Rehi
- Mitte segi ajada rehielamuga ja rehielamu olulisima ruumiga – rehetoaga
Rehi on kaheruumiline taluarhitektuuris rõhtpalgist põllumajandusfunktsiooniga kõrvalhoone, kus kuivatati ja peksti vilja. Lõuna-Eesti rehtedes töödeldi ka lina[1]. Hoonetüübi põhilisteks tunnusteks on ruumide kahetine jaotus (rehetuba ja rehealune), rehetoas paiknev reheahi ning rehealuse kahepoolsed vastandväravad. Harvemini leidub lisaks eelmainitud ruumidele ka väiksemaid nagu aganik ja eri ruum vilja sisseveoks[2].
Kujunemislugu[muuda | muuda lähteteksti]
Arvatavalt tekkis läänemeresoome rahvastel rehi juba I aastatuhandel pKr. Selle eeskujul hakati rehtesid ehitama ka Baltimaades ja Lääne-Venemaa alal. Hiljem võtsid rehe üle ka baltisaksa mõisnikud[1].
Baltikumi põhjaosa niiske ja lühikese vegetatsiooniperioodiga kliima oli tekitanud vajaduse vilja kunstlikult kuivatada, eriti pärast seda, kui II aastatuhande alguses sai põhiliseks leivaviljaks talirukis, mille kuivatamine pidi uue külvi jaoks toimuma kiiremini[3][4]. Viljavihke kuivatati ja vähesel määral ka peksti ainsas ahjuga köetavas ruumis, mis oli sarnane Ida-Euroopa suitsutoale. Need ühe ruumiga hooned, mis täitsid nii eluaseme kui rehe rolli, levisid põhiliselt Eesti aladel ja olid vaheastmeks keskaegse rehielamu kujunemises[1].
Mujal piirkonna rahvaste juures kuivatati vilja peamiselt selleks spetsiaalselt rajatud hoones. Alates 14. sajandist kliimaolud järkjärguliselt halvenesid (eriti raskeks kujunes 16.–18. sajandi väike jääaeg) ja üha kesksemaks toiduviljaks muutus karmi ilmastikku paremini taluv talirukis. Samal ajal viljakasvatus laienes, osaliselt seoses viljahindade kasvu (eriti hinnas oli just suitsurehes kuivatatud hästisäiliv vili) ja viljas makstavate mõisakoormistega. Suuremate viljakoguste peksmiseks ja kuivatamiseks ehitati mõnikord teine rehi juurde, otstarbekamaks lahenduseks osutus aga olemasolevale elurehele viljapeksuplatsi ehk algelise rehealuse juurde liitmine.[5] Nii tekkisid algsed rehielamud, millele hiljem lisandusid ka kambrid. Alates 19. sajandi II poolest hakati taluelamuid rehtedest ja rehielamutest lahku ehitama, eriti Lõuna-Eestis, hiljem ka mujal[1].
Sagedamini esinesid eraldi rehed Eesti aladel elanud teiste rahvaste taluarhitektuuris, kus eluhoonete ülesehitus pärines teisest kultuuriruumist ega täitnud viljakuivatuse funktsiooni. Nii oli see setude, rannarootslaste ja osaliselt ka Lääne-Saaremaa aladel. Sarnastel põhjustel (samuti tuleohutuse seisukohalt) olid eraldi rehed ka mõisates, kus need sarnanesid talurehe või rehielamuga[1].
19. sajandi II poolest algas rehielamu taandumise aeg, mil ehitati eraldi taluelamuid. Kui vana rehielamu oli veel kasutuskõlblik, jäi see täitma rehe ülesannet. Suurtes ja jõukamates Mulgimaa taludes ehitati siiski ka eraldi rehtesid. Põllumajanduse areng, rehepeksumasinate kasutuselevõtt ning kaasaegsete viljakuivatite ehitamine talude juurde muutsid rehehooned tarbetuks ja 20. sajandi alguses jäid need valdavalt kasutuseta.[6]
Konstruktsioonid ja tüpoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Rehi on tavaliselt rõhtpalkhoone (mõisa rehed ka maakividest), mis koosneb rehetoast ja rehealusest. Rehetoa kõrgus on 3–4 meetrit, suurus 20–50 m2 ning seda köetakse ilma korstnata reheahjust[7]. Lae all, 2 m kõrgusel, paiknevad taladele asetatud lahtised latid ehk parred, millele asetati viljavihud kuivama. Põrandad olid kas mullast või savist, hiljem ka kruusast või paeplaatidest. Rehetoa ahi oli pae- või maakividest küttekeha (u 1,5x2 m suur), millel puudus korsten. Rehealusel olid esi- ja tagaseinas vastastikku asetsevad väravad viljakoormaga sisse sõitmiseks ja vilja tuulamise ajal tuuletõmbuse tekitamiseks.
Eraldi rehed ehitati antud piirkonna rehielamu põhiplaanile vastavalt. Nii oli suuremas osas Mandri-Eestis levinud nn põhjatüüp, kus rehetuba oli rehealusest kitsam ja asetses tervenisti rehealuse sees (n-ö ruum-ruumis). Lõuna-Eestis, Lääne-Saaremaal ja Hiiumaal esines nn lõunatüüp, kus rehetuba ja rehealune olid enam-vähem võrdse laiuse ja kõrgusega. Harvem esines ka rehtesid, kus oli kaks köetavat tuba ja nende vahel avar rehealune. Selline hoone võimaldas kuivatada rohkem viljavihke. Üksikuid näiteid on ka kahe rehealusega rehtedest[8]. Mõnel juhul ehitati rehetuba rehealuse sisse nii, et rehetoa kõrvale jäid kitsad ruumid. Kohati oli rehetoa kõrval vastavas laiuses räästaalune[2].
Kasutus[muuda | muuda lähteteksti]
Rehe põhilisteks funktsioonideks talumajapidamises oli vilja kuivatamine ja rehepeks. Kuivatamiseks köeti reheahju ning viljavihud asetati partele. Sõltuvalt vilja küpsusastmest, õhuniiskusest ja ahjust võis kuivatamine võtta 1–2 nädalat. Suitsuses rehetoas kuivatatud vili säilis paremini ning oli kauem idanemisvõimeline. Kuivanud viljavihud rabati (löödi) esmalt vastu rabamispinki samas rehetoas, et saada kätte raskemad terad. Seejärel jätkus töö rehealuses, kus maha laotatud viljavihke peksti kootidega või kasutati reherulli. Pekstud vilja puhastamiseks aganatest oli vaja tuuletõmbust, mis saavutati reheväravate avamisega. Vilja ja aganate segu visati üles või raputati puust sõelas nii, et kerged aganad lendusid tuules eemale ja terad langesid maha.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 251
- ↑ 2,0 2,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 178
- ↑ Ain Lavi (2001). Rehielamu kujunemisloost arheoloogia andmetel. Eesti Arheoloogia Ajakiri 2001, 5, 1, lk 63–64, 73
- ↑ Elo Lutsepp, Joosep Metslang ja Juta Saron (2008). Rehemaja inventeerimise juhend. Eesti Vabaõhumuuseum, Tallinn, lk 5
- ↑ Lavi 2001, lk 63–66
- ↑ Karl Tihase (2007). Eesti talurahvaarhitektuur. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus. Lk 303-307.
- ↑ Aleksei Peterson (1975). "Rehielamu rehetoa suurusest". Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXVIII. Tallinn: Valgus. Lk 7-20.
- ↑ Tamara Habicht (1977). Rahvapärane arhitektuur. Tallinn. Lk 72.