Richard Hausmann

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Richard Gustav Gotthard Hausmann)

Richard Gustav Gotthard Hausmann (10. detsember (vkj 28. november) 1842 Võrus19. detsember 1918 Tartus) oli silmapaistev baltisaksa ajaloolane ja arheoloog.

Hausmann sündis Tartust pärit kullassepa Franz Hausmanni ja Amalie Cordesi perekonnas. 1862. aastal asus ta Tartu Ülikool keemiat õppima, kuid esimese semestri järel leidis ta, et tema tõeliseks kutsumuseks on siiski ajalugu, ning pühendus sellele. Tartus õppis ta ajalugu kuni 1868. aastani, pärast seda siirdus Göttingeni, kus õppis Georg Waitzi käe all, tutvudes õigusajalooga ning omandas väga heal tasemel allikakriitilised oskused. Ühe semestri õppis Hausmann ka Viini ülikoolis, kus täiendas end ajaloo abiteaduste alal. 1870. aastal lõpetas ta õpingud magistritööga "Das Ringen der Deutschen und Dänen um den Besitz Estlands bis 1227" ning naasis Tartu Ülikooli õppejõuks. 1880. aastal kaitses ta ka doktoritöö teemal "Studien zur geschichte Königs Stephan v. Polen". Temast sai hea üldajaloo asjatundja.

Tartu Ülikoolis töötas Hausmann kuni 1898. aastani, täites dotsendi, professori ja prorektori ametikohuseid. Lisaks üldajaloole pidas Hausmann ka Baltikumi keskaja, allikaõpetuse ja arheoloogia loenguid. Lisaks sellele oli Hausmann aastatel 18821890 Tartu Ülikooli raamatukogu direktor. Ta oli ka üks Õpetatud Eesti Seltsi aktiivsemaid liikmeid.

Hausmann uuris küllaltki erinevaid valdkondi, alustades Liivimaa ajaloo allikate tuvastamisest välisarhiivides ning lõpetades arheoloogiliste kaevamiste teostamisega, uurides eriti rauaaegseid kivikalmeid Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis, saavutades kõikjal oma aja kohta silmapaistvaid saavutusi. Kestvamad saavutused olid tal siiski eestkätt Liivimaa keskaja uurimises, aga ka arheoloogia populariseerimisel; samuti Tartu varasema ehitusajaloo uurimisel, viimases valdkonnas oli ta juhtiv jõud kuni surmani.[viide?] Tema tugeval allikakriitikal ning põhjalikul arhiivitööl baseeruv uurimistegevus sai eeskujuks paljudele hilisematele baltisaksa ajaloolastele, nii et välja kujunes koguni Hausmanni koolkond, kuhu kuuluvateks võiks lugeda Hermann von Bruiningki, Otto Harnacki, Friedrich Bienemann nooremat, Arnold Feuereisenit, Ernst Seraphimi, Johannes Hallerit, Otto Greiffenhagenit, Leonid Arbusow nooremat ja paljusid teisi.

Eesti rahvusliku ajalooteaduse kujunemise seisukohalt oli Hausmannil emeriitprofessorina 20. sajandi alguses oluline roll eestlastest ajaloohuviliste juhendamisel, kelle seas olid näiteks Martin Lipp, Villem Reiman ja Johan Kõpp.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]