Rockerid

Allikas: Vikipeedia
Rockerid café racer tüüpi mootorratastega transpordikohvikus Britannias.

Rockerid on rock'n'roll-muusikal ning anarhismil baseeruv teddyboydele lähedane subkultuur, mis erineb viimastest peamiselt rõivastuse poolest. Rockerid, kellele meeldib sama muusika mis teddyboydelegi, sõidavad pikkade heledates toonides ameerika autodega või võimsate mootorratastega, mis ei tarvitse olla ainult “Harley Davidson”-id. Juhan Smuul tõlkis termini “Rockers” maakeelde kui “lõngused”. Rockerid, järgides Marlon Brandot filmisThe Wild One” (“Metsik”), võtsid tema moe üle, kujundades oma “pahade poiste” univormi: mootorrattatagid või “War Surplus” (“Sõja Ülejääk”) kauplustest ostetud nahast pommitajajakid, tavaliselt ühevärvilised suurte klappidega rinnataskutega triiksärgid vastandvärvi kitsa lipsu või “saapapaelaga”, pikad valged või põikitriibulised sallid, alt umbes 2 tolli üles keeratud nahkpüksid või teksased ja mootorrattasaapad.

22. veebruaril 1958 New Yorkis Manhattanil ründasid rockerid Times Square’i[viide?]. Rünnaku ajaks valiti niisiis George Washingtoni, Ühendriikide esimese presidendi, sünnipäev, ehkki seda ei põhjustanud sugugi püüe üles tõsta kodanliku demokraatia porisse tallatud lipp. Põhjus oli märksa proosalisem – valmistuti vaatama filmi “Ärge näägutage rock’n’rolli kallal” esietendust. Seda kavatseti näidata ühesainsas kinos, Broadway keskkohas, Times Square’il asuvas “Paramountis”. Filmi esilinastus oli määratud sellele päevale põhjusel, et üliõpilased ja kooliõpilased olid Washingtoni sünnipäeva puhul vabad, neil polnud koolitunde.

Filmis mängis kaasa anarhist Alan Freed, rock'n'rolli ristiisa, ning ultramodernistliku muusika ja tantsu tähed Bill Haley ning Alan Dale. Järjekorrad tekkisid juba öösel. Kell kaheksa hommikul, kui kassad avati, tormas rohkem kui 5000 külmetavat ja märga noormeest ning neidu hüüete ja kisaga edasi, püüdes esimestena pääseda “helide ja tunnete paradiisi”. Noormehed kandsid rockeripluuse ning kitsaid presentpükse, neiud musti liibuvaid pükse. Nad tõrjusid kõrvale politseiaheliku ja purustasid kõnniteede äärde ülesseatud “New York City Police Department” (“New Yorgi Linna Politseiosakond”) kirjaga teetõkked. Inimmurd lõhkus oma teel vaateaknaid, murdis kaupluste uksi, painutas kino sissekäigu juures ülesseatud vaskkäsipuud maani maha ja purustas kinos kassaruumi. Väljakul ja naabertänavatel panid noorukid liikluse seisma. Vilistamine, karjumine ja röökimine kostis naabertänavateni. Kiires korras kutsuti kohale politseinikest abivägi, mis võeti vastu sõimuga. Politseinikele sadas kaela tomati-, muna-, õuna- ja võileivarahet. Kutsuti välja uusi politseisalku. Läks vaja 200 tugevat kumminuiadega relvastatud politseinikku, sealhulgas ratsapolitseid, et kas või mingil määral korda luua ja kinole pealetungivat rock’n’rolli austajate armeed peatada. Kinno lasti üle 3500 inimese, kuid järjekord paisus jälle rohkem kui 5000-ni. Fuajeedes ja kuluaarides sooritasid noorte paarid alanud rock’n’rolli saatel keerulisi tantsuliigutusi. Kino administratsiooni poolt palgatud mitukümmend turvameest ei saanud märatsevast noorsoost kuidagi jagu. Kinosaalis, mis oli puupüsti täis sihvakaid, noori, vaevalt ellu astunud inimesi, valitses samal ajal kirjeldamatu segadus. Suhteliselt rahulikuks läks alles siis, kui Alan Freed oma orkestri ja mitme teise filmis esineva tähega lavale tuli. Algas filmi osatäitjate reklaamis väljakuulutatud kontsert. Kuid rahu kestis kõigest mõne minuti. Niipea, kui orkester oli alustanud pöörase tempoga rock’n’rolli, hakkas vaatajaskond möirgama ja saalis algas midagi kujuteldamatut. Noormehed ja neiud hüppasid istmetele, plaksutasid käsi ja karjusid kõigest kõrist. Samas hüppasid nad põrandale ja tegid istmeridade vahel, oma kohtadel jalgadega trampides, keerulisi kehaliigutusi. See viis paratamatult kokkupõrkamisele naabritega. Kõrvalseisjatele näis, et suur osa vaatajaskonnast on mõistuse kaotanud. Teater põrus mürtsuvast, lõgistavast, vilistavast ja oigavast muusikast, sellele lisandus konvulsiivsete rütmidega ühinenud noorte rock’n’rolli fännide lärm. Jalgade trampimist kostis ka ülevalt rõdult, kus viibis 1500 vaatajat. Varisemisoht sundis tuletõrjujaid, kes kinnitasid, et on märgata rõdu kõikumist, direktsiooni hoiatama, et nemad vastutavad tagajärgede eest. Suuri vaevu eemaldati sealt kaks kolmandikku vaatajaist. Kontsert lõppes vaimustatud vaatajaskonna ulgumise ja trampimise saatel. Algas programmi peanumber – filmi esietendus.

Filmi kangelane, kuulsaks saanud rock’n’rolli laulja, keda mängis Alan Freed, tuli tagasi oma väikesesse kodulinna ja sai seal külma vastuvõtu osaliseks, eriti linnapea poolt. Viimane pidas raudteejaamas kõne, milles mõisteti hukka madalate kirgede äratamist taotlev närveeriv muusika kui noorsoo moraalsete aluste ohustaja. Sel kohal näis, et publik oleks tahtnud ekraani kallale tormata ja linnapea puruks kiskuda. Igalt poolt saalist karjusid kähisevad hääled: “Maha!”, “Aitab!”, “Pea suu!”. Freed ütles peale esilinastust: “Kui kinos lõhuti toolid, siis on see administratsiooni mure. Mina isiklikult olen väga rahul...”

Pastor David Nœbel väitis oma raamatus “Rhythm, Riots and Revolution”, et “rock’n’roll on anarhistide vandenõu Ameerika elulaadi hävitamiseks.” Ja ühest teisest kirjutisest: “Inimese kõlbelised tõekspidamised, ristiusk, abielu pühadus – kõik, mida valge inimene on püstitanud Jumala auks, on löödud kildudeks ja visatud minema, kui valged tüdrukud ja poisid on langenud elajate tasemele higiste mustade pillimeeste mängitud raskete rütmide taktis.”

Kuna film "The Wild One" Marlon Brandoga peaosas oli sellel ajal enamikes Suurbritannia linnades keelustatud, jäi see mood seal tähelepanuta kuni Eddie Cochran ja Gene Vincent, keda Ühendriikides süüdistati liiderlikkuses ja siivutuses, lendasid 1960. aastal Suurbritanniasse TV-saate jaoks. Gene Vincent, kes esines nahktagis ja –pükstes, kehastas filminäitlejate Marlon Brando ja James Deani kangelaste mootorrattaromantikat. Eddie Cochran, kes meenutas tüübilt ja rõivastuselt eelmist, kandis samuti nahkülikonda. 1960-ndatel kui Suurbritannias tekkisid esimesed rock’n’roll-kõrtsid, ilmusid ka Suurbritannias välja rockerid, kes veidi erinevalt ameerika kolleegidest kandsid rockeritagisid, valgeid triiksärke, musti kitsaid lipse, pikki valgeid salle ja nahkpükse.

Bibliograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Stanley Cohen; (1972). Folk Devils and Moral Panics; The Creation of the Mods and Rockers. Routledge. ISBN 0-85965-125-8.
  • Johnny Stuart; (1987). Rockers!. Plexus Publishing Ltd. ISBN 0-85965-125-8
  • Danny Lyons; (2003). The Bikeriders. Wild Palms 1968, Chronicle Books ISBN 0-8118-4160
  • Winston Ramsey; (2002). The Ace Cafe then and now. After the Battle, ISBN 1870067436
  • M. Pęczak, Słownik subkultur młodzieżowych, wyd. Semper, Warszawa 1992
  • Ted Polhemus; (1994). Street Style. Thames and Hudson / V&A museum ISBN 0-500-27794-X
  • B. Prejs, Subkultury młodzieżowe. Bunt nie przemija, wyd. KOS, Katowice 2005
  • Steve Wilson; (2000). Down the Road. Haynes ISBN 1-85960-651-2
  • Alastair Walker; (2009) The Café Racer Phenomenon. Veloce Publishing ISBN 978-1-84584-264-2
  • Horst A. Friedrichs (2010): Or Glory: 21st Century Rockers. Prestel ISBN 978-3-7913-4469-0
  • Sabine Welte: Cafe Racer: Speed and Bikes and Rock' n 'Roll. GeraMond Verlag, München 2008, ISBN 978-3-7654-7694-5

Filmograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]