigeeri lähteteksti]

Norra Consumer Ombudsman (tarbijatekaitse lepitaja) on suunatud autotootjatele, kes väidavad, et nende autod on "rohelised", "puhtad" ja "keskkonnasõbralikud", kasutades reklaamimiseks rangeid reklaamisuuniseid. Consumer Ombudsman’i ametnik Bente Øverli ütles: "Autod ei saa kuidagi teha head keskkonnale, välja arvatud vähem kahju kui teised." Tootjad riskida trahviga, kui nad ei suuda tõestada oma sõnu.[14][15][16][17]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 10.07.2011)
  2. Environmentale Leader. (2010) Greenwashing: How to Avoid the Typical Marketing Traps. Vaadatud 21.11.2014 http://www.environmentalleader.com/2010/07/14/greenwashing-how-to-avoid-the-typical-marketing-traps/
  3. Greenpeace USA. (2013) Greenpeace Greenwash Criteria. Vaadatud 7/8/2013 http://www.stopgreenwash.org/
  4. Dahl, R., (2010). Green Washing: Do you know what you’re buying? Environmental Health Perspectives. June; 118(6):A246–A252.
  5. Motavalli, Jim (2011-02-12). "A History of Greenwashing: How Dirty Towels Impacted the Green Movement". AOL. 
  6. "Grønvaskere invaderer børsen" [Greenwashers invade the market]. EPN.dk (Taani keeles). Jyllands-Posten. 2008-06-21. Vaadatud 2012-12-22. 
  7. "Beware of green marketing, warns Greenpeace exec". ABS-CBN News. 2008-09-17. Vaadatud 2012-11-14. 
  8. Hayward, Philip (2009-02-01). "The Real Deal? Hotels grapple with green washing". Lodging Magazine online. Originaali arhiivikoopia seisuga 2009-02-05. 
  9. Suryodiningrat, Meidyatama (2008-08-28). "Commentary: When CSR is neither profit nor public good". Jakarta Post online. Vaadatud 2012-12-24. 
  10. Romero, Purple (2008-09-17). "ABS-CNB News". Abs-cbnnews.com. Vaadatud 2009-09-11. 
  11. Commoner, Barry (1990). "After 20 Years: The Crisis of Environmental Regulation". NEW SOLUTIONS: A Journal of Environmental and Occupational Health Policy 1 (1): 22–29. 
  12. "Cashing in on the Environmental". climatechangecentral.com. Vaadatud 2009-09-11. 
  13. 13,0 13,1 Naish, J. (2008). Lies...Damned lies...And green lies. Ecologist, 38(5), 36-39. Retrieved from Academic Search Complete database.
  14. forbrukerombudet.no
  15. "Prove 'clean, green' ads, Norway tells automakers". Motoring.co.za. Vaadatud 2009-09-11. 
  16. "Greenwash Watch: Norways Says Cars Neither Green Nor Clean". Treehugger.com. Vaadatud 2009-09-11. 
  17. Doyle, Alister (2007-09-06). "Norways Says Cars Neither Green Nor Clean". Reuters.com. Vaadatud 2009-09-11. 

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]