Rein Vaikmäe
Rein Vaikmäe (29. juuni 1945 Schleswig-Holstein) on eesti geoloog ja paleoklimatoloog.
Haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Lõpetas A. H. Tammsaare nim. Tartu I Keskkooli 1963; Tallinna Polütehnilise Instituudi elektrotehnika teaduskonna tööstuselektroonika erialal 1969; õppis Eesti NSV TA Geoloogia Instituudi ja NSV Liidu TA Geograafia Instituudi kaugõppeaspirantuuris 1978–1980. [1], [2]
Teaduskraad ja kutse[muuda | muuda lähteteksti]
Geograafiateaduste kandidaat 1981 (NSV Liidu TA Geoloogia Instituut "Формирование изотопного состава кислорода атмосферных осадков Арктики"); geokeemia vanemteadur 1985. [1]
Teadustöö põhisuunad[muuda | muuda lähteteksti]
Isotoop-paleoklimatoloogia, -paleohüdroloogia ja -paleokrüoloogia; globaalsed kliima- ja keskkonnamuutused. Rein Vaikmäe juhtimisel on välja selgitatud Eesti Kambriumi-Vendi põhjavee liustikuline päritolu; mitmete Antarktika oaaside järvede vete päritolu ning Shackletoni šelfiliustiku tekkelugu; Ida-Antarktise kuppel B jääpuursüdamiku isotoopvariatsioonide interpreteerimisel koostöös prantsuse kolleegidega tõestati esmakordselt , et kliima kaheastmeline soojenemine viimase jääaja lõpus oli globaalne, mitte vaid Põhja-Atlandi piirkonnale iseloomulik nähtus. Ta on osalenud paljudel ekspeditsioonidel: Polaar-Uraal 1974 ja 1977, Teravmäed 1976 ja 1988, Severnaja Zemlja 1979, Kamtšatka poolsaar 1979 ja 1983, Tšuktšimaa 1981, Lääne- ja Kirde-Siberi põhjaosa 1981–1989, Kanada Arktikas Byloti saar 1992, ja McKenzie delta 1998, Tiibeti platoo 1997 jm. Avaldanud ligikaudu 80 teadusartiklit. Tema juhendamisel on kaitstud 3 magistri– ja 4 doktoritööd. [1][2]
Teenistus[muuda | muuda lähteteksti]
TPI elektroonikakateedri teadusliku uurimise sektori insener ja vaneminsener 1969–1973; Eesti NSV/Eesti TA Geoloogia Instituudi vaneminsener 1973–1974; teadur 1974–1982; vanemteadur 1982–1987; isotoopgeoloogia laboratooriumi juhataja 1987–1995; instituudi direktor 1990–1997. TTÜ füüsikainstituudi füüsikalise geoloogia õppetooli üldise maateaduse professor 2004–2007; TTÜ Geoloogia Instituudi füüsikalise geoloogia õppetooli professor 2007–2014; TTÜ Geoloogia Instituudi direktor 1997–1999, Isotoopgeoloogia osakonna juhataja 1999–…; vanemteadur 2010–; TTÜ teadusprorektor 2005–2010; TTÜ Geoloogia Instituudi emeriitprofessor alates 2015. Tartu Ülikooli Geoloogia instituudi erakorraline professor 1999–2001; Haridus- ja Teadusministeeriumi teadus- ja kõrghariduse osakonna juhataja 1999–2001; Haridus- ja Teadusministeeriumi teaduspoliitika nõunik 2001–2002; Haridus- ja Teadusministeeriumi innovatsioonipoliitika nõunik 2003–2005; Eesti Teaduste Akadeemia Presidendi nõunik 2017–2019. [1], [3]
Teadustöö väljaspool Eestit[muuda | muuda lähteteksti]
Saksamaa Keskkonna- ja Terviseuuringute keskuse Hüdroloogia Instituut (Helmholtz Zentrum München/German Research Center for Environmental Health - IGOE Institute of Groundwater Ecology, Neuherberg), külalisteadlane 1989; Glatsioloogia ja Kliima Modelleerimise Laboratoorium (National Center for Scientific Research (CNRS), LPMMC, Grenoble) 1993; Carletoni Ülikool (Ottawa) 1994; Lavali Ülikooli (Quebec) geoloogia ja insenerigeoloogia osakonna abiprofessor 2013–2020 ja doktorant Arnaud Sterckxi doktoritöö "Groundwater flow modelling under past ice-sheets : Insight into paleo-recharge in the northern Baltic Artesian Basin" kaasjuhendaja 2013–2017. [1], [2]
Teaduskorralduslik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti Põhjaveekomisjoni esimees 1997–1999; Rahvusvahelise Kvaternaariuuringute Liidu (INQUA) Eesti Rahvusliku Komitee esimees 1998–2003, aseesimees 2003–…; ajakirjade Quaternary International ja Boreas toimetuskolleegiumide liige 1998–2005; Euroopa Nõukogu Teaduse ja Kõrghariduse Komitee (CD-ESR) ja selle büroo liige 2001–2004; Euroopa Komisjoni Teaduse ja Tehnoloogiliste Uuringute Komitee (CREST) liige 2001–2005; Haridus- ja Teadusministeeriumi Teaduskompetentsi Nõukogu liige 2001–2006; Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Teadus- ja Arendusnõukogu (TAN) teaduspoliitika komisjoni liige 2001–2011; Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) tehnoloogiavaldkonna hindamiskomisjoni liige 2002–2005; Eesti Teadusfondi (ETF) nõukogu liige 2005–2006; Euroopa Polaarkonsortsiumi teadusnõukogu liige 2005–2009; TTÜ nõukogu liige 2005–2010; TTÜ Küberneetika Instituudi nõukogu liige 2005–2011; EL COST Programmi Maa Süsteemi Teaduste ja Keskkonnakorralduse valdkonna komitee liige 2006–2014; Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi teadusnõukogu liige 2009–2011; Euroopa Strateegilise Teadusinfrastruktuuri Foorumi keskkonna töörühma liige 2009–2013; IGCP Projekt No. 618. Paleopõhjavetest saadud paleokliima informatsioon; projekti Euroopa osa kaasjuht 2012–2016; TTÜ Geoloogia Instituudi nõukogu liige 1990–…; Eesti TA Polaaruuringute Komisjoni esimees1995–…; Euroopa Isotoopuuringute Ühingu büroo liige 1995–…, president 2000–2002; ESF Euroopa Polaarnõukogu EPB liige 2001–…; ajakirjade Boreas, Isotopes in Environmental and Health Studies, Journal of Hydrology, Applied Geochemistry, Geophysical Research Letters ja Quaternary Science Reviews retsensent 2001–…; ajakirja Estonian Journal of Earth Sciences toimetuskolleegiumi liige 2007–…; Jääpuursüdamike Teadusuuringute Rahvusvaheline Partnerlus (IPICS) juhtkonna liige 2008–…; INQUA Maismaaprotsesside Komisjoni paleopõhjavete koordineeriva grupi liige 2008–…; TTÜ Meresüsteemide Instituudi nõukogu liige 2009–2013; Riigi teaduspreemiate komisjoni liige 2010–2016; TLÜ Ökoloogia Instituudi teadusnõukogu liige 2011–2015; osalemine Eesti teaduse ja kõrghariduse valdkonna seadusandluse kujundamisel, sh teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegiate väljatöötamisel 1999–2005. [1][3]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Academia Europaea valitud liige 1993; Eesti Teaduste Akadeemia medal 1995; Eesti Teaduste Akadeemia tänukiri 2005; Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi aumärk 2005; Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi tänukirjad 1999 ja 2004; Tallinna Tehnikaülikooli tänukiri 2005; Tallinna Tehnikaülikooli teenetemedal Mente et Manu 2012. [1][3]