Robert Reich

Allikas: Vikipeedia
Rbreich.jpg

Robert Bernard Reich (sündis 24. juunil 1946) on ameerika poliitökonomist, professor ja poliitikakommentaator. Ta tegutses Fordi ja Carteri administratsioonides ja oli 1993–1997 Bill Clintoni administratsioonis tööminister.

Hetkel on Reich California Ülikooli Berkeleys asuva avaliku halduse kooli Goldman School of Public Policy avaliku halduse professor. Varem on ta olnud professor ka Harvardi Ülikoolis (John F. Kennedy School of Government) ja Brandeisi Ülikoolis (Heller School for Social Policy and Management). Samuti on ta teinud kaastööd ajakirjadele ja ajalehtedele The New Republic, The American Prospect, Harvard Business Review, The Atlantic, The New York Times ja Wall Street Journal.

Reich kommenteerib regulaarselt poliitikat erinevates telesaadetes. 2008. aastal valis ajakiri Time Reichi üheks kümnest sajandi parimast valitsuseliikmest[1] ja Wall Street Journal teatas, et ta on nende "Kõige olulisemate ärimõtlejate" nimekirjas kuuendal kohal.[2] Ta on kirjutanud 14 raamatut, sealhulgas bestsellerid "The Work of Nations", "Reason", "Supercapitalism", "Aftershock: The Next Economy and America’s Future" ja e-raamatu "Beyond Outrage". Reich on Common Cause nimelise USA poliitiliste institutsioonide läbipaistvuse ja avaliku vastutuse eest seisva lobigrupi juhatuse esimees ja kirjutab poliitilise ökonoomia teemadel oma blogis (robertreich.org). Reichi ja Jacob Kornbluthi majandusliku ebavõrdsuse kasvu lahkav dokkfilm "Inequality for All" võitis 2013. aasta Sundance’i filmifestivalil auhinna.[3][4]

Elulugu ja varasem karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Reich sündis Scrantonis Pennsylvanias, kus ta isa pidas naiste rõivapoodi. Lapsena Reichi kiusati ja ta otsis vanematelt poistelt kiusamise eest kaitset. Üks tema kaitsjatest oli Michael Schwerner, kelle Ku Klux Klan 1964. aastal afroameeriklastest valijate registreerimise tõttu ära tappis. Reichi kohaselt inspireeris see sündmus teda "kiusajate vastu võitlema, nõrgemaid kaitsma, ja kindlustama, et ilma hääleta inimesed saaksid hääle."[5]

Reich lõpetas 1968. aastal Dartmouth College’i summa cum laude ja sai Rhodesi stipendiumi õppimaks Oxfordi Ülikoolis filosoofiat, poliitikat ja majandust. Reich värvati Vietnami sõtta, kuid ei osalenud seal kuna oli liiga lühike[6] (Reich on kaasasündinud geneetilise haiguse – Fairbanksi haiguse – tõttu 148.6 cm pikkune). Reich sai doktorikraadi Yale'ist (Yale Law School), kus tema kursusekaaslaste hulgas olid Bill Clinton, Hillary Clinton, Clarence Thomas, Michael Medved ja Richard Blumenthal. Bill Clintoniga kohtus Reich esimest korda kui mõlemad olid Oxfordis Rhodesi stipendiaadid.[7]

1977 määras president Jimmy Carter Reichi Föderaalse Kaubanduskomisjoni poliitika planeerimise töötajate juhiks.

19801992 õpetas Reich Harvardis. Sel ajal kirjutas ta ridamisi mõjukaid raamatuid ja artikleid, sealhulgas "The Next American Frontier" ja "The Work of Nations".

Raamatus "The Next American Frontier" leidis ta, et nõrgas majanduskasvus oli süüdi "ettevõtlikkus paberil" ("paper entrepreneurialism") – finantsmängurlus ja seadustega nihverdamine, mis kurnas majandusest välja ressursid, mida olnuks vaja paremate toodete ja teenuste jaoks.

Raamatus "The Work of Nations" (eesti keeles "Piirideta maailm: valmistumine 21. sajandi kapitalismiks") kirjutas Reich, et riigi konkurentsivõime sõltub selles elavate inimeste haridusest ja oskustest ja taristust, mis inimesi teineteisega ühendab, mitte sellest, kui kasumlikud on firmad, millel on riigis peakorter. Reichi sõnul liigub erakapital üha enam üle maailma ringi, samas kui riigis elavad inimesed – riigi inimkapital – on ainus ressurss, millest rahva tulevased elamistingimused sõltuvad. Ta soovitas poliitiliste otsuste tegijatel muuta avalikud investeeringud majanduspoliitika nurgakiviks.

Bill Clinton kasutas Reichi mõtteid oma 1992. aasta kampaania platvormis "Inimesed esikohale" ("Putting People First") ja presidendiks valituna kutsus Reichi juhtima meeskonda, mis tegeles majanduse üleminekuga administratsioonide vahetumisel. Reich oli Clintoni esimese administratsiooni tööminister. Muuhulgas rakendas ta seaduse, mis reguleeris töötajate tervislikest või perekondlikest põhjustest tingitud vabu päevi, saavutas miinimumpalga tõusu ja algatas mitmeid tööväljaõppe programme. Samuti rõhutas ta, et ameerika töötajail tuleb uue majandusega kohaneda. Ta pooldas seda, et riik pakuks töötajaile rohkem võimalusi tehnoloogiaid kasutama õppida.

Pärast Clintoni administratsiooni[muuda | redigeeri lähteteksti]

1996. aastal pärast Clintoni tagasivalimist otsustas Reich tööministri ameti maha panna kuna tahtis oma sel ajal teismeliste poegadega rohkem aega koos veeta. Ta suundus tööle Brandeisi Ülikooli ja kirjutas oma tööst Clintoni administratsioonis raamatu "Locked in the Cabinet".

2002. aastal kandideeris ta Massachusettsi osariigi kuberneriks ja avaldas kampaaniaga seoses raamatu "I’ll Be Short". Reich oli esimene Demokraat, kes olulisele poliitilisele kohale kandideerides toetas samasooliste abielu. Ta pooldas ka abordiõigust ja mõistis hukka surmanuhtluse. Tema kampaaniat korraldasid suures osas ta üliõpilased Brandeisist. Reich jäi Demokraatide hulgas siiski napilt teisele kohale.

2003. aastal sai ta Václav Haveli sihtasutuselt oma majanduse- ja poliitikateemaliste kirjutiste eest prestiižse VIZE 97 auhinna.[8]

2004. aastal avaldas ta raamatu "Reason: Why Liberals Will Win the Battle for America", milles kirjutas, kuidas liberaalid (Ameerikas on sõnal liberaal teine tähendus kui Euroopas. Ameerikas tähendab see ühiskondlikult tolerantsemat maailmavaadet, Euroopas majandusvabadust) saaksid oma seisukohti veenvalt esitada maal, kus üha enam annavad tooni radikaalsed konservatiivid.

2006. aastal hakkas õpetama Berkeleys. Näiteks on ta seal andnud populaarset kursust nimega ’Jõukus ja vaesus’ (Wealth and Poverty).

2007. aastal ilmus Reichilt raamat "Supercapitalism: The Transformation of Business Democracy, and Everyday Life", milles ta väidab, et korporatsioonidevaheline konkurents, mida toidavad tarbijad ja investorid, kes üle maailma parimaid tehinguid otsivad, tekitab tõsiseid sotsiaalseid probleeme. Valitsused aga ei suuda neid probleeme lahendada, kuna suured korporatsioond ja börsifirmad üritavad ka poliitika kaudu konkurentsieeliseid saada ja selle käigus tõrjuvad kõrvale tavaliste inimeste hääled. Reichi jaoks on lahenduseks see, et korporatsioonid peavad keskenduma paremate toodete ja teenuste pakkumisele ja nad tuleks poliitikast eemal hoida.

2008. aasta eelvalimiste aegu avaldas Reich Clintonitest ülikriitilise artikli, kus süüdistas Clintoneid Obama vastases laimukampaanias.

2010. aastal ilmus Reichilt raamat "Aftershock: The Next Economy and America’s Future", milles ta selgitas, kuidas USA suurenev ebavõrdsus süvendab majanduskriisi ja teeb majanduse taastumise keeruliseks kuna vähendab keskklassi ostujõudu.

Aprillis 2012 tuli välja e-raamat "Beyond Outrage", milles Reich vaatles, miks üha suurenev osa elanikkonnast tunneb, et kaalukauss on ebaõiglaselt kaldu rikaste ja võimukate poole, miks ’regressiivne parempoolsus’ (regressive right) suudab sellegipoolest paljusid veenda, et avalikke teenuseid tuleb kärpida ja korporatsioonide ja rikaste makstavaid makse vähendada, ning mida tavalised inimesed saaksid teha, et majandus tagasi võtta ja demokraatia taas enda kätte saada.

Reich on aktiivne sotsiaalmeedia kasutaja. Tema vaateid saab jälgida Tumblr-s, Blogspotis ja Facebookis.

Poliitilised ja filosoofilised seisukohad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Intervjuus The New York Timesile ütles Reich: "Ma ei usu jõukuse ümberjagamisse ümberjagamise pärast. Aga mind paneb muretsema, kuidas me saame maksta selle eest, mida me riigina peame tegema… [Maksud peaksid tasuma] selle eest, mida me vajame, et meil oleks turvaline ja me saaksime produktiivsed olla. Nagu Oliver Wendell Holmes kord kirjutas, "maksud on hind, mida me maksame tsiviliseeritud ühiskonna eest"".[9]

Reich pooldab ametiühinguid öeldes "Ametiühingutesse kuulumine ei ole hea mitte ainult töötajaile, kes ametiühingutesse kuuluvad, vaid see on väga-väga oluline kogu majandusele ja sellest tõuseks USA-le laiapõhjalist kasu".

Raamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti keelde on tõlgitud:

  • "Piirideta maailm: valmistumine 21. sajandi kapitalismiks" [tõlkinud Mart Trummal ; eessõna Lennart Meri]. Fontese kirjastus, 1997 (Tallinn : Ühiselu).

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. http://content.time.com/time/specials/packages/article/0,28804,1858368_1858367_1858365,00.html "Robert Reich – Top 10 Best Cabinet Members". TIME. 13 November 2008.
  2. http://online.wsj.com/news/articles/SB120994652485566323?mod=US-Business-News&mg=reno64-wsj&url=http%3A%2F%2Fonline.wsj.com%2Farticle%2FSB120994652485566323.html%3Fmod%3DUS-Business-News Erin White(5 mai 2008). "Quest for Innovation, Motivation Inspires the Gurus". Wall Street Journal.
  3. http://econintersect.com/b2evolution/blog1.php/2013/01/27/inequality-for-all-wins-sundance-award "'Inequality for All' wins Sundance award". Ecointersect.com
  4. http://www.japantimes.co.jp/opinion/2013/02/08/general/the-movie-exposing-the-lies-at-the-heart-of-u-s-capitalism/ "Exposing the lies at the heart of U.S. capitalism". The Observer / The Japan Times.
  5. http://www.dailycal.org/2011/11/18/transcript-robert-reichs-speech-at/ Robert Reich (November 18, 2011). "Transcript: Robert Reich’s speech at Occupy Cal". The Daily Californian.
  6. David Maraniss. First in His Class: A Biography of Bill Clinton. Simon and Schuster. 1995.
  7. http://www.pbs.org/wgbh/pages/frontline/shows/clinton/interviews/reich.html "Interviews – Robert Reich | The Clinton Years | FRONTLINE". PBS. January 16, 2001.
  8. http://www.vize.cz/en/laureates.php "Foundation VIZE 97 – Laureates". Vize.cz.
  9. http://freakonomics.com/2008/05/01/robert-reich-answers-your-labor-questions/ Stephen J. Dubner (1 mai 2008). "Robert Reich Answers Your Labor Questions". The New York Times.