Riikide kadrill
Riikide kadrill on termin, millega tähistatakse Euroopa suurjõudude pidevalt muutuvaid liitusid 18. sajandil.
Selle põhieesmärk oli jõudude tasakaalu säilitamine Euroopas ning mistahes liidu või riigi liiga võimsaks saamise takistamine. Termin on loodud kadrilli kui tantsu järgi, kus tantsijad pidevalt partnereid vahetavad.
Kõige sagedamini mainitud juhtum pärineb aastast 1756, mil Suurbritannia ja Austria hülgasid kauaaegse Inglise-Austria liidu ning moodustasid uued liidud seniste vaenlastega: vastavalt Preisimaa ja Prantsusmaaga. Seda tuntakse ajaloos kui diplomaatilist revolutsiooni.
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Muutuvad liidud olid kaua aega olnud oluline tegur Euroopa poliitikas. Seda nähti tihti kui vastust muutuvatest jõuvahekordadest ja ähvardustest tulenevatele ohtudele. 16. sajandil ja 17. sajandi alguses pandi Euroopa poliitikas suurim rõhk Hispaania võimu piiramisele.
Sajandi teisel poolel vahetas Prantsusmaa Hispaania Euroopa juhtiva võimu positsioonil välja. Nende vastu moodustati Euroopas hulk koalitsioone ning see kulmineerus Hispaania pärilussõja ajal aastatel 1702–1713.
Kadrill[muuda | muuda lähteteksti]
Kohe sõjajärgsetel aastatel moodustasid Suurbritannia ja Prantsusmaa, keda peeti vastanduvate koalitsioonide juhtideks, Inglise-Prantsuse liidu, tunnustades selle käiguga seda, et neil oli ajutisi ühiseid huve. Järgnenud aastatel suutsid nad nelikliidu sõjas lüüa uuesti esile kerkinud Hispaaniat (endist Prantsusmaa liitlast). Hispaania otsis seejärel liitu Austriaga ning selleni jõuti aastal 1725.
Aastaks 1731 olid Suurbritannia ja Prantsusmaa selgelt teineteisest kaugenemas. Suurbritannia valitsus alustas diplomaatilise initsiatiivi otsimist Austriaga ning loodi uus Inglise-Austria liit. Hispaania loobus oma sidemetest Austriaga ning lõi lõpuks taas liidu Prantsusmaaga.
Ent aastal 1733 tundus vastne Inglise-Austria liit ohus olevat kui britid ei suutnud austerlasi Poola pärilussõjas aidata. Abi saamiseks pidi Austria suuresti toetuma Venemaale ning oli sunnitud 1738. aastal sõlmitud rahulepinguga tegema Prantsusmaale suuri järeleandmisi. Selle tulemusena mõistsid britid, et nendepoolne mittesekkumine võimaldas Prantsusmaal liiga tugevaks saada.
Aastal 1740 ründas esile kerkiv uus jõud Preisimaa Austriat ning ka Suurbritannia ja Prantsusmaa olid peagi sõtta mässitud. Sõda lõppes 1748. aastal patiseisuga, kuid kõige rohkem kaotas sõjas siiski Austria. Vaatamata Suurbritannia suurele panusele finantseerimisel hakkas Austria nende omavahelisse liitu järjest kainemalt suhtuma ning brittidele asendust otsima.
Aastal 1756 tegi Austria midagi, mida paljud pidasid mõeldamatuks: nad hülgasid sidemed Suurbritanniaga, et moodustada uus liit Prantsusmaaga. Kartuses, et see võib Mandri-Euroopa destabiliseerida ja viia sõjani, moodustas Suurbritannia Westminsteri konverentsil liidu Preisimaaga, lootes, et uus jõudude tasakaal hoiab ära võimaliku sõja.
Langus[muuda | muuda lähteteksti]
Mõiste hakkas hääbuma 18. sajandi teisel poolel, mil Suurbritannia ja Prantsusmaa said Euroopas domineerivateks jõududeks. Hääbumise oluline põhjus oli kadrilli võimetus ära hoida seitsmeaastase sõja, kus hukkus rohkem kui miljon inimest, puhkemist. Riigid hakkasid otsima stabiilsemaid ja kestvamaid liite ning sajandi teise poole üks edukamaid neist oli Prantsusmaa ja Hispaania vaheline Bourbonide kokkulepe (tuntakse prantsuse nimega Pacte de Famille), mis suutis Ameerika iseseisvussõjas Suurbritannia alistada.
Pärast Napoleoni sõdu seati sisse Euroopa kontserdi nime kandev foorum, mille eesmärk oli pidada suuremaid sõjalisi konflikte põhjustavate muutuvate liitude loomise asemel riikidevahelisi läbirääkimisi.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Lisalugemist[muuda | muuda lähteteksti]
- Clark, Christopher. "Iron Kingdom: The Rise and Downfall of Prussia 1600–1947". Penguin Books, 2007.
- Simms, Brendan. "Three Victories and a Defeat". Penguin Books, 2008.
- Strachan, Hew. "The First World War". Simon & Schuster, 2006.