Reovesi
.jpg)
Reovesi on vesi, mis on reostunud inimtegevuse tagajärjel. Reovesi tekib olmes (olmereovesi) ning tööstuses ja põllumajanduses (ühine nimetus tootmisreovesi). Ka sademevesi võib muutuda reoveeks, kui see kas õhus või äravoolupindadel saastub.[1] Reovees ületab saasteainete hulk lubatud piirnorme ning seetõttu tuleb see enne looduslikku veekogusse juhtimist puhastada. Eemaldamaks reoveest reoaineid ja soovimatuid organisme, et selle saaks ohutult keskkonda juhtida, rakendatakse reoveepuhastust. Heitvesi on puhastist väljunud reovesi, mille näitajad vastavad kehtestatud normidele ning see suunatakse suublasse, milleks tavaliselt on looduslik veekogu.[2]
Reostusallikad[muuda | muuda lähteteksti]
Koht, kus reovesi tekib, on reostusallikas. Reostusallikad jagatakse kaheks.
Hajureostus[muuda | muuda lähteteksti]
Hajureostus on keskkonnareostus, mille täpset asukohta ei ole võimalik määrata, sest reostusallikaid on palju ja nad on väikesed. Tavaliselt jõuab hajureostus veekogudesse pinnase või õhu kaudu. Kõige suuremaks hajureostuse tekitajaks on põllumajandus. Põllumajanduses kasutatavad väetised ja taimekaitsevahendid jõuavad tuule ning sademete abiga veekogudesse. Lisaks sellele tekitavad hajureostust autod ja veesõidukid, eriti sellised, mille tehnoseisund ei vasta nõuetele. Väiksemateks reostusallikateks on mahavisatud prügi, talvel teedele puistatav sool või korrast ära ahjud.
Punktreostus[muuda | muuda lähteteksti]
Punktreostus on keskkonnareostus, mille konkreetne asukoht on teada. Punktreostusallikaks võib olla kodumajapidamine, sealaut, tööstusettevõte või mõni muu vett kasutav koht. Punktreostusallikates tekkinud reovett on võimalik puhastada ja seega ennetada loodusliku vee saastumist.[3]
Reostusallika reostuskoormus[muuda | muuda lähteteksti]
Reostuskoormust väljendatakse inimekvivalentides (lühend ie) ning arvutatakse aasta kestel reostusallika suurima nädalakeskmise reoainehulga alusel. Biokeemilist hapnikutarvet (BHT) väljendatakse milligrammides ning see näitab hapniku hulka, mis kulub mikroobidel, et lagundada ühes liitris vees olevat orgaanilist ainet seitsme päeva jooksul. Reoveepuhasti rajamisel määrab esialgse reostuskoormuse reguleeriva loa väljastaja. Reoveepuhasti reostuskoormus määratakse veeproovide analüüsi ja vooluhulga mõõtmise tulemuste alusel. Reoveepuhastil, mille reostuskoormus on 2000 või rohkem inimekvivalenti, määratakse reostuskoormus kord aastas. Reostuskoormuse määramiseks peab reoveepuhastisse sisenevast reoveest võtma seitse keskmistatud proovi ühe nädala jooksul. Vajalike proove ei tohi võtta vihmavalingu ajal.[4]
Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]
Reovesi või heitvesi võib pärineda järgmistest kohtadest:
- Fekaalid, uriin, kasutatud tualettpaber ja teised kehavedelikud, tavaliselt pärit tualettruumist. Tuntud ka kui must vesi.
- Kogumiskaevu leke;
- septiku leke;
- pesuvesi (vesi, mida on kasutatud inimese, põranda, riiete jne. pesuks), nimetatakse ka hallveeks;
- sademevesi, mis on kogutud hoovidest või maakohtades asuvatelt katustelt, ei sisalda tavaliselt õlisid ega muid kahjulikke aineid;
- põhjavesi, mis on imbunud reovette;
- kodumajapidamisest üle jäävad vedelikud (praadimisõli, joogid, värvid, pesuvahendid jne);
- linnast pärit sademevesi, mis sisaldab näiteks diislit, õlisid, metallosakesi jne;
- mereveest, sisaldades rohkelt soolasid ja mikroobe;
- jõgede vesi, milles leidub suurel hulgal mikroobe;
- inimtekkelised vedelikud (illegaalselt kasutatud pestitsiidid, vanaõlid jne);
- maantee kanalisatsioon (sisaldab õlisid, metallosakesi, rehvijääke);
- tööstuslik reovesi, mis sisaldab jahutusvett, tootmisvett jne. Kõikidel tööstustel on erineva koostisega reovesi.
Reovee komponendid[muuda | muuda lähteteksti]
Reovees sisalduvad komponendid varieeruvad suuresti. Allpool on välja toodud osaline nimekiri sellest, mida reovesi võib sisaldada:
- vesi (95 protsenti);
- patogeenid, näiteks viirused, bakterid, parasiitsed ussid;
- mitte-patogeensed bakterid;
- orgaanilised osakesed nagu juuksed, toit, paberiosakesed, huumus, taimeosakesed;
- lahustuv orgaaniline materjal, näiteks uriin, suhkrud, proteiinid, ravimid;
- anorgaanilised osakesed nagu liiv, savi, metalliosakesed;
- lahustuv orgaaniline materjal: meresool, ammoniaak, tsüaniid, vesiniksulfiid;
- loomadest väikesed kalad, algloomad, putukad, lülijalgsed;
- tahked suured esemed: mähkmed, hügieenisidemed, kondoomid, nõelad, surnud loomad, laste mänguasjad;
- gaasid nagu metaan, süsinikdioksiid;
- emulsioonid, näiteks värvid, liimid, emulgeeritud õlid, juuksevärvid;
- mürgid, näiteks pestitsiidid, herbitsiidid;
- farmaatsiajäägid ja hormoonid.[2]
Reovee puhastamine[muuda | muuda lähteteksti]
Reovee puhastamiseks on erinevaid võimalusi: bioloogiliselt, keemiliselt või füüsikalis-keemiliselt. Tavaliselt kasutatakse mitut puhastusmeetodit korraga.
Reovee puhastamise esimene etapp on mehaaniline puhastamine, mille käigus vastava võre abil eemaldatakse suuremad tahked osakesed, näiteks liiv, õli, muda. Lisaks võrele kasutatakse mehaaniliseks puhastamiseks liiva- ja rasvapüüdurit.
Teine etapp on bioloogiline puhastamine. Selle käigus lagundatakse orgaanilised ained mikroorganismide poolt, kes reovees leiduvad orgaanikat oma elutegevuseks kasutavad. Lisaks orgaanilise aine lagundamisele kogutakse mikroobide rakkudesse lämmastik- ja fosforühendeid. Mikroobid, kes vastavad reovett bioloogiliselt puhastama peavad, valitakse reovee sordi järgi.
Kolmas etapp järgneb juhul, kui lämmastik- ja fosforühendeid on pärast bioloogilist lagundamist ikka üle lubatud normi. Selles etapis rakendatakse füüsikalis-keemilisi puhastusvõtteid. Lämmastiku tõhusaks eraldamiseks on denitrifikatsiooni protsess, mille käigus nitraadid või nitritid redutseeritakse järk-järgult gaasiliseks lämmastikuks.[5] Üleliigsest fosforist vabanemiseks lisatakse reoveele kemikaale, mis seovad fosfori mittelahustuvatesse sooladesse. Fosfori- ning lämmastikühendite eemaldamist reoveest nimetatakse ka süvapuhastamiseks.
Väiksemates reoveepuhastites ja piirkonnas, kus põhjavesi on kaitstud, saab bioloogiliseks puhastamiseks kasvatada kiirekasvulisi taimi ehk energiavõsa. Sellisel juhul juhitakse reovesi pinnasfiltrisse, millel kasvavad taimed ja nende juurtel olevad mikroobid toimivad bioloogilise puhastina – kasutavad reovees leiduvad toitained ära oma elutegevuseks.
2013. aasta seisuga oli Eestis 1143 reoveepuhastit.
Omapuhasti[muuda | muuda lähteteksti]
Eramud, kus puudub ühisveevärk ja -kanalisatsioon, peavad samuti oma reovett enne loodusse juhtimist puhastama. Selleks on kaks võimalust. Esiteks võib reovee koguda vastavasse mahutisse, mida paakauto tühjendab. Teiseks võimaluseks on omapuhasti rajamine, mis peab olema kooskõlastatud ja vastama Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud reovee puhastamise nõuetele. Esiteks peab eramus tekkiv reovesi läbima septiku. Septik on kinnine mahuti, mille põhja settib heljum ja selles olevat orgaanilist ainet lagundavad mikroobid anaeroobselt. Septikus eelpuhastatud reovesi juhitakse kas läbi pinnasfiltri suublasse või imbsüsteemi. Parem omapuhasti on valmis- või kompaktpuhasti. Sellises puhastis toimuvad kõik reovee puhastamisetapid ühes kinnises süsteemis ning loodusse juhitakse puhas heitvesi.
Reovee sete[muuda | muuda lähteteksti]
Reovee puhastamisel jääb järgi sete ehk aktiivmuda. Setet saab kasutada metaantankides kääritamiseks ja tekkivast gaasist on võimalik toota biogaasi. Käärimisprotsessist ülejäävat setet saab omakorda pärast kompostimist kasutada haljastusmullana.
Ohtlikud ained reovees[muuda | muuda lähteteksti]
Kanalisatsiooni ei tohi kindlasti valada kemikaale, happeid, aluseid, õli, bensiini, mürgiseid aineid ega muid ohtlikke aineid. Sellised ained võivad viia bioloogilises puhastuses osalevate mikroorganismide hukuni. Puhastis elavate mikroorganismide hukkumine viib selleni, et reoveepuhasti lõpetab oma töö. Lisaks sellele ei ole olmeveepuhastid valmis eemaldama äärmuslikke kemikaale ja seega võivad need sattuda loodusse.[3]
Õigusraamistik[muuda | muuda lähteteksti]
Reovee puhastamine ning heit- ja sademevee suublasse juhtimise kohta esitatavad nõuded, piirmäärad ning nende nõuete kontrollimise meetmed on kinnitatud Euroopa Nõukogu direktiiviga 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta (EÜT L 135, 30.5.1991, lk 40–52), muudetud direktiiviga 98/15/EÜ (EÜT L 67, 7.3.1998, lk 29–30). Eesti Vabariigis kehtiv määrus on kooskõlas Euroopa Nõukogu direktiiviga ning määrus kehtestatakse veeseaduse § 24 lõike 2 alusel.[4]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Ökoloogialeksikon. (1992). Koost. Masing, V. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
- ↑ 2,0 2,1 Clescerl, Leonore S.(Editor), Greenberg, Arnold E.(Editor), Eaton, Andrew D. (Editor). Standard Methods for the Examination of Water and Wastewater (20th ed.) American Public Health Association, Washington, DC. ISBN 0-87553-235-7. This publication is also available on CD-ROM and online by subscription.
- ↑ 3,0 3,1 Ader, Arne; Tartes, Urmas (2014). "Veeteemaline õpimapp" (PDF). Lk 40–43.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 4,0 4,1 https://www.riigiteataja.ee/akt/113062013013
- ↑ Atkins Peter, Jones Loretta,Burk Peeter.Keemia alused:teekond teadmiste juurde. 2012