Rein Vihalemm

Allikas: Vikipeedia
Rein Vihalemm Eesti filosoofia 7. aastakonverentsil Tartus 29. augustil 2011.

Rein Vihalemm (sündinud 9. detsembril 1938 Pärnus) on eesti teadusfilosoof, filosoofiakandidaat. Tema peamised uurimisvaldkonnad on keemia ajalugu ja keemiafilosoofia, Eesti teadusfilosoofia ajalugu ning Thomas Kuhni retseptsioon.

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rain Vihalemm lõpetas 1957. aastal Pärnu 2. L. Koidula nimelise Keskkooli. 1963. aastal lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli keemia erialal, 1966. aastal aspirantuuri filosoofias. 1969. aastal kaitses Vihalemm NSVL TA Filosoofia Instituudis kandidaadiväitekirja "Стадии развития учения о химическом сродстве с точки зрения основных ступеней познания" (juhendaja B. M. Kedrov). 1974 atesteeris VAK ta dotsendiks.

Aastast 1966 on Vihalemm Tartu Riikliku Ülikooli filosoofiaõppejõud (1974–1992 ja 1997–2002 dotsent, 1992–1997 ja 2002–2004 teadusfilosoofia korraline professor, 1996–1998 sealsamas filosoofiaosakonna juhataja; praegu erakorraline professor). Aastal 1992 rajas ta Tartu ülikooli teadusfilosoofia õppetooli. Vihalemm on juhendanud rea magistri- ja doktoriväitekirju; tema juhendatavate seas on olnud näiteks Bruno Mölder, Jüri Eintalu, Leo Näpinen, Anto Unt ning Jaan Kivistik.

1979. aastast on Vihalemm Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühenduse liige, 1996. aastast selle juhatuse ja 2001. aastast volikogu liige, praegu teadusfilosoofia ja -metodoloogia sektsiooni esimees. Tartu Ülikooli filosoofia osakonna magistri- ja doktoriväitekirjade kaitsmisnõukokku kuulub ta alates selle asutamisest 1992. aastal, 1995–1998 oli ta nõukogu aseesimees ja 1998–2004 esimees. Rein Vihalemm on ka Rahvusvahelisse Keemiafilosoofia Seltsi asutajaliige (1997). 2005. aastast on ta Eesti Maaülikooli Karl Ernst von Baeri maja teadusloo uurimise keskuse nõukogu liige.

Vihalemm on uurinud teadusliku tunnetuse ajalugu ja metodoloogiat.

Ideed ja vaated[muuda | redigeeri lähteteksti]

F-teadus ja teaduste liigitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis f-teadus

Tema liigituse järgi jagunevad teadused kol­meks: f-teadused (näiteks füüsika), loodusloolised teadused ning humanitaar-sotsiaaluuringud.[1]

Praktiline realism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Praktiline realism

Rein Vihalemm pooldab teadusfilosoofias praktilist realismi, mis on iseloomustatav viie teesiga:

"1) teadus ei kujuta maailma, "nagu ta tegelikult on" jumala vaatepunktist;

2) tõsiasi, et maailm ei ole ligipääsetav sõltumatult teooriatest – või täpsemalt öeldes paradigmadest (praktikatest) – mida teadlased välja töötavad, ei tähenda, nagu Putnami sisemine realism (või sotsiaalkonstruktivism) oleks aktsepteeritav;

3) teadus kui teoreetiline tegevus on vaid üks aspekt sellest (teadusest) kui praktilisest tegevusest, mille põhivorm on teaduslik eksperiment, mis omakorda leiab aset reaalses maailmas, olles eesmärgipärane ja kriitiliselt teooriast juhinduv konstruktiivne, manipulatiivne, materiaalne sekkumine loodusesse;

4) teadus kui praktika on ka ühiskondlik-ajalooline tegevus, mis muu hulgas tähendab, et teaduslik praktika sisaldab ka normatiivset aspekti, ja see omakorda tähendab, et maailm, nii nagu ta on teadusele ligipääsetav, pole samuti normidest vaba;

5) kuigi mitte naiivne ega metafüüsiline, on see kindlasti realism, sest see väidab, et see, mis on teadusliku praktika kujul antud, on reaalse maailma aspekt."[2]

Vihalemma lähenemise taustal on Karl Marxi praktika (ühiskondlik-ajaloolise praktika kontseptsioon, mida Vihalemm peab realistlikuks, täpsemalt materialistlikuks[3].

Vihalemma praktilisele realismile on lähedane Sami Pihlströmi pragmatismist lähtuv pragmaatiline realism[4], kuigi erinevalt Marxi lähenemisest lähtub see indiviidist isegi ühiskondliku tegevuse puhul (Marx rõhutab ka indiviidi tegevuse ühiskondlikku ja ajaloolist iseloomu)[5]. Pragmatistlikku teadusfilosoofiat võib tõlgendada teadusliku realismi vormina, milles rõhutatakse teaduse praktilist loomust[6]. Hilary Putnami sisemine realism, mille Pihlström on paigutanud pragmaatilise realismi alla, ei ole Vihalemma järgi realism, sest realism nõuab eeldust, et maailm eksisteerib objektiivselt, vaimust sõltumatult; lisaks nõuab Vihalemm realismilt materialismi, mis välistab objektiivse idealismi, subjektiivse idealismi ja dualismi[7]. "Praktilise realismi (ehk praktilise materialismi) järgi ei saa teadvus, vaim (mind) ega vaim (spirit) ei saa eksisteerida enne ühiskondlik-ajaloolist praktikat ega sõltumatult sellest ning see praktika ei saa olla "väljaspool" objektiivset reaalsust."[8] Seevastu naiivne ehk mittekriitiline realism ja metafüüsiline realism väidavad, et maailma on kuidagi võimalik "näha" "väljaspool" praktikat[9]. Erinevalt praktilisest realismist ei seleta traditsiooniline arusaam teadmisest, keelest ja tõest, mis on teadmine (mida nähakse vaid mõistete ja keeles väljendatud tõeste väidete sisuna), kuidas see leitakse ning kuidas või kas see on seotud reaalsusega (keel ja teadmine, mis keeles kuidagi sisaldub, on just nagu väljaspool reaalset maailma); praktilise realismi järgi kujunevad teadmine ja keel ning ka tunnetuse subjekt ja tunnetatav maailm praktikas[10]. Teadmine ei ole tunnetuse subjektist sõltumatu maailma representatsioon ja tunnetuse subjekt ei ole mõistetav sõltumatult tunnetatavast maailmast[11]. Objektiivne maailm eksisteerib inimeste jaoks reaalselt ainult praktika kaudu[12]. Teadmist tuleb pidada mõistmiseks, kuidas maailm kujuneb praktikas, kuidas ta saab määratletud[13]. "Lähtumine praktikast aitab selgitada, et realsuses ei saa objektiivne maailm olla teadmise jaoks haaramatu "asi iseeneses", vaid nähtub "asjana meie jaoks". Mõiste "asi iseeneses" on tühi abstraktsioon, kus ammendamatu objektiivne maailm on tehtud määratlematuks, välistades igasuguse kokkupuute subjektiga."[14]

Praktilist realismi võib vaadelda naturalismi liigina. See lähenemine lükkab tagasi mis tahes metafüüsilised alused. Vihalemm peab põhimõtteliselt praktilisele realismile vastavaks Joseph Rouse'i praktikapõhist teadusfilosoofiat ja radikaalset naturalismi.[15]

Vihalemm nõustub paljus ka Ilkka Niiniluoto kriitilise teadusliku realismiga. Et teaduslikku maailmaseletust vahendab meie praktiline ja teoreetiline tegevus, on meie maailmakirjeldused ehk "maailmaversioonid" alati suhtelised (meie suhtes). Ent maailm ise ei ole suhteline: maailmaversioonid ongi maailma enese versioonid. Kuigi nad kujutavad maailma mõistestike, Kuhni mõttes paradigmade, mis tõlgenduvad praktikatena, kaudu, ütlevad nad midagi maailma enese kohta, nii nagu meie konstrueeritud teooriad, mis oma teoreetilistes mudelites sisaldavad eksperimentaalselt põhjendatud idealisatsioone, sest teoreetilised mudelid on sarnased reaalsete süsteemidega. Niiniluoto keele- ja loogikakeskne lähenemine on Vihalemma meelest siiski liiga abstraktne, sest see ei põhine praktika kontseptsioonil. Niiniluoto pooldab tõe vastavusteooriat, praktiline realism võimaldab aktsepteerida deflatsioonilist tõeteooriat[16]. Niiniluoto rõhutab ka, et on tähtis eristada identifitseerimata ja identifitseeritud objekte. Maailm ise sisaldab identifitseeritavaid mitteidentifitseeritud objekte, kuid mitte "ennastidentifitseerivaid" objekte; nad on potentsiaalselt identifitseeritavad meie poolt.[17]

Vihalemm leiab kokkulangemisi praktilise realismiga ka Nicholas Maxwelli vaadetes, kuigi Maxwell ei lähtu sõnaselgelt praktikast. Praktiline realism kiidab heaks standardse empirismi kriitika, kuid praktilises realismis ei teki vajadust valida standardse empirismi ja metafüüsikat sisaldava teaduse vahel.[18]

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Publikatsioone[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamatuid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Teaduse metodoloogia" (koostaja; 1979)
  • "Ühe teaduse kujunemislugu. Keemia arenguteest" (1981)
  • "Teadusfilosoofilisest vaatepunktist" (valitud artikleid; 2008)

Artikleid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Vihalemm, R. (2007). Philosophy of chemistry and the image of science. Foundations of Science, 12(3), 223 – 234.
  • Vihalemm, R. (2007). A. Whitehead's Metaphysical Ontology and I. Prigogine's Scientific Ontology: From a Point of View of a Theoretical Conception of Science. Problemos, 71, 78 – 90.
  • Vihalemm, Rein; Müürsepp, Peeter (2007). Philosophy of science in Estonia. Journal for General Philosophy of Science, 38(1), 167 – 191.
  • Vihalemm, R. (2008). Teoreetiline ja teadusfilosoofia Nõukogude ajal. In: Eesti filosoofia aastakonverents 2008 "Eesti filosoofia juured, võrsed ja õied" 5.-7. juuni, Tartus. : Eesti filosoofia aastakonverents 2008 "Eesti filosoofia juured, võrsed ja õied" 5.-7. juuni, 2008. Tartu: Tartu Ülikool, 2008.
  • Vihalemm, R. (2009). On the problem of metaphysics in theoretical chemistry . In: ISPC 2009 Abstracts : Summer Symposium of the International Society for the Philosophy of Chemistry, 2009, Aug. 13–15. Philadelphia, PA . Philadelphia: Chemical Heritage Foundation, 2009, 26 – 28.
  • Vihalemm, R. (2009). Teaduslik teooria kui teadusfilosoofia kategooria (Abstract: Scientific Theory as a Category of Philosophy of Science). Studia Philosophica Estonica, 2(1), 32 – 46.
  • Vihalemm, R. (2010). Standardse teadusliku realismi ja empirismi alternatiiv. In: Eesti filosoofia VI aastakonverentsi teesid. : Eesti filosoofia VI aastakonverents. Tallinn, TTÜ, 15.-16. Mai, 2010 . Tallinn: TTÜ, 2010.
  • Vihalemm, R. (2011). Towards a Practical Realist Philosophy of Science. Baltic Journal of European Studies, 1(1(9)), 46 – 60.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rein Vihalemm on luuletaja Arno Vihalemma poeg. Ajakirjandusteadlane Peeter Vihalemm on tema vend, sotsioloog Triin Vihalemm on tema tütar.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Tiit Kändler "Eesti filosoofi mitme-plaaniline teadusmaailm" EPL, 16. aprill 2009 (vaadatud 29. augustil 2011)
  2. Vihalemm 2011:48
  3. Vihalemm 2011:52
  4. Vihalemm 2011:49–51
  5. Vihalemm 2011:52
  6. Vihalemm 2011:49–50
  7. Vihalemm 2011:50
  8. Vihalemm 2011:50
  9. Vihalemm 2011:50
  10. Vihalemm 2011:50
  11. Vihalemm 2011:50
  12. Vihalemm 2011:50
  13. Vihalemm 2011:50
  14. Vihalemm 2011:51
  15. Vihalemm 2011:53–54
  16. Joseph Rouse põhjendab seda nii: "Ma arvan, et seda, mis on olemas, ei saa täielikult lahutada sellest, kes me oleme ja mida me teeme." (Knowledge and Power: Toward a Political Philosophy of Science, Cornell University Press 1987, lk 148)
  17. Vihalemm 2011:54–55
  18. Vihalemm 2011:56–58

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]