Robert Capa

Allikas: Vikipeedia
Robert Capa

Robert Capa, sünninimega Endre Ernő Friemann (22. oktoober 191325. mai 1954) oli sõjafotograaf, kes kajastas muuhulgas Hispaania kodusõda, Teist Hiina-Jaapani sõda, Teist maailmasõda, 1948. aasta Araabia-Iisraeli sõda ning Esimest Indo-Hiina sõda.

Noorus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Endre Friemann sündis Budapestis Austria-Ungari Keisririigis, ungarlaste Dezső ja Júlia Friemanni pojana. Olles noorena pungil soovist eneseteostusele, ei tundunud Ungarisse jäämine talle piisavalt võimalusi pakkuvat. Juba kaheksateistkümneaastaselt kolis ta seetõttu Berliini. 1931. ja 1932. aastal õnnestus tal majanduskriisi tingimustes töötada Dephoti nimelises fotoagentuuris. Natside võimule tulles 1933. aastal pidas Endre paremaks lahkuda Pariisi, kus lootis hakata elatist teenima oma esialgse kire – kirjutamisega. Töötamine vabakutselise ajakirjanikuna kujunes aga suureks pettumuseks. Pariisis elades võttis Endre omale uueks nimeks "Robert Capa". Tegu oli inspireeritud Itaalia-Ameerika filmirežissööri Frank Capra järgi. “Robert Capa” kõlanud ameerikalikult ning olnud ka lihtsamini meelde jääv.

Hispaania kodusõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale ebaõnnestunud ajakirjaniku-karjääri õnnestus Capal kasutada ära Berliinis omandatud foto-alaseid teadmisi. 1936.–1939. aastal kajastas ta koos kaaslaste Gerda Taro ja David Seymouriga Hispaania kodusõda. Juba sõja esimestel kuudel tabas teda tänu fotole "Langev sõdur" ülemaailmne tuntus. Foto arvatakse olevat tehtud Cordoba rindel asunud Cerro Murianos. Capat on kuni tänase päevani süüdistatud antud foto lavastamises, kuid kindlad tõendid selle väite kinnituseks puuduvad.

Teine Hiina-Jaapani sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

1938. aastal reisis Capa Hiina, et dokumenteerida sealse Wuhani linna vastuhakku Jaapani invasioonile.

Teine maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõja alguseks Euroopas oli Capa natside režiimi eest Pariisist edasi New Yorki põgenenud, kus töötas mõnd aega ajakirja Collier’s Weekly fotograafina. Peale sealt vallandamist palgati ta Life Magazine’i. Mõlema ajakirja heaks töötades tuli suurem osa ajast Euroopa sõjakeerises veeta. Robert Capa oli Teise maailmasõja ajal ainus vastaspoolelt pärit fotograaf, kes töötas Liitlaste heaks. Capa fotodest ühed kuulsaimad pärinevad Normandia dessandilt 6. juunist 1944. Maabudes koos teise rünnak-lainega Omaha rannal, kandes kaht 50mm objektiiviga Contax II kaamerat mitmete varu negatiividega, tegi ta dessandist kokku 106 fotot. Suurem osa neist hävis aga fotode ilmutamisel Life’i fotoosakonna töötaja eksimuse tõttu. 106st fotost suudeti päästa vaid kaksteist, millest kümme prinditi sama aasta 19. juuni ajakirjas seletava allkirjaga “pisut fookusest väljas” (“slightly out of focus”). Piltide udusust põhjendas ajakiri fotograafi erutatud seisundist põhjustatud käte värisemisega, kuigi Capa seda tugevalt eitas. Väljendi "Slightly Out of Focus"’e valis Capa hiljem oma autobiograafilise raamatu pealkirjaks.

Teise maailmasõja lõpuaastal sai rootslasest Ingrid Bergmanist Capa armuke. Filmitähega tutvus ta kuna too tegeles sõdurite igapäeva elu vürtsitamisega, külastades mitmeid tagalaid. Peale sõda püüdis Bergman veenda Capat endaga abielluma, millest Capa loobus, kuna ei olnud Hollywoodi kolimisest huvitatud. Nende suhe lõppes, kui Capa 1946. aastal Türki siirdus.

Tegevus peale sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

1947. aastal reisis Capa koos oma sõbra John Steinbeckiga mööda Nõukogude Liitu. Steinbecki reportaaži A Russian Journal illustreerisid Capa fotod Moskvast, Kiievist, Tbilisist, Batumist ning varemetes Stalingradist. Samal aastal asutas Capa koos Henri Cartier-Bressoni, William Vandiverti, David Seymore’i ja George Rodgeriga Magnum Photos’i nimelise vabakutselisi fotograafe ühendava agentuuri. 1951. aastal valiti Capa ühingu presidendiks. Iisraeli riigi loomise järel fotografeeris ta tolle algusaastate katsumusi Irwin Shaw raamatu “Raport Iisraelist” tarbeks.

Kuigi Capa oli pärast kõikidest sõdadest läbi käimist lubanud, et ei kajasta enam ühtki sõda, tuli ta siiski ajakirja Life palvele vastu ning sõitis 1954. aastal Indo-Hiinasse, et fotografeerida sealset sõjategevust. 25. mail 1954. aastal liikudes koos Prantsuse vägede kolonniga vaenlase tule all, hüppas Capa teda vedanud džiibist välja, et saada eemalt paremaid fotosid. Viis minutit hiljem kuulsid koos temaga reisinud Time’i ja Life’i fotograafid John Mecklin ja Jim Lucas plahvatust, mille oli põhjustanud maamiinile astunud Capa. Jala kaotanud fotograaf viidi kohalikku haiglasse, kuhu jõudes oli Capa aga juba surnud. Kohal olnute sõnul hoidis ta ka surnult oma fotoaparaadist kõvasti kinni.

Pärand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Robert Capa mälestuse püsimise eest tegutses kõvasti tema noorem vend Cornell Capa. 1966. aastal lõi ta rahvusvahelise fondi nn murettundva fotograafia toetuseks (Fund for Concerned Photography). Murettundva fotograafia all pidas ta silmas fotograafe, kes oma töödega püüavad muuta ja parandada maailma, mitte vaid dokumenteerida. Taoliste tööde hoiustamiseks rajas Cornell 1974. aastal Rahvusvahelise Fotograafiakeskuse.

Capa töö tunnustuseks annab Ameerika Ülemereline Pressiklubi (Overseas Press Club) igal aastal välja Capa nimelise auhinda parimale välismaad kujutavale fotoreportaažile.

1995. aastal leiti Mexico City’st suur kogus Capa negatiive Hispaania kodusõja ajast, mis olid läinud kaduma Capa põgenedes Euroopast 1939. aastal. Fotod anti üle Capa noorema venna Cornelli rajatud Rahvusvahelisele Fotograafiakeskusele Manhattanil New Yorkis.

Robert Capa tööd määrasid sõjafotograafiale uued kõrgemad nõuded, mida iseloomustab hästi tema lause “kui foto ei ole piisavalt hea, siis sa ei ole lihtsalt piisavalt lähedal olnud”. Kahjuks põhjustas selline arvamus talle lõpuks ka surma.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artikkel on tõlgitud ingliskeelsest Wikipediast.