Rein Kilk

Allikas: Vikipeedia
Rein Kilk
Rein Kilk 2009.JPG
Rein Kilk 2009. aastal
Sünniaeg 8. märts 1953
Rahvus eestlane
Amet ärimees
Suuremad ettevõtted AS Pere, Pärnu sadam, Sakala Saeveski
Vara ~ 700 miljonit krooni (2008)[1]
Tunnustused Aasta ärimees (1995)
Valgetähe IV klassi teenetemärk (2005)
Veel Eesti Sõudeliidu president[2]

Rein Kilk (sündinud 8. märtsil 1953) on eesti ärimees. Ta tegutseb või on olnud tegev nii kinnisvara-, meedia-, metalli-, restorani-, turva-, toiduaine-, trükitööstuse- ja sadamaäris kui ka metsanduse ja põllumajanduse valdkonnas. Kilgile kuulub 50% toidukontsernist AS Pere ja Eesti suurim erasadam Pärnu sadam. Kilk on tähelepanu pälvinud ka seoses vanade hoonete restaureerimisega.[3][4]

Rein Kilk on 2003. aastast Eesti Sõudeliidu president[2] ja 2004–2012 Eesti Olümpiakomitee täitevkomitee liige.[5]

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rein Kilk sündis ajalooõpetajate perekonna esimese lapsena.[6]

1971. aastal lõpetas Kilk Tartu 5. keskkooli ehk praeguse Tamme Gümnaasiumi ja andis paberid sisse Tartu Ülikooli õigusteaduse erialale. Seal võeti ta vastu kaugõppesse ja kuna kohustuslikust sõjaväeteenistusest vabastati ainult arstliku tõendi alusel või päevases õppes olijad, pidi ta juba 1972. aasta maikuus ehk enne esimese õppeaasta lõppu alustama kaheaastase väeteenistusega, mis möödus peamiselt Ukrainas.[6]

Pärast sõjaväest naasmist asus ta taas kaugõppesse ning läks tööle Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituuti laborandi ametikohale. Seda viimast küll vaid ligikaudu pooleks aastaks. Edasi liikus ta Tartu näidissovhoosi, kus töötas kraavikaevajana ja tutvus muu hulgas lähemalt ka köögiviljakasvatusega, millest sai hiljem tema esimene äriline tegevus.[6]

Pärast sõjaväeteenistuse lõppu sai ühtlasi alguse Kilgi aktiivne sportlasekarjäär, mis möödus spordiühingus Jõud ja mille kestuseks oli kokku umbes seitse aastat. Jooksutreeninguid Elmot Heido treenerikäe all alles 21. eluaastal alustanud tulevane ärimees seadis eesmärgiks olümpiavõitjaks saamise. Nõnda jõudis ta NSV Liidu meistrikandidaadi normini nii pikamaajooksus kui ka mitmevõistluses. Ta võitis Eesti meistrivõistlustel 10 000 meetris 1979. aastal pronksi ja 1981. aastal hõbeda ning 12 km murdmaajooksus pronksi. Samasse aastasse jäi ka võit ümber Viljandi järve jooksul.[5] Kui ta 10 000 meetri jooksus 30.39-ga Eesti hooaja edetabelis viiendat kohta hoidis (tolleaegne Eesti rekord oli 1978. aastal Enn Selliku poolt joostud 27.40,61, mis on jäänud tänase päevani Eesti rekordiks sellel distantsil[7]), leidis Kilk viimaks, et olümpiavõitjaks tema sündinud ei ole.[8] 1981. aastal jäi sport tagaplaanile[5].

Teekond äri juurde sai samuti alguse tänu spordile, kuna üks Kilgi treeningukaaslane, 800 meetri jooksja Einar Sõrra, kasvatas Elva lähistel kurke ning nähes selles head teenimisvõimalust sai tulevane ärimees innustust 1981. aastal oma esimese kurgimaja püstipanekuks. Sellega oli seotud ka töö Tartu näidissovhoosis. Kuna köögivilju sai kasvatatud aga üle tollel ajal lubatud normi, siis ohustas teda ka kriminaalasi. Aasta hiljem alustas ta rooside kasvatamist ja see tegevus jätkub Marga Roosikasvatuse kaudu tänapäevani.[6]

1980ndate lõpus kuulus Rein Kilk Rahvarinde volikogusse ja Rahvarinde saadikuna ka Tartu linna 1989. aastal valitud volikokku, kus oli 1992. aastani[5].

Pärast Eesti taasiseseisvumist jõudis Kilk äärmiselt tulusa metalliärini, mis õitses tänu metallihindade langusele Venemaal. Sellest asjast pärineb ka tema ütlus "Metall ei ole ju kriminaalsem kaup kui koorejäätis", kui Eestis kuulutati 1993. aastal metalliäri illegaalseks ning kehtestati lausa kriminaalvastutus metalliveo eeskirjade rikkumise eest. See tõi kaasa metalliäri lõpu.[3]

Järgnevalt äritses Kilk Ameerika Ühendriikides liulaudadega, kus jõudis õunakujulise liulaua patenteerimiseni ning teenis enam kui 100 000 seesuguse toote müügilt 1995. ja 1996. aastal kokku ligi 80 000 USA dollarit. Võimalik, et äri oleks isegi veel edukamalt jätkunud, aga tekkisid lahkhelid Eestis paikneva tootjaga ning Kilk lõpetas liulaudega kauplemise.[3]

Kilk jõudis seejärel tegeleda ka meediaäris ja talle kuulus osalus Tartu Päikeseraadios, Pärnu Raadios ja Tallinna raadiojaamas Mega FM. Selle müüs ta aga 1999. aasta lõpus Skandinaavia meediaettevõttele Modern Times Group, millele kuulub ka näiteks telekanal TV3.

2004–2007 oli Rein Kilgile kuuluv ettevõte Nurmus Grupp Eesti suurim lambakasvataja.[9]

1. oktoobril 2006 omandas Kilgile kuuluv tapamaja OÜ Ahto Sirel Tartumaal Konguta vallas asuva aktsiaseltsi Lihameister lihatööstuse.[10]

6. oktoobril 2006 ühendasid ärimehed Rein Kilk ja Neeme Raig kõik oma ettevõtted AS Pere alla, luues sellega Lõuna-Eesti suurima toidukontserni.[11]

17. aprillil 2007 kuulutas Pärnu maakohus välja Kilgile kuuluva Zelluloosi vaba aja keskuse ehitanud AS L.Rei pankroti. Pankrotiavalduse esitas Kilgi teine ettevõte OÜ Likante 0,4 miljoni krooni suuruse laenulepingu põhjal. Kokku oli L.Rei võlg mitu miljonit krooni, sealhulgas AS Eesti Ehitus tütarfirmale OÜ Mapri Projekt koos viivistega 2,6 miljonit krooni. 29. mail 2007 kuulutas Pärnu maakohus pankroti teiselegi Kilgi ettevõttele, L.Rei ühele omanikfirmale OÜ Premia Invest.[12]

2009. aastal müüs Rein Kilgi valdusfirma Transcom Grupp turvafirmale Pristis ettevõtte Skorpion Julgestusteenistus. Tehingu hind oli väidetavalt 30 miljonit krooni. Sellest jäi aga 13 miljonit maksmata ning algas firmadevaheline vaidlus, mis lõppes 2011. aastal kaubandus-tööstuskoja juures tegutseva arbitraažikohtu otsusega Kilgi ettevõtte kasuks.[13]

2012 viisid pikaajalise majandusraskused ettevõttete AS Werol Tehased[14] ja Lihameister[15] pankrotini. Tõsistesse raskusetesse sattus ka AS Pere kontsern[16]. mis läks pankrotti oktoobris 2012.[17]

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rein Kilgil on kahe naisega kokku viis tütart ja kaks poega. Tal on viis aastat noorem vend Andres.

Ta mängib saksofoni ja harrastab muu hulgas ka kunsti. Näiteks oma 50. sünnipäeval avas ta isikunäituse, kus eksponeeris enda loodud serigraafiatehnikas teoseid, mõned kompositsioonid ja skulptuurid.

Kilk kuulub Kaitseliidu Tartu maleva Akadeemilisse malevkonda.[20]

25. augustil 2007 abiellus Kaspar Kokk Rein Kilgi tütre Annaliisiga. [21]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Äripäeva rikaste TOP 2008
  2. 2,0 2,1 Sõudeliidu juhatus
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Eda-Liis Kann: "Aasta ärimees Rein Kilk" Äripäev, 26. jaanuar 2005
  4. Aivar Hundimägi: "Rikaste TOP: Rein Kilk – tegi Pindi nime tuntuks" Äripäev, 11. jaanuar 2010
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Biograafia ESBL-is
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 Peeter Raidla. "Rein Kilk – miljonisadu saksofonihelide saatel", Äripäeva Kirjastus 2005
  7. Kergejoustik.ee > Eesti rekordite areng > Meeste 10 000 meetri jooks
  8. "Rein Kilk tahtis saada olümpiavõitjaks" Maaleht, 14. detsember 2006
  9. "Eesti suurima lambakarja loomad müüakse välismaale" Roheline Värav, 17. juuni 2009
  10. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk 290
  11. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk 291
  12. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk 319
  13. "Rein Kilgi firma võitis arbitraaživaidluse Pristisega" e24.ee, 17. august 2011
  14. "Kohus kuulutas välja Weroli pankroti" ERR, 5. aprill 2012
  15. "Kohus kuulutas välja Rein Kilgi Lihameistri pankroti" ERR, 11. aprill 2012
  16. "Maksuamet ja AS Pere võivad pankrotiasjas sõlmida kompromissi" Delfi Majandus, 30. aprill 2012
  17. Üks Kilgi äri jälle pankrotis, Maaleht
  18. Eesti Vabariigi teenetemärkide kavalerid: Rein Kilk
  19. Mari-Liis Hüvato: "Rein Kilk jätkab pilvedes kõndi" Tartu Postimees, 28. detsember 2007
  20. Akadeemilised kaitseliitlased tähistavad aastapäeva
  21. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk 454

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]