Robert Yerkes

Allikas: Vikipeedia
Robert Yerkes
Sünninimi Robert Mearns Yerkes
Sünniaeg 26. mai 1876
Sünnikoht Breadysville, Bucksi maakond, Pennsylvania
Surmaaeg 3. veebruar 1956
Surmakoht New Haven, Connecticut
Rahvus Ameeriklane

Robert Mearns Yerkes (26. mai 18763. veebruar 1956) oli Ameerika Ühendriikide psühholoog, etoloog ja primatoloog. Ta on tuntud oma töödega intelligentsuse testimise ja võrdleva psühholoogia alal.

Yerkes oli teedrajav nii inimeste ja primaatide intelligentsuse uurimises kui ka gorillade ja šimpanside sotsiaalse käitumise uurimises. Koos John D. Dodsoniga töötas Yerkes välja aktivatsiooni taset sooritusega seostava Yerkes-Dodsoni seaduse.

Aja möödudes hakkas Yerkes 1910. ja 1920. aastatel seevastu eugeenikat propageerima. Kaasaegsed antropoloogid ja akadeemikud peavad tema töid suuresti vanamoeliste rassistlike teooriate poole kallutatuks.[1][2]

Vahemikus 1921–1925 oli Yerkes ka teadusalade propageerimisega tegeleva mittetulundusühingu "Teadusteenistus" (Science Service; tänapäeval Society for Science & the Public) haldusnõukogus.

Haridus ja karjääri algus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Robert Yerkes sündis Pennsylvania osariigis Breadysville's. Kasvades üles ühes Pennsylvania maapiirkonnas asuvas farmis, soovis Yerkes loobuda taluniku raskest elust ning saada meedikuks. Oma onu rahalisel toel õppis Yerkes aastatel 1892 kuni 1897 koduosariigis asuvas kõrgkoolis Ursinus College. Peale kooli lõpetamist sai ta Harvardi Ülikoolilt pakkumise jätkata õpinguid bioloogia alal. Valides Harvardi Ülikooli ning Philadelphias meditsiini õppimise vahel, otsustas ta esimese kasuks.

Harvardis hakkas loomade käitumine talle sel määral huvi pakkuma, et ta otsustas võrdleva psühholoogia õppimise nimel meditsiiniõpinguid veelgi edasi lükata. Ta sai oma doktorikraadi aastal 1902 ülikooli psühholoogiaosakonnast.

Tema karjääri algust mõjutasid tugevalt võlad, mida ta oli koolis käimise eest maksmiseks olnud sunnitud võtma. Peale Harvardi lõpetamist võttis ta vastu ülikooli pakkumise hakata seal tööle juhendaja ning võrdleva psühholoogia dotsendina. Mitme aasta jooksul pidi ta suviti oma sissetulekut täiendama psühholoogia õpetamisega Radcliffe'i Kolledžis. Veel üks osalise tööajaga töid, mida Yerkes vastu võttis, oli psühholoogiliste uuringute direktori ametikoht Bostoni Psühhiaatriahaiglas Massachusettsi osariigis.

Aastal 1907 andis Yerkes trükis välja oma esimese raamatu "Tantsiv hiir" (The Dancing Mouse). Tema tolleaegsete sõprade hulka kuulus ka tulevane biheiviorist John Watson, kellega Yerkes mõtteid vahetas ning koostööd tegi. Yerkes oli ka ülikooli õppejõudude ühingu Wicht Club (1903–1911) liige.

Intelligentsuse testimine ja eugeenika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1917 oli Yerkes Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni (APA) president. Tema pealekäimisel alustas APA mitmeid Esimese maailmasõjaga seotud programme. Väeteenistusse võetute psühholoogilise hindamise komitee esimehena arendas ta armee jaoks välja esimesed mitteverbaalsed intelligentsuse grupitestid (alfa- ja beetatest), milles osales sõja ajal rohkem kui miljon Ameerika Ühendriikide sõdurit.

Testi lõppjärelduseks oli, et äsjased immigrandid (eriti need, kes pärinesid Lõuna- või Ida-Euroopast) said varasemate sisserännetega riiki tulnud immigrantidega (Põhja-Euroopast) võrreldes testis märgatavalt madalamaid tulemusi ning neid tulemusi kasutati ühe eugeenilise põhjendusena karmidele sisserändepiirangutele. Hiljem on testi kritiseeritud selles, et tegemist oli selgelt vaid assimileerumist mõõtva testiga: testi tulemused korreleeruvad peaaegu täielikult sellega kui mitu aastat olid testi subjektid juba Ameerika Ühendriikides elanud.

Psühholoog Carl Brigham'i teosele A Study of American Intelligence (mis aitas Ameerika Ühendriikides eugeenikat populariseerida) kirjutatud sissejuhatuses hoiatas Yerkes, et "ükski kodanik ei saa endale lubada rassi allakäigust tuleneva ohu ignoreerimist". Uurimus põhines mõlema psühholoogi järeldustel, mida nad tegid armee intelligentsustesti tulemuste põhjal: pea pooled (47,3%) väeteenistusse kutsutud valge rassi esindajatest olid nõrgamõistuslikud[3] ning mustanahalised ja uuemate immigrantide gruppide esindajad said madalaimaid tulemusi.

Kuigi Yerkes väitis, et testid mõõtsid kaasasündinud intelligentsust, mitte haridust või kasvatust, on küsimusi endid vaadates sellest väitest keeruline kinni hoida. Näiteks leidus seal järgmine küsimus: "Velvet Joe esineb ... (hambapulbri)(kuivainete)(tubaka)(seebi) reklaamides". Testid ise olid justkui 20. sajandi alguse mälumäng.[4]

Yerkes oli koos Edward Lee Thorndike'ga Vaimsete Tunnuste Pärilikkuse Komitee (Committee on Inheritance of Mental Traits) liige ja esimees. Komitee oli osa Yerkes'i endise Harvardi õppejõu Charles Davenport'i rajatud Eugeenikaarhiivist (Eugenics Record Office).[5]

Riiklik Uuringute Nõukogu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vahetult peale sõja lõppu töötas Yerkes palgalise ametnikuna Riiklikus Uuringute Nõukogus (United States National Research Council) ning asus juhtima sealset sugueluga seotud probleemide komiteed (Committee for Research in Problems of Sex). Komitee aitas tal luua lähedasi suhteid Rockefelleri filantroopiliste sihtasutuste ametnikega. Need omakorda aitasid tal hiljem saada märkimisväärset toetust šimpansitega seotud projektidele.

Primatoloogia teerajaja[muuda | redigeeri lähteteksti]

Yerkes oli pikka aega vaimustunud šimpansite uurimisest. 1920. aastate alguses viibis ta Kuubal Madame Abreu koloonias, kus ta neid loomi jälgis, ning reisilt naastes oli ta otsustanud ka ise šimpanseid kasvatama ja jälgima hakata. Ta alustas sellega, et ostis loomaaialt kaks šimpansi, pani neile nimeks Chim ja Panzee ning viis need koos endaga koju. Seal hakkasid nad elama magamistoas ning sõid miniatuurse laua ääres kahvliga. Chim valmistas talle eriti palju rõõmu ning suvi, mille šimpans ja psühholoog koos veetsid, on jäädvustatud 1924. aastal ilmunud raamatus "Peaaegu inimene" (Almost Human).[6]

Aastal 1924 palgati Yerkes Yale'i Ülikooli psühhobioloogia professoriks. Yale'is pani ta aluse New Haven'is asunud primaatide bioloogia uurimisega tegelevale laboratooriumile ning seejärel rajas ta Rockefelleri Sihtasutuse rahaga Florida osariiki Orange Park'i linna inimahvide aretamise ja nendega katsete tegemise jaama. Peale tema surma viidi laboratoorium üle Atlantas asuvasse Emory Ülikooli, kus see nimetati hiljem ümber Yerkes'i Riiklikuks Primaatide Uurimise Keskuseks (Yerkes National Primate Research Center). Tema järgi nime saanud primaatide keel yerkish töötati välja just selles laboratooriumis. Yerkes loobus direktoriametist aastal 1942 ning tema järglaseks sel kohal sai Karl Lashley.[7]

Kui talt küsiti, kuidas tema perekonnanime hääldama peaks, vastas ta, et seda peaks hääldama kui YER-keez.[8]

Trükis avaldatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1907, The Dancing Mouse, A Study in Animal Behavior
  • 1911, Introduction to Psychology
  • 1911, Methods of Studying Vision in Animals (koos John B. Watsoniga)
  • 1914, Outline of a Study of the Self
  • 1915, A Point Scale for Measuring Mental Ability (koos kaasautoritega)
  • 1916, The mental life of monkeys and apes
  • 1920, Army Mental Tests (koos Clarence S. Yoakum'iga)
  • 1925, Almost Human
  • 1929, The Great Apes (koos Ada W. Yerkes'iga)
  • 1943, Chimpanzees; a laboratory colony

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Bio Robert Yerkes. Kasutatud 17.02.2010. (inglise)
  2. History of Physical Anthropology. Kasutatud 17.02.2010. (inglise)
  3. Brigham 1923, 80–86; Yerkes 1921, 785
  4. Diane B. Paul, Controlling Human Heredity: 1865 to the Present, 1995; pages 65–67, 109, Figure 4.4 on page 66 is Alpha Test 8, Forms 8 and 9. For more on this problem, see the link below to Stephen Jay Gould, A Nation of Morons
  5. "Testing For Order And Control In The Corporate Liberal State", Clarence J. Karier, pages 108–137, Roots of Crisis: American Education in the Twentieth Century, ed. C. J. Karier, P. Violas, J. Spring. Page 112 here. See also below, Autobiography of Robert Mearns Yerkes, 1930.
  6. Almost Human, 1924.
  7. Gregory A. Kimble, C. Alan Boneau, Michael Wertheimer. 1996. Portraits of pioneers in psychology, Volume 2. Routledge. ISBN 1-55798-345-3.
  8. Charles Earle Funk, What's the Name, Please?, Funk & Wagnalls, 1936.

Täiendav kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Täiendavat kirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Indiana.edu – 'Robert Mearns Yerkes (1876–1956) American Comparative Psychologist', Indiana University
  • IPFW.edu – Intelligentsustestid (ajalooline ülevaade)
  • Karoo.net – Stephen Jay Gould. 'A Nation of Morons' (sõjaväe intelligentsustesti kriitika)
  • YorkU.ca – 'Autobiography of Robert Mearns Yerkes', Robert Yerkes, York University (1930)
  • Robert Yerkes'i töid. Project Gutenberg