Ripskõhtsed

Allikas: Vikipeedia
Gastrotrich.jpg
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Alamriik Pärishulkraksed Eumetazoa
Põhikond Kahekülgsed Bilateria
Ülemhõimkond Platyzoa
Hõimkond Ripskõhtsed Gastrotricha

Ripskõhtsed (Gastrotricha) on loomade riiki kahekülgsete põhikonda kuuluv hõimkond.

Varem, näiteks "Loomade elus", arvati ripskõhtsed ümarloomade hõimkonda omaette klassina. [1]

Ripskõhtsed on mikroskoopilised organismid, ehkki suuremad on ka palja silmaga näha (0,06–3 mm). Nad elavad nii mage- kui ka merevees. Enamik magevees elavaid ripskõhtseid kuulub perifüütonisse või bentosesse. Merevees elavad ripskõhtseid tavaliselt interstitsiaalselt (liivaterade vahel). Mõni liik elab ka maismaal. Ehitustüübilt on nad bilateraalse sümmeetriaga. Ripskõhtseid on umbes 700 liiki

Ripskõhtsete hõimkond sisaldab ühe klassi, mis jaguneb kaheks seltsiks: Macrodasyda ja Chaetonotida.

Ripskõhtsed põlvnevad torusoolelistest ripsussidest. Selle arenguga on kaasnenud mõõtmete vähenemine ja osaline taandareng.

Ripskõhtsetel puuduvad hingamiselundkond ja ringeelundkond. Hingamine toimub läbi naha ja sooleseina kaudu. Kehaõõnt täidab vedelik, mis "uhub" siseelundeid ja osaleb ainevahetuses. [1]

Liikumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ripskõhtsete lihaskond on taandarenenud. Nende lihased ei moodusta pidevat kihti, vaid paiknevad kehal eraldi "lintidena". Ripskõhtsete eellaste nahklihasmõigust on säilinud vaid üksteisest isoleeritud lihaskimbud. Niisuguse taandarengu peamiseks põhjuseks on loomade väikesed mõõtmed: nad liiguvad edasi keha kõhupoolt katvate ripsmete abil ja pisikestel loomadel sellest piisab. Selline lihaste degeneratsioon on osutunud ripskõhtsetel pöördumatuks. [1]

Ripsmed töötavad kooskõlastatult nagu ripsussidelgi ja tagavad looma küllalt kiire kulgemise. Ripskõhtsed oskavad ka ujuda ja teevad sealjuures sageli neile väga iseloomulikke hüppeid. Ühtlasi toimivad ripsmed mehhanismina, mis juhib toidu nende suuavani. Ripskõhtsed toituvad mitmesugustest pisiorganismidest, sealhulgas väikestest ripsloomadest. [1]

Suurematel ripskõhtsetel tekkis liikumisega probleem: ripsmed ei jaksa neid edasi vedada, aga lihased on juba mandunud. Kuidas siis liikuda? Suurematel ripskõhtsetel arenesid erilised haardetorukesed, mille otsas on kinnituskettad. Nende abil imevad ripskõhtsed end mingi pinna külge ja kulgevad niimoodi mööda põhja nagu torusid mööda sammudes. Arusaadavalt on selline liikumine väga aeglane. [1]

Avastuslugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ripskõhtsed avastati 18. sajandil. Mikroskoopide puudulikkuse ja teadmiste vähesuse tõttu peeti neid esialgu ripsloomadeks, kellega nad on ühesuurused.

Ripskõhtsete olemuse selgitasid välja niisugused teadlased nagu O. Bütschli, I. Metšnikov ja C. Zelinka. Zelinka kirjeldas juba 1889 olulisi tunnuseid, millega selgitati ripskõhtsete iseärasused. Suur tähtsus ripskõhtsete uurimisel on olnud P. Schultze töödel. 20. sajandil on kõige suuremad teened ripskõhtsete süstemaatika, bioloogia ja ökoloogia uurimisel A. Remanel. [1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 "Loomade elu", 1. kd., lk. 267–269