Robert Ley

Allikas: Vikipeedia
Robert Ley (1933)

Robert Ley (15. veebruar 189025. oktoober 1945) oli Saksamaa poliitik ja riigitegelane. Aastatel 1933–1945 oli ta Saksa Töörinde juht.

Ta sündis Reini provintsis Niederbreidenbachis (praegu Nümbrecht) 11-lapselises talupidajate perekonnas seitsmenda lapsena. Robert Ley õppis Jena, Bonni ja Münsteri Ülikoolis keemiat.

Esimese maailmasõja algul astus ta vabatahtlikuna sõjaväkke. Esialgu oli ta suurtükiväelane, seejärel sõjalendur. 29. juulil 1917 tulistati ta Prantsusmaa kohal alla, Ley sattus sõjavangi. Lennukiga sooritatud hädamaandumise tagajärjel saadud jala- ja koljuvigastuste tõttu kannatas ta hiljem krooniliste valude käes. Valule pakkus leevendust alkohol, mille suhtes tal kujunes välja sõltuvus. 1920. aasta märtsis pöördus ta Prantsusmaalt sõjavangist Saksamaale tagasi ja lõpetas vahepeal pooleli jäänud ülikooliõpingud. Ta asus tööle Leverkusenis firmas IG Farben. Ruhri piirkonna okupeerimine Prantsusmaa ja Belgia poolt 1923. aastal vihastas Ley väga välja ja temast sai ultranatsionalist. 1924. aastal astus ta Natsionaalsotsialistlikkusse Saksa Töölisparteisse. 1925. aastal sai temast Lõuna-Reinimaa gaulaiter. 1928. aastal sai ta Köln-Aacheni gau partei organisatsioonijuhiks ja ta valiti Preisi Maapäeva liikmeks.

8. detsembril 1932 nimetas Hitler ta Natsionaalsotsialistiku Saksa Töölispartei riigiorganisatsioonijuhiks. 1933. aasta mais sai Ley Saksa Töörinde juhiks. Tema juhtimisel kujunes Saksa Töörinne Kolmanda Riigi suurimaks massiorganisatsiooniks (1942. aasta detsembris 25 miljonit liiget).

16. mail 1945 langes Ley Baieris Austria piiri lähedal Schlechingis Ameerika sõjaväelaste kätte vangi. Ta anti Nürnbergi protsessil sõjakuritegudes ja inimsusevastastes kuritegudes süüdistatuna kohtu alla. Vangistuses olles lõpetas ta elu enesetapuga.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Robert Ley oli kaks korda abielus. Tema teine abikaasa laulja ja lastekirjanik Inga Ley sooritas 29. detsembril 1942 enesetapu.[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]