Ristikheina-taevastiib

Allikas: Vikipeedia
Ristikheina-taevastiib
Ristikheina-taevastiib
Ristikheina-taevastiib
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Lülijalgsed Arthropoda
Klass: Putukad Insecta
Selts: Liblikalised Lepidoptera
Sugukond: Sinilibliklased Lycaenidae
Perekond: Taevastiib Polyommatus
Liik: Ristikheina-taevastiib
Ladinakeelne nimetus
Polyommatus icarus
Rottemburg 1775

Ristikheina-taevastiib (Polyommatus icarus Rott.) on sinilibliklaste sugukonda taevastiiva perekonda kuuluv liblikaliik.

Ristikheina-taevastiib on levinud Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Ta elab kõikjal Briti saartel kuni Orkney saarteni ja Välis-Hebriidideni. Aastal 2005 avastati ta Kanadast Québecist Mirabelist ja tema levila tundub seal laienevat.

Emasliblika alakülg

Isaste ülakülg on lillakassinine, peenikese musta äärega. Emased on pruunid, punaste täppide riviga tiiva servas. Isased on alt hallikad, emased pruunikamad. Kummalgi sool on tagatiibade servas rida oranže või punaseid täppe. Rida võib ulatuda esitiibadele, kuid seal on täpid väiksemad, vahel puuduvad üldse. Täpirida eraldab tiivaservast peenike just joon. Tagatiibadel on umbes 12 ja esitiibadel 9 musta keskmega valget täppi. Tiibade välisserval ei ole musti ristjooni, mis võimaldab eristada ristikheina-taevastiiba teistest lähedastest liikidest.

Röövik on väike, kahvaturoheline kollaste triipudega ja näeb natuke nälkja moodi välja. Röövikueas toimub ka talvitumine.

Ristikheina-taevastiib meeldib sipelgatele, kuigi mitte nii palju kui mõni teine siniliblikaliik. Vastne on oliivroheline ja elab alguses maapinnal, kuni sipelgad selle oma pessa kannavad. Vastne valmistab oma kehas mesinestet, mida sipelgad lakuvad, kuni vastne pesas elab.

Eestis on ta tavaline, lendab juuni keskpaigast juuli keskpaigani, harva teist põlvkonda moodustades ka augustis ja septembris.[1]

Lõuna-Inglismaal vahetub aastas kaks põlvkonda, kellest esimene lendab mais-juunis ja teine augustis-septembris. Põhja-Inglismaal vahetub aastas üks põlvkond, kes lenadb juunist septembrini.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Viidalepp, Jaan; Remm, Hans 1996. "Eesti liblikate määraja". Tallinn: Valgus, lk. 225.